esmaspäev

sügis on ilus, kui päike paistab. eile vaatasin ja imetlesin. peamiselt lihtsalt silmadega. kusagil vasakul on mõni üksik pilt ka.
ei mingeid seeni, ei mingeid marju. mets ja päike ja puud ja veidike merd. ja päike.
ja hetked raamatutega.

täna võiks küll vabalt sadada.
nädalavahetus oli arusaamatusi täis ja ma olen sellest väsinud.
õhtul nägin kurja vaeva, et sooja saada. hommikuks oli soe, aga nüüd külmetan jälle, kuigi pole nagu objektiivset põhjust. võib-olla peaks liikuma?
eelmise nädala pühapäeval nihutasin oma vana telekat esikusse ja selg annab siiani natuke tunda.
eile sain ühtedest toolidest lahti.
toas on nüüd ruumi ja kohe parem olla.

uitmõtted

laps sai hea motivatsioonilaksu: oma vanuseklassi Eesti meister. see oli üsna stiilis, et tähtis pole võit, vaid osavõtt – ja näe, selgus, et osavõtt toob võidu ka.
iseasi, et järgmiseks aastaks tuleb nüüd hulk varustust soetada. uurin just hindasid ja egas midagi, purjele mahub ju firmalogosid ka. tuleb inimestega rääkida.

lainemurdja430

väljaminekud ongi hetkel üks oluline teema. sest mingeid on veel ette näha. hea, et olen mingi varu tekitanud, mis lubab ka mõningaid nö mittekohustuslikke väljaminekuid, iseenese meeleheaks. muidugi, igasuguste nende ligitõmbe seaduste vms järgi tuleb tegelikult suhtuda nii, et mul on selle kõige jaoks (ja veel rohkemagi jaoks) võimalused olemas ning – need võimalused tekivadki.
right.

sel nädalal olen nüüd omaõlaga võimelnud ja usinasti magneesiumiõliga määrinud ka. miinus: padi ja padjapüür on õlised, nagu avastasin. pluss: ee.. ehk saan ikka õla enam-vähem liikuma?

tööl on üle tüki aja närvilised ajad. väljaspoolt tulev närvilisus, mitte meie omavaheline. aga igatahes on mingeid muutusi vaja, tundub.

kuidagi ei suuda end kätte võtta ja reisipäevikut digitaliseerida. lausa piinlik juba. enda ees.

nõutusehetked

mingi nõutusehetk.
ühel kenal päeval tulin tööle, trepist üles ja väikeses vahekoridoris olin korraga hämmingus, et oot, milline ukse juurde neist kolmest, kust ma ei tulnud (st see oli neljas), tuleks nüüd minna ja see avada.. täieti tõsiselt. kusjuures kaks ust on veel klaasuksed ja no ei ole võimalik üldse mõelda, et kuhu minna (olgu, võõras inimene võiks muidugi mõelda, aga ma olen siin käinud.. liiga kaua aastaid). aga täielik lühis oli mõne hetke vältel, enne, kui mõte taas tööle hakkas.

sellist seesmist nõutusehetke on viimasel ajal aga ka. sellist, mis ei ole seotud mingi otsese füüsilise asjaga.
ja ma ei räägi siinkohal mitte ainult sellest, kui arst kõige muu vahele poetab, et ‘ja las mees õhtul määrib su õlga..’. tekitab nõutust küll. et vabandust, kas keegi teine tohib määrida või tuleb selleks abielluda?
ah.

nõutuks teeb, kui mingid plaanid, mis minu meelest on natuke nagu minuga seotud ja võiksid seega kuuluda õigeaegselt minuga jagamisele, tulevad ilmsiks viimasel hetkel. tulemuseks ongi nõutu nördimus, sest no ehk on mul mingid muud plaanid selleks ajaks juba. või kui ka pole, siis ma ikkagi pole osanud arvestada.
tunne on enamvähem täpselt sama, mis seal uste vahel seistes. ehmatus, hämming, nõutus. arusaamatus, kuidas siis nüüd nii.

või siis.. mingid sõnumid, siin või seal. mulle mõeldud. loen kolm korda ja .. olen nõutu. ma ei oskagi pikemalt kirjutada sellest, ilma, et isiklikuks läheks. ometi, allikaid on mitmeid. olukordi ka. detailides väga erinevaid. tulemus on ikkagi sama. ma ei oska edastatud infot seostada. nagu võiks, aga seoseid lihtsalt ei teki. või kui, siis alateadvus vist lõhub kohe ära, kogemuslikult. ma ei tea.

et ehk ‘nagu on ja nagu pole’ olukorrad, mis tekitavad nõutust.
ega kuu aja tagune vaade Olhonil parem ei olnud. nagu on vaade ja nagu ei ole ka. nõutust oli küll vähem.

olhon6554

ei saa me läbi jopeta

see aasta on kuidagi vihmasegune olnud ja mul on üle tüki aja tunne, et mul ei ole sellist kevad-suve-sügis linna-vihmamantlit. on küll kollane nö tööjope, millega võib ju ka käia, aga kontoripäeval linnas tahaks ju midagi kenamat.

tegelikult juba suvest saati olen silma peal hoidnud HH Lynessil, algselt just sellel triibulisel. viimase kuu jooksul aga täheldasin, et neid triibulisi on linnapildis kuidagi palju. aga olgu, teisi valikuid on ka.
eile õhtul jõudsin lõpuks taaskord poeni. Lynessil oli allahindlus läbi, aga proovisin ikka. XL oli lootusetult suur ka pintsaku peal (no elementaarne) ja varrukapikkust (mis on üks XL-i proovimise põhjuseid) jagus maa ja ilm. aga – selles poes olidki ainult S ja XL mingid kirjud mudelid. tumedat ühevarvilist ma ometi ei taha.

teise keskusesse. esimesest vaadati kenasti järgi, et teises on rohkem valikut.
esimesena aga jäi seal ette üks teine pood, kus proovisin hoopis teist vihmamantlit, igaks juhuks.
uuesti HH-d proovima. L oli muidu üsna ok, aga seljast ikka kuidagi.. imelik. muster, mis puu peal nägi väidetavalt välja nagu köögivakstu (puna-valgeruuduline), oli seljas päris nunnu. aga no.. kõige klassikalisem vihmamantel, kuid ei istu hästi. proovisin üht ja teist, ei midagi. niuts.
no ja siis ei jäänudki lõpuks muud, kui sammud tolle teise vihmamantli juurde. ja kaubaks läkski. ei ole päris nii klassikaline, kuid sobib seelikuga kenasti. hinnaklass ja kvaliteet ka samad mis HH-l. Didriksonsi Ida, muidugi oranž.
igatahes, rahul.

vihmajope719

nädalavahetuse nimekiri

millal algab nädalavahetus?
igatahes.
telekast, Aadama passioon.
pähklid, korjatud ja puhastatud, kuivamas. palju sealt on veel nt mädasid või tühjasid, ei tea. sarapuuseguses võlumetsas oli ilus.
sütel grillitud lambakarree.
öised küünlad mälestusmärgi juures.
virmaliste vilksatused. ma ikka ei oska neid pildistada. ilmselt selle kaamera suur iso pole ka kuigi kvaliteetne.
kala, värske. lest. puhastamata, veel. igaühele üks. kassidele kassikala.
kala, suitsutatud. algul ahven. siis lest ka. jagus jagamisekski.

tihe nädal ees.

150913_7825

esimene Pärt

muidugi, midagi peab ka ajakohast kirjutama.
et ehk.. minu esimene, teadvustamata seos Pärdi teostega.

aeg oli.. ammu. väga ammu. ma olen nii vana, et ütlen, et julgelt rohkem kui pool mu eluiga tagasi. aastanumbrid algasid siis 199-ga. edasise saab juba välja tuhinida, viiteid tuleb piisavalt.
minu esimene töökoht ameti omandamise kõrvalt oli Estonia teatris. üldse mitte erialane töö, vaid ma olin nime poolest juuksur-jumestaja. palju ma seal just ühe hooajaga ametit selgeks sain.. (aga peale kahte kuud töötamist arvas paar vanaema tuttavat, et no juuksur, lõigatagu neid. ma siis lõikasin. jäid rahule. elu jooksul olen päris mitmeid juukseid lõiganud. erinevaid.. mälestusi..).
lava tagant nägime-kuulsime paljut (no heli on ju lava taha kõik kosta, peab olema), kardinate vahelt sai ka mõndagi piilutud,oma müsteeriume oli eriti algul palju (no et kui kui hooaja avaetenduseks oli Kevade ja kogu koor oli blondides patsiparukates ja proovid olid kogu mu sisseelamisaja.. ja järgmiseks oli mingi Mozarti oooper, kus kogu see naistehulk oli muidugi klassikalistes barokkparukates ja mu jaoks oli see nagu Väga Räige moondumine. edaspidi harjusin ära). aga boonus oli see, et vahel, kui oli vähem tööd ja saalis kohti, sai ka saali lavastust vaatama mindud.

ühed õhtud, kui mind tööl väga ei vajatud, olid nn modernse balleti õhtud. nii et ükskord võtsin kätte ja leppisin kokku, et lähen vaatan saalist “Kuritöö ja karistust”. Murdmaa moderne ballett, Murdmaa oli siis juba kõva sõna.
see, et helilooja oli keegi Pärt, ei öelnud selles hetkes mulle midagi.
ja mis on mul sellest lavastusest meeles?
see, kuidas ma istusin, kohati sulgesin silmad, ja kuulasin muusikat.
koreograafia oli muidugi hea.
aga muusika-muusika..
koor, muide, oli rõdul. sinna ei müüdudki kohti.
sisu, ma ei olnud siis raamatut lugenud.
aga muusika-muusika..
ma ei mäleta detaile.
ma ei käinud uuslavastust vaatamas (Vene Teater, 2011). tahtsin, ei läinud kohe – ja oligi juba kavast maas.

läks hulk aastaid, enne kui tabasin, et see õhtu oligi mu jaoks muusika.
ja mul on hea meel, et Murdmaa selle balleti lavastas. kuigi, arvatagi, et enamasti oli saalis vähem inimesi, kui laval, orkestris ja kooris kokku. sest see oli elamus. Elamus.
ma olin siis purunoor.

koristamisest ja kurjusest

nädalavahetusel tegin seda sorti koristamist, millest ei jää jälge mitte tunnikski. sest kes ikka paneb tähele, et mõnes kapis on veidi rohkem ruumi.
mõnes kapis veel ei ole ka.
ehk tegevust jagub kauemaks ja kaltsukasse viidud suur kotitäis ei ole mitte viimane.
kui viitsiks, tegeleks rohkem nende asjade müügiga. aga mul on alati tunne, et müügi jaoks kulutatav aeg-energia ja saadav raha ei ole omavahel korrelatsioonis. kotti toppida ja ära viia on kordades lihtsam. müügist saadav võimalik paarkümmend eurot versus iga asja pildistamine, mõõtude andmine jms..
võib-olla ma ikka elan liiga hästi?

selle asemel, et oma reisipäevikut ümber kirjutada, ma õhtuti hoopis istun-laman ja loen. enamasti raamatut, vahel internetti.
aga viimast ei taha väga lugeda, liiga palju kurja sallimatust. justnimelt kurja. sest et “Mõnele ei meeldi ausus, mõnele ei meeldi kuld. Mõnele ei meeldi minevik ja mõnele kodune muld..” ja kõigile ei peagi kõik meeldima. mulle ka ei meeldi paljud asjad. noh, nagu näiteks sõda kõigi selle tagajärgedega. ega inimesed, kelle meelest sõda on lahendus mingile (ego?)probleemile. ja kurjus ei meeldi ka.
ja veel nii mõnigi asi. aga see selleks.

muide, siinkohal meenus. mõned päevad tagasi, ühes FB grupis, mis ei ole üldse seotud poliitikaga või pagulaste või millegi sellisega, palus üks inimene, et võiks meeldivamalt ja sõbralikumalt suhelda ja mitte olla sallimatu. mispeale umbes pooled lugeid teemaalgatusest mingi kurjuse välja ja hakkasid pommitama stiilis, et kes sulle varba peale astus. ning mind hämmastas, et miks hakatakse õiendama inimese kallal, kes lihtsalt tahab rahulikumat keskkonda?
muidugi see inimene lahkus selle peale antud grupist.

aga, parem on ju keskenduda meeldivatele asjadele.
nagu et: õues on päike, või et: ma panin lõpuks omale juuksuriaja kirja.

more_kindness