üks perepilt

mõnigi tuttav on öelnud, et ma võiksin omale korraliku fotoportfoolio teha, aga ma olen selleks ilmselgelt liiga laisk. teisalt ehk võiks olla tõesti, saaks huvilistele kiire lingi visata. siiani olen ikka andnud siinse pildilingi, kus, eksole, pilt on kirju 😛

igatahes. sellest on umbes-täpselt 10 päeva, kui käisin ühel lastaialõpetamisel, konkreetset last pildistamas.
üritus oli suur ja pikk, lõpetajaid väikelinnas palju. toimumiskoht nö kultuurimaja. kohalik “päris”-fotograaf muudkui toimetas püsti lava ees ja kõik teised, noh, pidid hakkama saama nii, et iial ei tea, millal tüüp kaadrisse satub.
mina sain küll. lausa nii, et vajadusel läksin kükakil tüübi kõrvale ja tegin sealt oma pildid ära.
veider, et ilusa ilmaga olid ka grupipildid sees. seal ma ei hakanud üldse pingutama.

väikesed perepildid tegime aga ikka õues ära. ilma võsata lähikaadris ja natuke päikest silmis.

150529_2102

Lendav Taldrik

viimase aasta jooksul on Telliskivi Loomelinnaku kanti siginenud hunnik uusi söögikohti. kuidagi pole nendesse väga jõudnudki, Foody Allenist on Vabalaval käimistel ainult lonks juua ostetud. ja Tio Leot sai kaemas käidud, täna oli see jälle otsapidi kinni, näis, mis nad mõtlevad.

igatahes, täna juhtus nii, et astusime sisse Lendavasse Taldrikusse ja sinna jäimegi õhtusöögile.
et tegu on India mõjutustega kohale oli juba enne silma jäänud. nii et selles mõttes üllatusi ei olnud. nö päris-India toiduks ma seda siiski ei peaks, vähemalt oma proovitud roogade põhjal.
lendavtaldrik299

toidu valisime ilma teenindajalt nõu küsimata.
lillkapsa pakora oli isegi juba päris huvitav, mündine kaste tekitas vaat et liigagi palju maitseid. aga ei kurda.
lucknowi lamba biryani oli kerge pettumus. okei, et plovilaadne, kuid vürtsikam riisitoit – aga oleks oodanud seal ikkagi veidikene ka aedvilja või vähemalt salatit kõrvale. põhimõtteliselt oli tegu hulga üsna (kuid mitte liiga) vürtsika riisiga, milles oli veidike päris maitsvat liha ning peal ohtralt koriandrit. kõrvale hapukoor.
kana tikka kuubikutega wrap oli küll päris suur portsjon; indiapärane oli seal liha (mida oli taas mitte just kuigi palju) ning mündikaste. peamise osa wrapi sisust moodustas aga hiinakapsas.
tellimust esitades, enne, kui jõudsime põhjalikumalt ringi vaadata, ei maininud teenindaja, et tegelikult on kannuvett võimalik ise vabalt võtta. nii tuli üks pudelivesi arvele otsa.

et ehk söödud toit oli küll maitselt hea, aga mingi kerge pettumus jäi sisse. et nagu oleks tahtnud veidi rohkem saada, kui saime. ei, mitte koguselt, vaid koostiselt.
samas, arvata on, et lähen proovin sealt veel muid asju ikkagi ka.

sirelid

kullerkupud on nagu veidike varem. lõhnavad, valged, mittetrompet-nartissid ka. neid on viimasel ajal vähemaks jäänud? toomningad. jasmiinid on üsna vara. ja siis on korraga piibelehd, sirelid..
uimastavad aroomid. unustamapanevad lõhnad.
kevadelõpu mälestused, igavesti. läbi lõhnade. kui ka unub pilt ja hääl.

***
kevade ootamatu õhk
millesse on nii kerge joosta ja hüpata
paitab ka siis kui
maandudki valusalt

sinine taevas su kohal hoiab
sind ja kogu seda lõhna endas
magusat ja veidi soolast ja annab
sullegi mingi osa

lihtsalt
hinga sisse seda õhku
unusta kõik see millest oled unistanud
ole siin
ole siin
ole siin

tiibade õhkõrn sahin üle lõhnava
kevade

sirelid299

soundtrack:

The Cinematic Orchestra – Arrival of the Birds & Transformation from Andrew on Vimeo.

tuuline tuuleta päev

täna oli tööl natuke selline hullumaja puhvet. kuidagi palju toimetamist ühel päeval.
õues oli räige tuul. see kevad ongi kuidagi tuuline. õhtul poes käies jäin päris vihma kätte. aga oli vaja ju torti tuua. ise ei jaksanud väga teha. taas kiituskiri on aga ometi midagi head väärt.

eelmisel nädalal käisin rabas.

suursoo702

***

ma nüüd ei oskagi hinnata, kas see, et ma vähem kirjutan on hea või halb?
ilmselgelt üks põhjuseid on see, et mul ei ole aega. jälle – kas see on hea või halb? samas raamatute jaoks mul jagub ju aega, noh, vähemalt vahel.
äsja muidugi meenus, et fotosid jaguks siin küll nüüd igasse päeva, sest vahepeal veidi soikunud pildistamine on otsapidi tagasi 🙂
või ongi asi selles, et kuna keskeltläbi kulgeb kõik kenasti, siis ei olegi mingit vajadust end pikalt väljendada? tegelikult võiks siis ju kirjutada ikkagi, postiivseid asju.
hetkel küll ei jõua, vaja jälle lipata!