2015, lühidalt

ehk siis kokkuvõte, vabas vormis. tegelikult on üks artikkel ees ka, mille põhjal siis..

kolm sündmust:
1. Baikali reis, muidugi. Istanbul ka, aga Baikal kuidagi rohkem. sel aastal oli siis aeg Aasia mandrile linnuke kirja saada ja sain, topelt.
2. päris mitu peamiselt suvist hetke, peamiselt looderannikul ja ümbruses. vihmasadu Haapsalus, moonipõld Padisel, Keibu ja Alliklepa.
3. üks suur ost. või kaks.

kolm õppetundi:
1. ära iial ütle iial
2. elu toob seda, mida soovid. seega: mõtle, mida sa soovid ja kuidas end väljendad ning elad.
3. millegi vastu olles on raske. ole parem millegi poolt.
siin oli raske välja tuua, sest elu lihtsalt tuletas meelde ja kinnitas vanu tõdesid. ja alati on midagi õppida. kui mitte akadeemiliselt, siis vaimselt, ning see ei tähenda mingit esoteerikat. see on see, mis tuleb iseenesest.

kolm asja, mis jäid tegemata:
raske välja tuua. ühelt poolt tahaks teha väga palju, teisalt – küll ma need ka ära teen.

aasta oli kirju. isegi väga.
üldiselt oli helge aasta. jah, muidugi, oma tagasilöökidega, aga see on elu osa.
lapse üle on ka hea meel.
ning endiselt on mu ümber fantastilised inimesed.
tänan kõiki, kes on olnud osa mu aastast 🙂

kokkuvõte enne kokkuvõtet

enne traditsioonilist aastat päris-kokkuvõtvat postitust tuleb mingi puhtalt blogiteemaline postitus.
vaatasin, et detsembris pole ma pea üldse kirjutanud. kogu novembri-detsembri kultuur on kajastamata. ja üldse on see aasta siin üsna hõre olnud.
miks, ei oska ma isegi öelda. ilmselt mingid asjad käivadki lainetena, vahepeal oli mingi paar aastat, kus ma näiteks pildistasin vähem. sel aastal küll piltide vaeguse üle kurta ei saa. kuigi, täna näiteks, tahtsin ka mingit pilti teha, aga kui on külm ja kindad ja kõigele lisaks paberkott mitme karbi munadega, siis jäigi kaamera kotist otsimata. nojah. see oli täna.

detsembrist ongi muidu vähe pilte ka. osa aega oli hall ja osa aega ei olnud aega (aega-aega-aega) kuskile väga minna. mingi kümmekond päeva tagasi muide, kui oli ka päris ilus ilm, liiklesin küll linnast väljas, imetlesin vaateid, kaamera kotis – aga no kiire oli ja nii ei raatsinud ma miskipärast ka viite minutit peatust teha. teadagi, ega see poleks viiega piirdunud.

lisaks olen tabanud, et minust ei saaks iial ajakirjanikku. nimelt, kui ma pean midagi kirjutama, lööb mingi bloki ette, isegi, kui on meeldiv teema ja ideed olemas. aga kurja vaeva pean nägema, et midagigi enam-vähem mõistlikku välja tuleks. blogis on ikka hulka lihtsam: kirjutan, mis pähe tuleb.
või noh, nagu sel aastal, väga ei ole kirjutanud.

lisaks on mul Baikali päevik ka veel pooleli. vähemalt on lapsel nüüd korralik arvuti, kus saab pilte kiirelt ja mugavalt töödelda. kui see asi kätte võtta muidugi.

eks ma siis lähipäevil teen mõned kultuuripostitused ja üldse.

illustratstiooniks on üks malbe suveidüll.
mitte, et ma lõpuks saabunud talvise ilma üle ei rõõmustaks. lihtsalt pole veel seda pildistanud.

suvekimp549

niisugune neljapäev

mõni päev lihtsalt eristubki teistest.
ma olen väga tänulik ja, ei saa salata, ka veidi üllatunud. kes oleks osanud oodata sellist aasta lõppu? aga igal aastal on ilmselt oma märksõnad. aasta alguses tulnud ootamatu mõte, mis sinkavonka reaalsuseks saanud.
ja siis muidugi see pisem asi ka, lapsele.

neljapäev tordi ja cavaga

kolmas advent, esimene lumi

hästi palju on toimunud kogu aeg ja kuidagi kiire on ka. uneaja arvelt ei taha ka enam kirjutada.
aga tänase päeva peab ära märkima, sest kuigi Ida-Virru sõites oli tee ääres lund näha, siis nüüd sain mõne hetke lumesadu ka. muidugi enamvähem just sel hetkel, kui oli vaja mööblit vedada.. (aga selleks on kiled muidugi ka).
luutsinapäeva safranisaiakesed on ahjus – nii palju täna ikka sättisin asju 🙂

ahjaa, reede õhtul sai laps lõpuks oma medali ka kätte 🙂

esimene lumi

hetked

hallidel päevadel, nagu täna, tuletan ma endale meelde, et nüüd on umbestäpselt kuu aega jäänud ning siis hakkab taas valgemaks minema.
tegelikult ei kurda, sellist aega on ka vaja, mil õhtul pleedi sisse mähitult heegeldad teleka ees lumbehelbeid, sööd mõne mandariini ja siis kerid varakult teki alla – lugema. niimoodi mõeldes on lausa veidergi, sest üldiselt on graafik ikka päris tihe. no näiteks algavalgi nädalavahetusel peaksin ma end tegelikult kloonima, et teha kõike, mida sooviks. samas – valik on ammu tehtud ning kuigi ma võin olla servast väheke nukker, et mõni muu asi jääb tegemata ja mõnes muus kohas käimata, siis tegelikult ei tahaks ma ka ammuplaneeritud minipuhkusest loobuda. ei loobugi.

eelmistest nädalatest paar märksõna ka. kultuuririndelt Mere märgid ja PÖFF nelja filmiga; käsitöörindelt palju ehtetoorikuid; toidurindelt kolm lammast, Fellin, Art Cafe, ja uuenenud Kama restoran; muudest asjadest viie roti ja ühe kassi kolimine, kaevandusmuuseum, sponsorabi lapsele, aja jagamine (et kõigeks ja kõigile jaguks). ning veidike julget hunti. ja muidugi veidike unistusi.

sygishommik004

igapäevast rooga..

ja ikka on see seis, et mul on umbes kolm kuni viis asja, millest tahaks kirjutada, aga miskipärast ma lihtsalt ei võta seda aega, et need mõtted kirja panna.
ning õhtul, kui asjad, mida on vaja teha, on tehtud, siis lihtsalt logelengi niisama ja ei olegi tahtmist mingit seostatud juttu kirjutada. kuigi ma tean, et ka väsinuna ja hilisel ajal tuleb see mul täiesti veenvalt välja, kui ma vähegi tahan.

mulle tundus muide täitsa toredana eile naljana välja käidud idee, et ma võiksin minna näiteks Tartusse kokakursustele. palunväga, meelsasti, eriti päevases vormis. saaksin paar kuud mingitest igapäevastest kohustustest puhata. ma küll ei tea, mis sel juhul mu töö(de)st saaks. aga kuna tegu on mõttemänguga, siis see ei ole oluline, eksole?
tegelikult ma ei saa tõesti aru, kus ja mida ma olen valesti teinud, et ma tunnen aina enam ja enam, et ma olen kokk-koristaja-rahamasin ja ma ei jaksa lihtsalt seda kõike olla. võinoh, jaksan ju isegi (ega see ei võta ju päevas nii mitmeid tunde ka ega pole reeglina füüsiliselt västiav), aga ma ei taha. lõppeks käin ma üsna mitmel kohal tööl ka ja vahepeal võiks mõni päev veidi lihtsam olla ometi. ausalt, kasvõi kolm päeva juttis, kus ma ei pea mõtlema, et mida jälle süüa teha (küsimusele, et mida teha, ei saa enamasti miskit kuigi asjalikku vastust) ega lugematu arv kordi päevas nõusid pesema.
jajah, nõudepesumasin. ma tahaksin ise ka teada, kas ma loobun näiteks pottidest või taldrikutest või millest, et see masin kööki ära mahutada.
ning, mis teha, minu jaoks ei ole päris normaalne lahendus, kui kasvav ja trenniv poisslapsuke toitubki kolm päeva külmutatud pitsast, makaronidest ja pelmeenidest. ilmselt enamike jaoks oleks see täiesti okei lahendus küll. seega jääb ikka küsimus, kus ja mida ma olen valesti teinud? näiteks iseenda peas?

ah, mingid esimese maailma probleemid tegelikult. sest ilmselgelt meil on võimalus mitmekülgselt toituda ja mul on aega ise süüa teha ja ka nõude pesemiseks on aega.

ega selle jutu kõrvale muidugi muud pilti panna ei saa, kui üks toidutegemisepilt..

praer2imed_6996

iivent, keiss ja muud sõnad

käisin täna ühel konverentsil. no selline seminaritüüpi üritus. mõned ettekanded, väike ekskursioon, lihtne lõuna, natuke tunnustusi.
ettekandjad erinevad, ettekanded nii ja naa.
aga mitte ettekannete kvaliteedist ei tahtnud ma rääkida, vaid kasutatud keelest.

mingil hetkel hakkasid ettekannetesse siginema sõnad nagu iivent (event), keiss (case), feil (fail), ambassador.. ja veel mõned otseselt ingliskeelsed sõnad. eesti publikule.
edasi tulid näiteks lühend nagu CVI, mis hoopis järgmise esinejal osutus company visual identity-ks, samas mitmes kohas jooksis see läbi kui visuaalne identiteet ja tegelikult lausa paar ettekandjat püüdsid seda kuidagi edasi defineerida.

novot, ja mina siis mõtlesin. selle ettekandja juures, kes neid väljamaakeelseid sõnu kõige rohkem kasutas, jäin mõtlema, et kui need kuulajad oma klientidele samamoodi räägiksid, ei saaks paljud ilmselt midagi aru. hea küll, see ettekanne oli seotud ka välisriikidega ning ilmselt projekti raames oli ka ingliskeelset suhtlust – kuid neid kõiki asju saab öelda ju eesti keeles, rääkides eestlastele. sündmus, juhtum, eksimus, saadik..

edasi aga tekkis mul nö narratiivi-sündroom, nagu ma seda nimetan.
et ehk kasutatakse mingeid keerulisemaid sõnu selmet kasutada lihtkeelseid sünonüüme. ah et miks narratiivi-sündroom? sest minu meelest on päris kummaline öelda jutustuse või loo kohta peenelt narratiiv, mis jätab mulje, nagu juttu oleks millesti peenemast ja rääkijagi targem inimene. ma ei tea..
mingil hetkel ma muide arvasingi, et selliselt rääkijad teevad seda mingi üleolekutunde pärast, aga nüüd olen ammu aru saanud, et nende jaoks see ongi normaalne rääkimisviis. mis sellest, et enamikele tundub see üsna ülespuhutud.

aga tagasi selle CVI juurde.
vanasti nimetati sellist asja stiiliraamatuks.

P.S. muidugi me võime vaielda, et narratiiv ei ole lihtsalt jutustus ja CVI ei ole päris sama, mis stiiliraamat. vot, sellest ma räägingi 😛

P.P.S. pildil puudub looga seos.. või siiski: mis on selle foto narratiiv?

virmalised441

odava palga ärimudel?

eile jäi mingis kontekstis (eiei, mitte Eesti Õhu) kõrvu taaskord jutt mingi asutuse sulgemisest ja et konkreetne, mitte-reatöölisest inimene (ehk siis mingi keskastme kontoritöötaja) jäi nüüd tööta. kusagilt tuli ka juttu stiilis, et tootmises üks inimene kolmest töötab korralikult, ülejäänud teevad kuidas juhtub ning seega ei suudeta lepinguid täita. kas ajaliselt või on kvaliteediprobleemid või midagi muud, ma ei tea. tellimusi pidi olema muidu küll ja küll, aga no ei saa töötada, sest inimesed ei tee tööd nii, nagu peaks. tellijad ei ole rahul.
aga jäin mina siis mõtlema, konkreetset ettevõte teadmata küll – et palju ikkagi see tavaline tootmisinimene siis ka palka saab ja palju see tegelikult teda motiveerib? kes arvab, et inimesed käivad tööl millegi muu kui palga pärast, need vist saavad tunduvalt üle eesti keskmise palka 🙂

muidugi on hirmus lihtne taandada sellele, et inimene peaks tööd tegema igal juhul korralikult. eks peakski, kui juba on selle palgaga tööle läinud. teisalt – ilmselt nad saavad palka, mis ikka ei motiveerigi seda tüüpi tööd väga hingest tegema. võinoh, ma tegelikult ei kujutagi väga hästi ette inimtüüpi, kes teeb liinitööd hingest. ometi ma usun, et on ka neid inimesi. kui lähtuda teemaalgusest, siis üks kolmest, mis ei ole üldse halb suhtarv.
küll aga saan ma väga hästi aru, et kui ei ole üldse tööd, varusid mitte (olgem ausalt, ka eesti keskmisest ei ole võimalik omale poole aasta varusid tekitada) ja pakutakse tööd, mis tundub jõukohane, mille logistika on hallatav ning mille eest saadava rahaga saad arved makstud ja heal juhul jääb söögirahagi, siis inimene läheb tööle. eriti, kui tal on vastutustunne ja pere (kus võib-olla teine töölkäiv liige, kui see olemas on, saab samuti enamvähem miinimumpalka). ning kui siis on paar kuud sellisel kohal töötatud ja näed, et sa võid ju pingutada ja olla korralik, aga siis saad sõimata, et tempot pole; kui tõstad tempot, leitakse, et kvaliteet pole see; üsna rutiinne on nagunii.. koju jõudes oled läbi nagu läti raha (ja veab, kui ei pea öövahetuses töötama). palgatõusu aga pole lootagi, sest tellimused tulevadki ju tänu sellele, et .. palgad on nagu on ja sealt tulenevalt saab pakkuda teenust odavalt. muidugi ei tähenda, et sama toote peaks odavalt kätte saama..

nojah, ja kui nüüd sellises kontekstis mingi ettevõte uksed kinni paneb, siis ma ei teagi, kas ohata, et taas töötuid juures või tunda rõõmu, et lõpuks ometi keegi sai aru, et selline odava töö ärimudel ei ole jätkusuutlik.
alati jääb muidugi ka see pool et on hulk inimesi, kes ei ole misiganes põhjusel suutelised mingit muud tööd tegema – kuid ka see ei ole mingi põhjus selliste odavvabrikute pidamiseks. firma pidamine ei ole ju, vähemalt enamasti, sotsiaalne ettevõtlus.

ahjaa, aru saamaks, miks sellise palgaga üldse töötatakse, peaks ise nii umbes vähemalt pool aastat mittemillestki (ehk õhust ja armastusest) elama. koos perega soovitatavalt.

P.S. tänan, mina olen oma töö ja palgaga rahul (kuigi paljude meelest ei ole see mingi palk ega asi) ja tean ka, kust ja kuidas see palk kujuneb ning palju firma minu palgale lisaks riigile raha maksab.

küülikuraguu aedviljadega veini-meesoustis

kuna tänane toit tuli välja liiga hea, siis panen kirja just seepärast, et teinekord sama üritada teha. üldiselt mul ei ole küll nende jänesetoitudega mingit jama – alati lakutakse pärast näppe.

mul on kusagile salvestatud paar küülikuretsepti ühest Malta kokaraamatust. seal süüakse (kuuldavasti) jänest päris palju, ometi on neid retsepte seal vaid mõni ja veidi ühesugused. inglise keel on seal raamatus ka täpselt niisugune, et ega ameeriklased vist sotti ei saaks. aga klassikalise briti inglise keele baasil (eriti, kui see ei ole emakeel), loeb need retseptid välja küll. alljärgnev on siiski minu mugandus ja kuigi ma kohati ilmselt kasutan sõna “jänes”, on see toit siiski tehtud kodujänesest ehk küülikust; metsjänes tahab ilmselt veidi pikemat lähenemist.

alustuseks tuleb jänes muidugi ära tükeldada. kuna loom on pisike, on see ka toorena üllatavalt lihtne. isegi selgroo õnnestub lihtsalt ära murda, kui liha on kõrvalt lahti lõigatud. jäsemed saab kaüsna lihtsalt küljest ära.
“vasakule” panin ära kõik koivad (koivaotsad muidugi jäid raguusse), nö sadula koosfileedega (tükeldasin karreeviiludeks ja ilmselt lähevad kunagi mingi salati lisandiks) ja kõhunahad (proovin nendest mingi rulaadi teha). nii et raguu jaoks olid siis koivaotsad, ribid, kõik selgrooga seotud tükid, kael. kaalult siis ehk kilo kanti, huupi pakkudes.

j2neseraguu7012

ca 1kg küüliku tükke, kontidega
3-4 porgandit, lõigatud diagnoaalis ketasteks
1 keskmine sibul, puhastatud ja lõigatud mitte väga väikesteks tükkideks
veidi külmutatud herneid
2-3spl õli
150ml punast kuiva veini
150ml tomatipüreed või paksu maitsestamata tomatimahla
100ml aedviljapuljongit
2-3 loorberilehte
6-8 tera vürtsi
1tl vahemerepärast või provanssaali ürdisegu
1,5spl mett
soola

võta suur pann, aseta tulele (kõrge kuumus) ja vala õli pannile. kui õli on soojenenud, aseta pannile jänesetükid, ühes kihis. kui ei mahu, jäta osad ootele. pruunista ühelt küljelt 3-5 minutit (sõltub pliidist ja pannist jms, vajadusel vaata ühte tükki korra), siis keera külge ja pruunista ka teine külg. kui kõik tükid ei mahu pannile, siis tõsta esimesed taldrikule (või ka haudepotti, kuiplaanid toidu lõpuni selles teha), lisa vajadusel veidi õli ja pruunista ülejäänud samamoodi. suurema panni puhul pane kõik jänesetükid pannile tagasi ja lükka ühte serva ning aseta pannile ka porgandi- ja sibulatükid, kui teed edasi haudepotis, siis läheb küülik haudepotti ning pannile sibulad-porgandid. kuumuta läbi. pannil tehes jätka samas, potis tehes vala porgand-sibul potti koos õliga pannilt ning aseta pott tulele.
nüüd lisa vein ja lase korraks keema. lisa tomatipüree, aedviljapuljong, loorberilehed, vürts ja ürdid. hauta vaiksel kuumusel minutit 30. lisa mesi ja hauta edasi. vahepeal võid segada ka.
nii 15-20 minuti pärast kalla pannile-potti herned (kogus vastavalt soovile) ja maitse järgi soola. kuumuta veel 5-10 minutit.

serveerisin koduse friikartuli ja värske salatiga 🙂

see päev..

vahel lihtsalt on selline päev..

see päev, kui hommikul ärgates on tunne, et magaks veel vähemalt paar tundi. see päev, mil ainuüksi kõikidele kohustustele mõtlemine võtab pea valutama. see päev, kui käid pooleteise tunni jooksul vähemalt kümme korda söökla ukse taga, et veenduda, et seal on veerandtunnine saba. see päev, kui lähed hobipoodi ja müüjaga suheldes selgub, et tegelikult on vaja osta midagi muud, mitte seda, mida algselt plaanisid – ning mis on oluliselt soodsam. see päev, kui oled kodust ära pea kaksteist tundi. see päev, mil koju saabudes on vaja räimi fileerida, saamaks head rooga – ning ei, ma ei tegele sellega iga päev, see võtab terve igaviku. see päev, mil kassid rõõmustavad, et on hea kala jääke. see päev, mil mingi hetk on tunne, et elamises on kaugelt liiga palju lihaveise liha. ja kassid rõõmustavad taas.

see päev, mil lõpuks, juba enne keskööd, saad diivanile istuda ja võtta veel hetk aega iseenda jaoks. ja süüdata küünlad.
ja mõelda, et on olnud tegus ja tore päev.

sygiselehed246