enne valimisi korra ikka poliitikast

selline aeg, mil ei saa poliitikast üle ega ümber. isegi eilsel istumisel sõpradega tuli ikka veidi poliitikast juttu. ja muuhulgas tõdemus, et seekord on kuidagi eriti hästi aru saada, et midagi peab muutuma (ilmselt küll ei muutu väga siiski). sest isegi need inimesed, kes siiani on probleemitult valinud (pikalt ühte parteid enamasti) ütlevad seekord, et pole kedagi/midagi valida. et ehk mingi.. ma ei tea, pettumus vast?.. on väga laiapinnaline seekord.
siinkohal ütlen ka kohe ära, et järngev on lihtsalt suhteliselt poliitika- ja rahanduskauge inimese diletantlik nägemus. aga ma arvan, et ka sellisel on siiski vaja oma arvamus öelda, kasvõi seepärast, et need, kes teemast rohkem teavad, saaksid aru, kui kauge see on tavainimestele.

ning jah, need loosungid on ka üks hullem kui teine. seekord siis peamiselt raha baasil. ei saa salata, tuhat eurot miinimumpalka tundub hetke miinimumiga töötajale ilmselt väga hea mõttena, aga palju on sellest arusaajaid, et sellise ‘unistuse’ täitumine tähendab lihtsalt töötute arvu suurt kasvu just nendesamade hetkel miinimumi või miinimumilähedast saavate töötajate arvel? mingid maksureformid oleksid ilmselgelt vajalikud, aga kuidas ja mis, ei oska mina öelda. sest kuskilt peab riik ju toimiseks vajaliku raha ka kätte saama.

rahast veel, küll mitte valimiste kontekstis, aga kui nii saab öelda, siis mu laps sündis valel ajal ja ma käisin koolis valel ajal. et ehk emapalk tuli veidi hiljem, ma jäin üsna napilt ilma. see, et lapsega kustutatakse pool õppelaenu, kadus vahetult enne mu diplomisaamist. valimistega on küll nii palju, et kui nüüd ikka läheb selle peale, et tulumaksutagastus ka esimese lapse pealt (aasta või kaks oli kunagi, mäletan), siis jõustub see kindlasti just umbes siis, kui mu laps saab selle seaduse/määruse mõistes täisealiseks.
muidugi, minu laps ja minu kasvatada-ülalpidada, kuid samas ikkagi kuidagi nõme. teoreetiliselt on tegu samasuguse tulevase maksumaksjaga nagu need, kes sündisid aasta hiljem või kelle vanemad lõpetasid kõrgkooli aasta varem kui mina. aga no ega kellegi peale näpuga näidata pole ja teha pole midagi ja eks ma olen selle ammu alla neelanud. lisaks palju muud seoses lapse kasvatamisega ja selle rahalise poolega.

aga tagasi valimiste juurde.
käisin kõik valijakompassid ka läbi. ega need eriti ei aidanud. tegelikult meeldisid mulle need diagrammid kõige enam, sest selgus, et meil on enamik poliitilisi jõudisid üsna ‘ühte auku’. ning minu lähikonnas ei olnud suurt kedagi. teisalt, eks need küsimused seal kompassides olid ka nagu olid. täpselt nagu eile keegi ütles, et võib-olla mingi küsimuse suhtes võibki ju olla kattuvus 100% ja mina panin kaalud, et minu jaoks oluline, kuid samas selle partei jaoks on see kirjas kui mingi asi, mida nad võib-olla teeksid.
et ehk kusagil ei ole kirjas parteilubaduste kaalusid: millistest oma ideedest nad loobuksid esimesed järjekorras ja millest üritaksid ikka lõpuni kinni hoida. ometi oleks see ka väga oluline. ma saan küll ka aru, et poliitika on üks igavesti keeruline teema ja sõltuvalt nendest, kellega koostööd teha, tuleb vahel ka iseendi jaoks oluliselt teemast tegelikult väga kiirelt loobuda, kuid siiski! minu jaoks on oluline, et valitavad jõud ei viskaks just minu jaoks olulisi teemasid esimesena ‘prügikasti’. hetkel ma seda ei tea.

hea soovitus oli, et kirujta kõigile oma piirkonna kandidaatidele ja küsi nii nende programmi kui enda jaoks oluliste asjade kohta ja otsusta vastuste järgi. ajafaktorit arvestades (vt tänast kuupäeva ja valimiste aega) saaks siin juba plusspunkti see, kes üldse vastab. samas on see hea mõte kõrva taha panna järgmiseks korraks, sest need mailid oleks mõistlik välja saata kohe nimekirjade avalikustamisel. see annab ühtlasi võimaluse hiljem oma valitu käest tagasisidet nõuda mailis olnud teemade osas. mis omakorda aitab järgmist valikut teha.

kuna aga seekord, nagu öeldud, on tunne, et olen nende mailidega hiljaks jäänud, siis võtsin lahti järgmise ‘valimiskompassi’, mis algul tundub hea huumorina, aga viie minuti pärast on selge, et see aitab rohkem kui need Postimehe või Rahvusringhäälingu omad. isegi, kui kõigega seal päris nõus ei ole, aga see lihtsustatud lähenemine on parem kui mingi ebamäärane udu.

üks minu mõjutaja on see, et naine valigu naist. sest naisi on poliitikas niigi vähe (ja ma saan umbes ka aru, miks), kuid võiks olla rohkem. naisi on ju riigis rohkem kui mehi, ometi laseme meestel määrata riigi suunda? muidugi, taas, poliitika on nii keeruline, et ega paar naist poliitikas juures kohe ei muuda midagi, aga protsess on oluline. naised toovad poliitikasse teisi tuuli, teistmoodi sügavust, isegi suhtlemisstiil on naiste juuresolekul teine (seda teame me kõik ometi!) ning lisaks on oluline ka see, et kes siis naisi veel toetab kui mitte me ise? feminismiga, muide, pole seal seost.

muidugi peab lõpuks mainima ka seda, et varsti hakkab mind mõjutama vist see, et kes tüütab mind kõige vähem oma reklaamidega (ma olen seda kirjutanud juba 4a tagasi ka, selgub :p). kergelt on juba kopp ees. või siis mitte enam nii kergelt. kuidagi oli meeles, et kui eelhääletamine algab, siis kaovad ka reklaamid, aga ilmselt mäletasin valesti. seadust pole ka nüüd hakanud üles otsima, mis värk sellega on (tänavarklaamid vist peavad olema kadunud..).
kuigi ma pääsesin isegi kergelt, ukse taga pole mul ükski poliitik käinud ja tänavalt olen ka täpselt ühe šokolaadi näppu saanud.

ja valitud on muide ka.
naine.