2015, lühidalt

ehk siis kokkuvõte, vabas vormis. tegelikult on üks artikkel ees ka, mille põhjal siis..

kolm sündmust:
1. Baikali reis, muidugi. Istanbul ka, aga Baikal kuidagi rohkem. sel aastal oli siis aeg Aasia mandrile linnuke kirja saada ja sain, topelt.
2. päris mitu peamiselt suvist hetke, peamiselt looderannikul ja ümbruses. vihmasadu Haapsalus, moonipõld Padisel, Keibu ja Alliklepa.
3. üks suur ost. või kaks.

kolm õppetundi:
1. ära iial ütle iial
2. elu toob seda, mida soovid. seega: mõtle, mida sa soovid ja kuidas end väljendad ning elad.
3. millegi vastu olles on raske. ole parem millegi poolt.
siin oli raske välja tuua, sest elu lihtsalt tuletas meelde ja kinnitas vanu tõdesid. ja alati on midagi õppida. kui mitte akadeemiliselt, siis vaimselt, ning see ei tähenda mingit esoteerikat. see on see, mis tuleb iseenesest.

kolm asja, mis jäid tegemata:
raske välja tuua. ühelt poolt tahaks teha väga palju, teisalt – küll ma need ka ära teen.

aasta oli kirju. isegi väga.
üldiselt oli helge aasta. jah, muidugi, oma tagasilöökidega, aga see on elu osa.
lapse üle on ka hea meel.
ning endiselt on mu ümber fantastilised inimesed.
tänan kõiki, kes on olnud osa mu aastast :)

kokkuvõte enne kokkuvõtet

enne traditsioonilist aastat päris-kokkuvõtvat postitust tuleb mingi puhtalt blogiteemaline postitus.
vaatasin, et detsembris pole ma pea üldse kirjutanud. kogu novembri-detsembri kultuur on kajastamata. ja üldse on see aasta siin üsna hõre olnud.
miks, ei oska ma isegi öelda. ilmselt mingid asjad käivadki lainetena, vahepeal oli mingi paar aastat, kus ma näiteks pildistasin vähem. sel aastal küll piltide vaeguse üle kurta ei saa. kuigi, täna näiteks, tahtsin ka mingit pilti teha, aga kui on külm ja kindad ja kõigele lisaks paberkott mitme karbi munadega, siis jäigi kaamera kotist otsimata. nojah. see oli täna.

detsembrist ongi muidu vähe pilte ka. osa aega oli hall ja osa aega ei olnud aega (aega-aega-aega) kuskile väga minna. mingi kümmekond päeva tagasi muide, kui oli ka päris ilus ilm, liiklesin küll linnast väljas, imetlesin vaateid, kaamera kotis – aga no kiire oli ja nii ei raatsinud ma miskipärast ka viite minutit peatust teha. teadagi, ega see poleks viiega piirdunud.

lisaks olen tabanud, et minust ei saaks iial ajakirjanikku. nimelt, kui ma pean midagi kirjutama, lööb mingi bloki ette, isegi, kui on meeldiv teema ja ideed olemas. aga kurja vaeva pean nägema, et midagigi enam-vähem mõistlikku välja tuleks. blogis on ikka hulka lihtsam: kirjutan, mis pähe tuleb.
või noh, nagu sel aastal, väga ei ole kirjutanud.

lisaks on mul Baikali päevik ka veel pooleli. vähemalt on lapsel nüüd korralik arvuti, kus saab pilte kiirelt ja mugavalt töödelda. kui see asi kätte võtta muidugi.

eks ma siis lähipäevil teen mõned kultuuripostitused ja üldse.

illustratstiooniks on üks malbe suveidüll.
mitte, et ma lõpuks saabunud talvise ilma üle ei rõõmustaks. lihtsalt pole veel seda pildistanud.

suvekimp549

niisugune neljapäev

mõni päev lihtsalt eristubki teistest.
ma olen väga tänulik ja, ei saa salata, ka veidi üllatunud. kes oleks osanud oodata sellist aasta lõppu? aga igal aastal on ilmselt oma märksõnad. aasta alguses tulnud ootamatu mõte, mis sinkavonka reaalsuseks saanud.
ja siis muidugi see pisem asi ka, lapsele.

neljapäev tordi ja cavaga

kolmas advent, esimene lumi

hästi palju on toimunud kogu aeg ja kuidagi kiire on ka. uneaja arvelt ei taha ka enam kirjutada.
aga tänase päeva peab ära märkima, sest kuigi Ida-Virru sõites oli tee ääres lund näha, siis nüüd sain mõne hetke lumesadu ka. muidugi enamvähem just sel hetkel, kui oli vaja mööblit vedada.. (aga selleks on kiled muidugi ka).
luutsinapäeva safranisaiakesed on ahjus – nii palju täna ikka sättisin asju :)

ahjaa, reede õhtul sai laps lõpuks oma medali ka kätte :)

esimene lumi

hetked

hallidel päevadel, nagu täna, tuletan ma endale meelde, et nüüd on umbestäpselt kuu aega jäänud ning siis hakkab taas valgemaks minema.
tegelikult ei kurda, sellist aega on ka vaja, mil õhtul pleedi sisse mähitult heegeldad teleka ees lumbehelbeid, sööd mõne mandariini ja siis kerid varakult teki alla – lugema. niimoodi mõeldes on lausa veidergi, sest üldiselt on graafik ikka päris tihe. no näiteks algavalgi nädalavahetusel peaksin ma end tegelikult kloonima, et teha kõike, mida sooviks. samas – valik on ammu tehtud ning kuigi ma võin olla servast väheke nukker, et mõni muu asi jääb tegemata ja mõnes muus kohas käimata, siis tegelikult ei tahaks ma ka ammuplaneeritud minipuhkusest loobuda. ei loobugi.

eelmistest nädalatest paar märksõna ka. kultuuririndelt Mere märgid ja PÖFF nelja filmiga; käsitöörindelt palju ehtetoorikuid; toidurindelt kolm lammast, Fellin, Art Cafe, ja uuenenud Kama restoran; muudest asjadest viie roti ja ühe kassi kolimine, kaevandusmuuseum, sponsorabi lapsele, aja jagamine (et kõigeks ja kõigile jaguks). ning veidike julget hunti. ja muidugi veidike unistusi.

sygishommik004

igapäevast rooga..

ja ikka on see seis, et mul on umbes kolm kuni viis asja, millest tahaks kirjutada, aga miskipärast ma lihtsalt ei võta seda aega, et need mõtted kirja panna.
ning õhtul, kui asjad, mida on vaja teha, on tehtud, siis lihtsalt logelengi niisama ja ei olegi tahtmist mingit seostatud juttu kirjutada. kuigi ma tean, et ka väsinuna ja hilisel ajal tuleb see mul täiesti veenvalt välja, kui ma vähegi tahan.

mulle tundus muide täitsa toredana eile naljana välja käidud idee, et ma võiksin minna näiteks Tartusse kokakursustele. palunväga, meelsasti, eriti päevases vormis. saaksin paar kuud mingitest igapäevastest kohustustest puhata. ma küll ei tea, mis sel juhul mu töö(de)st saaks. aga kuna tegu on mõttemänguga, siis see ei ole oluline, eksole?
tegelikult ma ei saa tõesti aru, kus ja mida ma olen valesti teinud, et ma tunnen aina enam ja enam, et ma olen kokk-koristaja-rahamasin ja ma ei jaksa lihtsalt seda kõike olla. võinoh, jaksan ju isegi (ega see ei võta ju päevas nii mitmeid tunde ka ega pole reeglina füüsiliselt västiav), aga ma ei taha. lõppeks käin ma üsna mitmel kohal tööl ka ja vahepeal võiks mõni päev veidi lihtsam olla ometi. ausalt, kasvõi kolm päeva juttis, kus ma ei pea mõtlema, et mida jälle süüa teha (küsimusele, et mida teha, ei saa enamasti miskit kuigi asjalikku vastust) ega lugematu arv kordi päevas nõusid pesema.
jajah, nõudepesumasin. ma tahaksin ise ka teada, kas ma loobun näiteks pottidest või taldrikutest või millest, et see masin kööki ära mahutada.
ning, mis teha, minu jaoks ei ole päris normaalne lahendus, kui kasvav ja trenniv poisslapsuke toitubki kolm päeva külmutatud pitsast, makaronidest ja pelmeenidest. ilmselt enamike jaoks oleks see täiesti okei lahendus küll. seega jääb ikka küsimus, kus ja mida ma olen valesti teinud? näiteks iseenda peas?

ah, mingid esimese maailma probleemid tegelikult. sest ilmselgelt meil on võimalus mitmekülgselt toituda ja mul on aega ise süüa teha ja ka nõude pesemiseks on aega.

ega selle jutu kõrvale muidugi muud pilti panna ei saa, kui üks toidutegemisepilt..

praer2imed_6996

iivent, keiss ja muud sõnad

käisin täna ühel konverentsil. no selline seminaritüüpi üritus. mõned ettekanded, väike ekskursioon, lihtne lõuna, natuke tunnustusi.
ettekandjad erinevad, ettekanded nii ja naa.
aga mitte ettekannete kvaliteedist ei tahtnud ma rääkida, vaid kasutatud keelest.

mingil hetkel hakkasid ettekannetesse siginema sõnad nagu iivent (event), keiss (case), feil (fail), ambassador.. ja veel mõned otseselt ingliskeelsed sõnad. eesti publikule.
edasi tulid näiteks lühend nagu CVI, mis hoopis järgmise esinejal osutus company visual identity-ks, samas mitmes kohas jooksis see läbi kui visuaalne identiteet ja tegelikult lausa paar ettekandjat püüdsid seda kuidagi edasi defineerida.

novot, ja mina siis mõtlesin. selle ettekandja juures, kes neid väljamaakeelseid sõnu kõige rohkem kasutas, jäin mõtlema, et kui need kuulajad oma klientidele samamoodi räägiksid, ei saaks paljud ilmselt midagi aru. hea küll, see ettekanne oli seotud ka välisriikidega ning ilmselt projekti raames oli ka ingliskeelset suhtlust – kuid neid kõiki asju saab öelda ju eesti keeles, rääkides eestlastele. sündmus, juhtum, eksimus, saadik..

edasi aga tekkis mul nö narratiivi-sündroom, nagu ma seda nimetan.
et ehk kasutatakse mingeid keerulisemaid sõnu selmet kasutada lihtkeelseid sünonüüme. ah et miks narratiivi-sündroom? sest minu meelest on päris kummaline öelda jutustuse või loo kohta peenelt narratiiv, mis jätab mulje, nagu juttu oleks millesti peenemast ja rääkijagi targem inimene. ma ei tea..
mingil hetkel ma muide arvasingi, et selliselt rääkijad teevad seda mingi üleolekutunde pärast, aga nüüd olen ammu aru saanud, et nende jaoks see ongi normaalne rääkimisviis. mis sellest, et enamikele tundub see üsna ülespuhutud.

aga tagasi selle CVI juurde.
vanasti nimetati sellist asja stiiliraamatuks.

P.S. muidugi me võime vaielda, et narratiiv ei ole lihtsalt jutustus ja CVI ei ole päris sama, mis stiiliraamat. vot, sellest ma räägingi :P

P.P.S. pildil puudub looga seos.. või siiski: mis on selle foto narratiiv?

virmalised441