neljapäev

mul on raamatuid, mille kohta ma tean, et kui tuleb tahtmine neid lugeda, siis see on halb märk.
mitte, et need raamatud oleksid halvad. lihtsalt aja jooksul olen aru saanud, et mina kipun neid lugema siis, kui mul on endal mingeid probleeme. no ja need raamatud kipuvad indikaatoriteks olema. nii et nüüd ma lihtsalt hoian eemale, et neid ikkagi mitte lugeda. äkki aitab?

igatahes, et end raamatutest eemal hoida, võtsin lausa triikimise välja. see ei ole just mu lemmiktegevus, aga seekord said isegi vähesed triiksärgid, mis järge tükk aega oodanud, ära triigitud.
ma ei teagi, kas see on eriti halb märk või pigem mitte?

ja muidugi on tore leida ikka mingi põhjus ka, miks selline turtsuv olemine on: korraliku talve puudus.
ilmselt mõnigi peab seda napakaks, aga kui me oleme siin aastatuhandeid harjunud mingi talvelaadse asjaga ja nüüd oli ainult mingi aseaine, siis ma usun küll, et see mõjutab ka. lõpuks on mingi pooltõbine olek ka käes. sellise pideva nulliümber temperatuuriga on muidugi ime, et ma nii hästi olen vastu pidanud.

teeaeg.

aastapäevamenüü

palju õnne, kodumaa!

tänase vihmase ilmaga, mil kogu üritus on kusagil kaugel, kadus fookus vahepeal ära. aga õhtuks oli vähemalt mingi menüüplaan.
tegelikult unustasin selle kodumaise maheveise sisefilee päris õigel ajal sulama võtta, sai eile hilisõhtul sügavkülmast välja. AGA selle tulemusel oli liha hommikul just paras carpaccioviilude lõikamiseks.
kuna tükk oli üsna pisike, tulid ka õhemad viilud praadimiseks, kui ma tahtnuksin – teine probleem oli muidugi see, et laps tahab läbiküpset liha.

igatahes. pearoog: tüümianiga kartulitornikesed, pannil grillitud maheveise sisefilee (pooltoores ning küps variant), koore-rosepipra kaste, rukola-granaatõunasalat.
aastap2evaroog016

kartulitornikestest veidi pikemalt. kuskil jäi see retsept silma ja tundus piisavalt atraktiivne proovimaks. aga see hirm, mis mul oli, et kui võtta muffinivormist välja, et kuidas need siis koos püsivad, oli üsna tõene. pooled vajusid ikka täiega laiali ja ülejäänud olid enamvähem. just vormilt siis. samas jäin mõtlema, et võib-olla oli liiga palju võid lihtsalt..
aga muidu olid väga head ja igatahes visuaalselt efektsed. ning maitseainetega ei tasu koonerdada, see üks küüslauguküüs nt on minu meelest pigem vähe.

no ja muidugi siis veiseliha-carpaccio soolahelveste ja rosmariiniga. isegi mu toorest liha mittearmastav laps proovis tüki ja leidis, et on täitsa okei.
eile Dereku burgeris einestades tuli sõbraliku personaliga ka kuidagi sellest carpacciost juttu, eks see ka võib-olla innustas last proovima.
carpaccio021

magusaks oli eile sünnipäevalt kaasasaadud tort (hea sünnipäev, kust koju tullakse tordiga) ning noh, tegin ka ühe maasikaunistuse moodi koogi, külmutatud maasikatega vahel ja kaunistusteta peal. kuna välja ei näinud (no lihtsalt vahukoor peal), on ka pildistamata. aga see besee ja mandlilaastude kooslus on igal juhul hea.

tsiteerigem..

ma ei taha teha reklaami ühelegi poliitikule ega erakonnale, kuid tsitaadi esitamisel on viisakas märkida allikas. ja tsiteerimata ma ei saa jätta, sest minu meelest on see täiesti poliitikaülene:

Arvestades seda, et Eesti naiste haridustase on kõrgem kui meeste oma, siis tõenäosus, et selle tulemusena pääsevad kogudesse ebapädevad naised, kelle ainuke eelis on nende sugu, on väiksem kui see, et meid esindavad ebapädevad mehed lihtsalt sellepärast, et nad on mehed.

O. Sõtnik

ei, ma endiselt ei pea end feministiks ega ei soovi mingit totaalset võrdõiguslikkust. lihtsalt neid ebapädevaid mehi, keda hoitakse seepärast, et nad on mehed, on nähtud küll.
õnneks on vähemalt minu tutvusringkonnas enamik mehi ja naisi siiski omal kohal tegijad 🙂

jahu ja rasvata šokolaadikook

ausalt, mul ei ole probleemi ei jahu ega võiga kookide sees. ma ei ole see, kes igaks juhuks väldiks gluteeni (siinkohal üks tore artikkel) või arvaks, et rasv ongi see, mis teeb paksuks. kaugel sellest.
aga selle retsepti pildistasin ajakirjast Naised üles seepärast, et tundus väga lihtne.
jah, ma viimasel ajal lihtsalt pildistan neid retsepte, mis mulle kuskil paberajakirjanduses silma jäävad – ning seejärel unustan 😛 väga mõistlik muidugi. et ehk parim on võimalikult kiirelt järgi proovida.

shokolaadikook010

tegelikult ma ei hakkagi retsepti ümber kirjutama, sest mul on sellest ju pilt. ja jagan, sest on hulk tuttavaid, kelle peredes on inimesi, kes ei saa gluteeni tarbida.
aga täpsustan natuke suuremad kogused. sest no esiteks mul ei ole sellises suuruses vormi ja teiseks tundus, et šokolaadikooki peab siin majas rohkem tegema. ja no mul oli just 250g Fazeri tumedat küpsetusšokolaadi käepärast.

niisiis kulus mul 250g šokolaadi, 5 muna ja peaaegu 2spl tärklist. küpsetasin ka kauem, pool tundi tuli ära, vahepeal torkisin puutikuga.
ning vormi põhja tuleb kindlasti panna küpsetuspaber ja servad määrida võiga 🙂 ning kõrvale sobib ka mõni muu hapukam hoidis. miskipärast ma püreestasingi külmutet vaarikad ära, kuigi just ülessulatatud vaarika-punasesõstra toormoos oleks ju ideaalne olnud.

shokokoogiretsept977

enne valimisi korra ikka poliitikast

selline aeg, mil ei saa poliitikast üle ega ümber. isegi eilsel istumisel sõpradega tuli ikka veidi poliitikast juttu. ja muuhulgas tõdemus, et seekord on kuidagi eriti hästi aru saada, et midagi peab muutuma (ilmselt küll ei muutu väga siiski). sest isegi need inimesed, kes siiani on probleemitult valinud (pikalt ühte parteid enamasti) ütlevad seekord, et pole kedagi/midagi valida. et ehk mingi.. ma ei tea, pettumus vast?.. on väga laiapinnaline seekord.
siinkohal ütlen ka kohe ära, et järngev on lihtsalt suhteliselt poliitika- ja rahanduskauge inimese diletantlik nägemus. aga ma arvan, et ka sellisel on siiski vaja oma arvamus öelda, kasvõi seepärast, et need, kes teemast rohkem teavad, saaksid aru, kui kauge see on tavainimestele.

ning jah, need loosungid on ka üks hullem kui teine. seekord siis peamiselt raha baasil. ei saa salata, tuhat eurot miinimumpalka tundub hetke miinimumiga töötajale ilmselt väga hea mõttena, aga palju on sellest arusaajaid, et sellise ‘unistuse’ täitumine tähendab lihtsalt töötute arvu suurt kasvu just nendesamade hetkel miinimumi või miinimumilähedast saavate töötajate arvel? mingid maksureformid oleksid ilmselgelt vajalikud, aga kuidas ja mis, ei oska mina öelda. sest kuskilt peab riik ju toimiseks vajaliku raha ka kätte saama.

rahast veel, küll mitte valimiste kontekstis, aga kui nii saab öelda, siis mu laps sündis valel ajal ja ma käisin koolis valel ajal. et ehk emapalk tuli veidi hiljem, ma jäin üsna napilt ilma. see, et lapsega kustutatakse pool õppelaenu, kadus vahetult enne mu diplomisaamist. valimistega on küll nii palju, et kui nüüd ikka läheb selle peale, et tulumaksutagastus ka esimese lapse pealt (aasta või kaks oli kunagi, mäletan), siis jõustub see kindlasti just umbes siis, kui mu laps saab selle seaduse/määruse mõistes täisealiseks.
muidugi, minu laps ja minu kasvatada-ülalpidada, kuid samas ikkagi kuidagi nõme. teoreetiliselt on tegu samasuguse tulevase maksumaksjaga nagu need, kes sündisid aasta hiljem või kelle vanemad lõpetasid kõrgkooli aasta varem kui mina. aga no ega kellegi peale näpuga näidata pole ja teha pole midagi ja eks ma olen selle ammu alla neelanud. lisaks palju muud seoses lapse kasvatamisega ja selle rahalise poolega.

aga tagasi valimiste juurde.
käisin kõik valijakompassid ka läbi. ega need eriti ei aidanud. tegelikult meeldisid mulle need diagrammid kõige enam, sest selgus, et meil on enamik poliitilisi jõudisid üsna ‘ühte auku’. ning minu lähikonnas ei olnud suurt kedagi. teisalt, eks need küsimused seal kompassides olid ka nagu olid. täpselt nagu eile keegi ütles, et võib-olla mingi küsimuse suhtes võibki ju olla kattuvus 100% ja mina panin kaalud, et minu jaoks oluline, kuid samas selle partei jaoks on see kirjas kui mingi asi, mida nad võib-olla teeksid.
et ehk kusagil ei ole kirjas parteilubaduste kaalusid: millistest oma ideedest nad loobuksid esimesed järjekorras ja millest üritaksid ikka lõpuni kinni hoida. ometi oleks see ka väga oluline. ma saan küll ka aru, et poliitika on üks igavesti keeruline teema ja sõltuvalt nendest, kellega koostööd teha, tuleb vahel ka iseendi jaoks oluliselt teemast tegelikult väga kiirelt loobuda, kuid siiski! minu jaoks on oluline, et valitavad jõud ei viskaks just minu jaoks olulisi teemasid esimesena ‘prügikasti’. hetkel ma seda ei tea.

hea soovitus oli, et kirujta kõigile oma piirkonna kandidaatidele ja küsi nii nende programmi kui enda jaoks oluliste asjade kohta ja otsusta vastuste järgi. ajafaktorit arvestades (vt tänast kuupäeva ja valimiste aega) saaks siin juba plusspunkti see, kes üldse vastab. samas on see hea mõte kõrva taha panna järgmiseks korraks, sest need mailid oleks mõistlik välja saata kohe nimekirjade avalikustamisel. see annab ühtlasi võimaluse hiljem oma valitu käest tagasisidet nõuda mailis olnud teemade osas. mis omakorda aitab järgmist valikut teha.

kuna aga seekord, nagu öeldud, on tunne, et olen nende mailidega hiljaks jäänud, siis võtsin lahti järgmise ‘valimiskompassi’, mis algul tundub hea huumorina, aga viie minuti pärast on selge, et see aitab rohkem kui need Postimehe või Rahvusringhäälingu omad. isegi, kui kõigega seal päris nõus ei ole, aga see lihtsustatud lähenemine on parem kui mingi ebamäärane udu.

üks minu mõjutaja on see, et naine valigu naist. sest naisi on poliitikas niigi vähe (ja ma saan umbes ka aru, miks), kuid võiks olla rohkem. naisi on ju riigis rohkem kui mehi, ometi laseme meestel määrata riigi suunda? muidugi, taas, poliitika on nii keeruline, et ega paar naist poliitikas juures kohe ei muuda midagi, aga protsess on oluline. naised toovad poliitikasse teisi tuuli, teistmoodi sügavust, isegi suhtlemisstiil on naiste juuresolekul teine (seda teame me kõik ometi!) ning lisaks on oluline ka see, et kes siis naisi veel toetab kui mitte me ise? feminismiga, muide, pole seal seost.

muidugi peab lõpuks mainima ka seda, et varsti hakkab mind mõjutama vist see, et kes tüütab mind kõige vähem oma reklaamidega (ma olen seda kirjutanud juba 4a tagasi ka, selgub :p). kergelt on juba kopp ees. või siis mitte enam nii kergelt. kuidagi oli meeles, et kui eelhääletamine algab, siis kaovad ka reklaamid, aga ilmselt mäletasin valesti. seadust pole ka nüüd hakanud üles otsima, mis värk sellega on (tänavarklaamid vist peavad olema kadunud..).
kuigi ma pääsesin isegi kergelt, ukse taga pole mul ükski poliitik käinud ja tänavalt olen ka täpselt ühe šokolaadi näppu saanud.

ja valitud on muide ka.
naine.

tavaline puhkepäev

nojah, ma ei saa ise ka õieti aru, et millest ma nagu väsinud olen.. sest et mida ma niiväga teinud olen?

hommikusöögiks tegin sedapuhku magusa riisipudru. nädala sees on nagunii enamasti võileivad, munaroog oli eile ja helbeid pudru jaoks oli natuke vähe. riisi oli palju ja see viimane riis on hästi paisuv. puder, kohv, pikk hommik.
poeskäik. igasugu träni, nagu jahu ja suhkur jms olid otsa saamas.

lapsega Nõmmele uisutama. ühest bussist jäime maha, ootasime teist. Kullo kõrval oli mingi müstiline laat, kus paistis hunnik valimisreklaamtelke, Nõmmel jäid kultuurimaja ette vaid kaks. sain esimese nänni, pildiga šokolaadi. süüa kõlbab ikka.
luiväljal selgus, et neil pole üldse iluuiske et ehk eest sakkidega, vaid ainult sakkideta uisud. ma olin tõsiselt mures, kas tulen toime, aga täitsa tulingi. kogu see tund aega tulin.
mõnus ilm oli muidugi ka, ma ikka tükk aega ootasin, et tuleks selline, mil jää peal vett pole.
peale uiskamist turutiir. kiire kohtumine ühe köögikuningaga, kes soolamiseks silku otsis. sai ka, nagu hiljem selgus. mina ostsin ootamatult hoopis haugi. tegelikult oli kalasupikogu külmas ootamas.

korra arutasime, kas koduteel minna Kullo kõrvalt laadalt läbi, aga ei hakanud. muidu tuleb jälle busse rihtida.
kodus väikehingetõmbepaus.
taigen kerkima. nojah, pärm oli veidi aegunud, aga lootusrikkalt siiski proovisin. juba eelkergituse ajal oli aimata, et suurt asja vist ei saa. no siis saab väikese. igatahes laps uhmerdas kardemoni ja ohkas, et kui nii head lõhnaga asja taignasse segada, siis peab tulemus hea olema.
munad keema. kartulid ja pastinaak koorida. laps tõmbab tolmuimejaga tuba. munad jahtuma, kartulid-pastinaak keema. külmutatud herned vähese veega teise potti. teen aknast paar pilti loojangust.
asun kala rookima. mõten veidi, mis teha, ning juba peaaegu hakkan fileerima, kui tuleb pähe, et võtan ikka soomused ka maha, et jätan naha praadimisel peale. haugisoomused on suured, lendavad hästi ja alluvad kehvemini kui nt forelli omad. aga mina jään peale. fileerin kala ära. kassid saavad haugiribid ja uimed, pea ja selgroog lähevad sügavkülma järjekordeks supikoguks. viskan kalale natuke soola selga ja jätan lauale tõmbama. pidevalt pean peale passima, et kassid eemale hoiaksid.
herned tulelt ära, püree jaoks piim tulele. avastan, et võid on majapidamises veidi vähe. aga peab hakkama saama. pressin munad kahvliga sodiks. kartul ja pastinaak on pehmed, nii et vesi pealt ära ja püreetampimine. või, piim, sool, valge pipar.
võiga pott ühele tulele, võiga pann teisele. haugifileed kumbki kolmeks tükiks ja esimene pool kala pannile või sisse, tsärrrr.. ja siis teine külg. teise potti või sisse natuke keevat vett ja soola, tulelt maha. tegelikult takkajärgi saan aru, et seda potitäit poleks üldse pidanud nii tegema, aga nojah.
esimene ports kala taldrikule, natuke soola ja valget pipart peale, veidi uut võid ja teine ports kala pannile. paar minutit ühelt poolt, paar teiselt. taldrikule, maitseained.
või-veesegu potist pannile. kaabin suuremad panni külge jäänud kalatükid soustist välja. lisan majoneesi, veidi soola, lasen keema tõusta, keeran tule alt ja kallan munapudi sousti sisse.
söögiaeg. teatan taaskord lapsele, et Meisterkoka saatesse pole mul asja, kuna mul võtab see söögitegemine meeletult aega.
laps, kes valgest kalast väga lugu ei pea ja kalaluid pelgab, kiidab toidu heaks. positiivne üllatus.

taigen kausis on ikka selline õnnetu.
rullides meenutan, kui juhtusin elus esimest korda pidusaia tegema, aga see on omaette lugu. praegu ei kirjuta.
panen viimase või kaneelirullidesse, ohtralt suhkrut ja kaneeli ja muskaatpähklit. viskan käkid ahju, et ehk natuke kerkivad. maitse on ju hea.
veidike kerkivadki. ja maitsevadki väga head. isegi pehmed on.

pesen nõud, täidan pesumasina ja vajun diivanile.
ja mõtlen, et millest ma väsinud olen, polegi õieti midagi teinud?
triikima peaks..

uisutamas024

hall, või siis mitte niiväga

tüüpiline: kui mingi nö kukil olnud asi tehtud saab ja pinge kaob, on mingi tagasilangus.
sedapuhku pole ma vähemalt (veel) haigeks jäänud. küll aga on paar päeva olnud teerulli alt läbiveetud tunne, seda ka moraalselt. eile keset päeva lausa helistasin sõbrale ja lihtsalt kurtsin. kusjuures kui ta küsis, et mis halvasti on, siis tõdesin taaskord, et otseselt mtite midagi. olgu, jutu käigus selgus, et tegelikult on üks veidi ripakile jäänud otsus ning veidi pingeline aeg tööl. aga need on ometi lihtsalt pisiasjad.
võinoh, võib-olla ka mitte niiväga pisiasjad, kui süveneda. aga fakt on, et täitsa lähiajal lahenevad need asja nagunii üht- või teistmoodi. küsimus on selles, palju ma ise lahendusse sekkuda saan. ühel juhul jah, peamiselt minu lahendada ongi; teisel puhul tuleb lihtsalt ajale võimalus anda.

õhtuks otsustasime lapsega sushit tellida, ta pole muidu väga fänn, aga paistab, et seekord meeldis.
kobisin varakult magama (ei, tegelikult on see viimasel ajal üsna normaalne aeg siiski, varakult magamine läks natuke nihu), täna õnneks ei olnud kella-seitsmest äratust ka ja ongi juba parem olla.
paari päeva pärast peaks jälle päikest tulema 🙂

aken950

kolmapäev

.. kalapäev. sest lihtsalt oli selline isu.
päevad on silmnähtavalt valgemad ja pikemad. see meeldib. lumetus, mis linnas on, ei meeldi. kahjuks pole väga olnud aega käia mujal seda lund nautimas. nojah, samas eile sai ju suusatatud ka. püüdsin õlga hoida, aga vist oleksin pidanud veidi ettevaatlikum olema. ei midagi hullu küll.

kaamera on kotis, aga välja väga ei jõua. millest on ka kahju.
aga see on ainult ajutine muidugi 🙂

õues on mõnus!

täiesti suurepärane õueilm 🙂 päike ja valge lumekiht maas (kahju, et nii vähe küll – aga parem kui üldse mitte), ning see päike soojendas juba ka. taevas ja meri sulas ühte.. mulle meeldib!

linnahall932

oi kui hea jope!

ma kohe pean kiitma, kui rahul ma oma uue jopega olen.
see on ilmselt küll üks kallimaid riideesemeid, mida ma kunagi üldse ostnud olen, kusjuures ostsin allahindlusega. aga kuna ma olin seda juba umbes kolm korda vaatamas käinud, siis loobusin hinna pärast põdemast ja ostsin ära. no ja ma tean, et uue jope kohta see ei ole tegelikult üldse kallis tänapäeval, mulle lihtsalt tundub arutu selline raha välja käia.
aga ma olen selle jopega kohutavalt rahul.

ma tahtsin küll teist tooni, aga seda oli ainult lühemat mudelit. võtsin siis ikka pikema, sest mulle meeldib, kui tagumik ka soojas on 🙂
no ja täiesti super. esiteks on sellel nii palju taskuid, et kui jalutama või lähedale poodi minna, pole mingit kotti kaasa tassida vaja. mul on mingi selline jope ka, millega jalutama minnes on probleem isegi telefon ja võtmed kuskile toppida, rahakotist ei tasu rääkidagi (okei, jalutades pole seda vaja).
lukk käib kuskile lõuani kinni paljudel jopedel, kuid kogemuse järgi umbes samapaljudel tegelikult tuleb lõua juures lahti jätta, sest on kitsas. selle jopel saan nina ka krae sisse jätta, kui tahan ning seal on ruumi! et ehk pole tunnet, et ma ei mahu sinna krae sisse, kui see lõpuni kinni on.
kapuuts jälle on eriti sügav – aga mitte selliselt, et tagant imelik või lotendab peas, vaid ees servas on veel üks riba ning istub peas imehästi. nii et näo ümber on nagu kapuutsivõru, selline näost ettepoole ulatuv, mis muidugi tekitab olukorra, et tuult, vihma jms näoni väga ei jõua. miskipärast peeglist ennst niimoodi vaadates meenub South Parki Kenny 😛
ja kui on krae lõpuni kinni ja kapuuts peas, siis põhimõtteliselt on enamvähem kõik peale silmade kaetud.

varrukaotstes on muidugi tuuletõke ja trukkidega saab selle päris-varruka ka koomale tõmmata, ees on luku peal kahepoole trukiriba et ehk nagu trukihõlmad eraldi, mis vähendab õhu liikumist läbi luku. paar mugavat sisetaskut on, pingutuspaelu pole mõtet mainidagi.
täiega seda raha väärt ost!

ahjaa, füsioterapeudil käisin ära. et kui ma vahepeal kartsin, et äkki ma ei peaks seda õlga väga liigutama, siis selgus, et vastupidi – pean. võimlema ja paarist kohast mudima ja üldse. sain paremaks eile seansi tulemusel ja boonusena ragistati kaelast ja seljast ka mingi jama välja 🙂

jope920