ka eile oli teatriõhtu, sedapuhku mitte profiteater, vaid Kalamajas asuv Teoteater. tükiks “Naine ja klarnet“.
ega selle tüki kohta kodulehelt väga midagi välja ei loegi. lisaks tundub tund ja viiskümmend minutit ilma vahetajata natuke pelutav.
aga.. ma sain sealt oluliselt suurema elamuse kui esmaspäevasest Linnateatrist. sest see tükk on kuidagi väga naiselik.. mitte, et mehed seda vaadata ei võiks.
nagu ma pärast ütlesin, tekitas see minus mingit samastumist, kuigi laval olevad situatsioonid ei olnud väga sarnased minu elu situatsioonidele. samas on seal ilmselt teatavat äratundmist väga paljudele.
ning kui mõni pelgab, et väiketeatri näitlejatööd on kuidagi kodukootud, siis unustage ära.
väärt etendus, mida siiralt soovitan. eriti neile, kelle suhted pole alati väga sirgelt kulgenud.
Aasta: 2014
nädal on läinud lennates
nojaa, pole vist mõtet küsida, kuhu kaob aeg. sest ma ei saa kurta, nö oma aega on olnud küll ja küll. lihtsalt kirjutama pole juhtunud. eks siis nüüd kirjutan.
nädal tagasi oli see õhtu, mille kohta hiljem kirjutasin FB-s: püüdsin üksõhtu baltijaamast jänese. nüüd on potipirukas sellest ahjus.. kommentaariks sain, et; Karm…mupo teeks piletita sõidu eest trahvi ja õiendaks…aga näe PR lööb maha ja küpsetab pirukaks 😀
potipirukas oli küll paar päeva hiljem. proovisin tatraga retpseti Oma Maitsest – aga tulemus oli see, et samahästi oleks võinud sinna toppida kana, sest tatar tappis selle jänkumaitse üsna ära. kuigi see oli kodujänes ja seega maitsekam kui poes müüdav Rannamõisa oma. aga vähemalt oli see roog jube toitev.
neljapäeval sai omale pai tehtud ja OKOs söömas käidud, nende restoraninädala raames. Tallinna oma kihutas kuidagi mööda.
igatahes oli see meeldiv aeg iseendale hea toiduga. vahel peab ennast hellitama ometi.
pärast sai veel Linnamäe hüdroleketrijaama juures ka jalutatud. jäin mõtlema, et ma polegi seal sel ajal käinud, kui asi uuesti töötab. küll aga meenub turnimine kunagi ammu, fotokaga ja puha. ilusaid pilte sain tookord. seekord halliga mitte niiväga.
reedel oli esimene PÖFF. sõber kutsus. omapärane film, päris ise vist poleks vaatama läinud. aga selgus, et hoolimata kergest ‘nüansist’ on tegu päris hea filmiga inimsuhetest väga laialt. igatahes täiesti vaatamist väärt elamus.
samas kurb, et tuttavate hulgas on suur hulk selliseid, kes ei lähe iial ometi ‘midagi sellist’ vaatama. et ehk taas see kogemus, et ma ei ole üldse keskmiselt sallimatu eestlane, kelleks ma end ise pidanud olen..
laupäev oli linnast-väljas päev. bussisõit, lausa kaks sõitu, külla ja sama rada õhtul tagasi.
kaugsõit sinna oli küll tüütu, sest buss oli üsna täis ja otse mu ees istus selline keskmine wannabe meesterahvas, kes põhimõtteliselt enamvähem kogu tee oli telefoni otsas. ning kuna mul olid klapid teise kotti unund, kuulsin ma tahes-tahtmata osa ta juttu. ega ta vaeva ei näinud, et vaiksemalt rääkida.
ja ma ausalt ei taha mõelda, mida tundis see naine, kes ta kõrval istus ja kellel ja klappe ei olnud.
külas oli vahva ja tagasitee kulges rahulikult.
kuni Tallinnas selgus, et mulle oli vastu tuldud, aga mul ei olnud sellest aimugi.. ning sain kerge ehmatuse, kui mulle selja tagant ligi joosti.
pühapäev oli päike-päike ja palju toimetamist kodus ning mõned jalutuskäigud õues.
eilsesse jäi külastus kohta, kust minu kassid pärit on. olen sõbrale siin ajanud, et võtku ikka ka kass. ta küll mõtleb veel teema üle, aga igatahes käisime loomakesi vaatamas. neid on nüüd veidi vähem kui ligi kaks aastat tagasi ja toad on veidi korralikumad, aga ikka jäi üldmulje veidi nukker. samas, ega sellisest kohast ei olegi muud ju tahta..
õhtusse mahtus aga veel teater. seekord veendusin selles, mida ammu tean: ega Linnateatri kõik etendused ei ole väga head, pigem on probleem saalide väiksuses ja seetõttu ongi pidev piletikriis. ‘Surnud hinged‘ tuli lavale alles laupäeval, nii et nägime ühte esimestest etendustest.
jah, seal oli ägedaid karaktereid ja häid kohti, aga üldmulje jäi mu jaoks kuidagi.. lapitud. ja seejuures on kummaline, et nö lappidest koosnev ‘Maailmale nähtamatud pisarad‘ on minu meelest isegi terviklikum. muidugi, ma ei ole mingi selline teatriinimene, nii et seda arvamust ei pea liiga tõsiselt võtma. et ehk elamus oli täpselt selline, et oli tore teatris käia, näha oli, et etendusega on vaeva nähtud, aga tulemus on selline.. emotsioonitu.
loomulikult mahub eelnenud päevadesse hästi palju erinevaid muid mõtteid ka, nt täiesti omaette teema oleks rääkida jõulukinkidest õpetajatele, aga seda ma ei hakka avalikult lahkama. küll aga tuli sealt mulle muid ideid, millest kunagi kirjutada võiks.
valik olla autota
aegajalt tabab mind mõte, et: ostaks auto.
enamasti juhtub see siis, kui mõni rohkem või vähem tuttav oma auto müümisele vihjab. siis ikka aegajalt käib kihvatus läbi, et äkki..
viimane selline juhus oli täna.
aga alati sumbub see kusagile pealiskaudsesse matemaatikasse ja mugavusse ära. jah, mugavusse! kõikide autoinimeste suureks arusaamatuseks.
pealiskaudne matemaatika on see, et kui ma mõtlen, et lisaks otsestele liikumisega seotud kuludele on autol veel ka püsikulud. mugavus on see, et auto tahab tegelemist.
auto omamine tegelikult ikka maksab päris palju, nagu ma tuttavate autoomanike pealt näen. lisaks veel kipub alati midagi autoga juhtuma kõige ebasobivamatel hetkedel, ka rahaliselt. ning siis nõuab see remondijama aega veel ka lisaks rahale.
ja üleüldse tundub mulle aina enam, et paljudel juhtudel auto dikteeribki elu. ja natuke laiemalt, kui üksikisiku tasandil. meie koduriigis on siiani popid autokesksed lähenemised..
nojah, ma tean, öeldakse, et on mugav. eks kohati ongi. meie ühistransport (ÜT) ei ole üldse ideaalne – aga mida rohkem autosid ja vähem üt kasutajaid, seda vähem on midagi paremaks muutumas. selge samas, et on trasse, mille läbimine ilma autota on üks igavene nuhtlus. või siis ei klapi mingid ajad vms.
aga teisalt on jube mugav üt-s istuda ja tegeleda millegi meeldivaga, selmet kusagil liikluses juhina rabeleda.
ei, ärge mõistke mind valesti, mulle meeldib autot juhtida. ainult et liiklus on muutunud aina närvilisemaks (tegelikult paaril viimasel aastal on paranemise märke siiski) ning vähemalt linnaliikluses toimetamine ei ole enam ammu mingi rahustav tegevus. olid ajad, mil ma kasutasin autojuhtimsit teatava teraapiana..
nii et tramm, rong, vajadusel troll ja buss pole tegelikult üldse halvad valikud, kui vähegi kattuvad sobivate marsruutidega. palju rahulikum. ja selle vastu vaidlevad ka pigem need, kes ise üt-d väga ei kasuta ning harvadel kordadel oskavad sealt välja tuua pigem ebameeldiva. jah, muidugi on seal ebameeldivusi ka, olen nõus.
see, et auto annab vabaduse, on ka selline mu jaoks mitme otsaga väide. lõppeks tuleb autoga otsida, kuhu parkida ja kui kallilt; nõuab hooldust jms, nagu öeldud. külla minnes tuleb kolm korda kaaluda, kas võtad klaasikese veini või mitte. ning teadagi, lõpuks kasutad autot ka neil puhkudel, kus seda üldse tingimata vaja ei oleks.
üks isevärki ja väga seonduv teema on üldine elustiili küsimus: muidugi, kui elada nö põllu peal majas, kus üt-d õieti ei käi, on auto hädavajalik. meil pole infra käinud nende arendustega kaasas. aga siit tulebki see teine teema, et äkki oleks mõistlik elada oma igapäevakäimistele lähemal? jaa, meil pole see mõtteviis popp muidugi 🙂
nii et kuigi mul on auto olnud, olen ma hetkel selle omamist siiski edasi lükanud, sest see tundub mulle lihtsalt hullu lisakohustusena. lisakuluna ka. ja see tunne on ka, et auto hakkab mind piirama.
lõppeks saab alati vajadusel kasutada taksot või laenata autot tuttavatelt või rendist. siiani olen toime tulnud. ei meenu, et midagi oleks tegemata jäänud või kusagile minemata, kuna mul ei ole autot.
kusjuures viimase paari aasta trend on see, et kuna mul pole autot, siis päris mitmed tuttavad on imestunud, kui selgub, et mul on load ja ma täitsa sõidan.
aga üldiselt olen ma nüüd valmis tuttavate autoomanike käest igasuguseid kommentaare saama, kus tõestatakse ära, et ilma autota pole elu. nagu ühes FB grupis keegi ütles midagi stiilis, et ega meil on selline suhtumine, et kui sul ikka autot pole, siis oled üks mõttetu tropp. ju siis 🙂
trügimisprobleem
täna tahtsin ma kirjutada sellisest kummalisest probleemist, millega ma viimasel ajal olen aina rohkem ja rohkem kokku puutunud. nimelt kui üritan ühistranspordist väljuda, siis ei ole kusagile astuda, sest siseneda sooviv rahvas seisab otse ukse ees. sõna otseses mõttes.
muidugi võiks lihtsalt astuda kusagile ja siis trügida, aga ma ei pea seda päris normaalseks. nii et taas kord, ei teagi, mitmes kord sel sügisel, seisin täna hommikul, sedapuhku trammi, alumisel astmel ja.. seisin. ja vaatasin, et kuhu siis astuda nüüd. selja taga on paar inimest, õues passivad mulle vastu, et miks nad juba sisse trügida ei saa. kuni ma pidin lausa käega rehmama, et pole kuskile astuda. paar korda olen verbaalselt ka lausa küsinud, et vabandust, kas oleks võimalik välja astuda. siis liiguvad küll natuke kõrvale. mõnikord taipab mõni niisama ka ja liigub eest ära. kuid nagu näha, siis mitte alati.
kusjuures need seisjad ei ole lapsed või silmnähtavalt joobes vms inimesed. enamasti on tegu vanemate daamidega.
aga nii põhimõtteliselt ma ei saa ikkagi pihta. olgu, et algul seisad kusagil ja ei tea täpselt, kuhu uksed jäävad.. aga kui ikka jäävad otse su ette, siis ju oleks mõistlik kõrvale astuda? või? on mu arusaamad kuidagi iganenud?
võib-olla ongi, eelmisel nädalal nägin juhust, kus lausa kolm nooremat meest trügisid enne bussi, kui väljujad välja said.
aga ma ikkagi eelistan mitte inimestele pähe astuda, vaid eeldan, et saan viisakalt ja suurema trügimisesta väljuda. eriti, kui tegelikult ei ole tipptund ja rahvast nii palju, et trügimine oleks nurgastki õigustatud.
porgandikoogikatsetus
ma kunagi olen mingit porgandikooki teinud, keeksina. eriti detaile ja retsept ei mäleta.
nüüd sai siis taas proovitud. aluseks mõned ingliskeelsed retseptid, eriti see, aga mitte ainult.
vahtisin tükk aega retseptile otsa ning otsustasin rasvainekogust küll vähendada. ja üleüldse sulatasin sisse võid.
tulemus: siuke läägemagus kook, et isegi laps ei suuda üle ühe väikese tüki korraga süüa.
seega, järgmine kord tuleb kasutada kindlasti valget suhkrut (muskovado on ju olemuseltki magusam, hetkel meenutas isegi lausa piparkooki kohati) ning vähemalt poole vähem; kreemi osas pean ka natuke juurdlema.
aga kindlasti kordan, kuni õnnestub 🙂
loodetavasti järgmisel korral.
talveootus
täiega november. ootan talve. jah, ma olen oma lumeootuse eest juba pähe saanud. ei, ma ei taha lörtsi ja mingit ebamäärast temperatuuri. ideaalne talv on ikkagi see, kus temperatuur on -5 ja veel külmem, lumi tuleb vähehaaval ja üle paari-kolme päeva sajab veidi juurde ning sula pole kuude kaupa 🙂
jah, muidugi, ma elan kortermajas ja selle üks eeliseid (igal asja on plussid ja miinused, nagu me teame) on see, et ma ei pea eriti lund koristama. talveriided ja -jalanõud on mul ka olemas. ning kui on midagi, mis mulle talvise liiklemise juures ei meeldi, siis need kohad, kus soolasodi vms lägatekitavat on teedele pandud.
aga ma nüüd saan 😛
samas pole midagi parata, talv käib meie kliimaga kaasas ning vahel see ongi selline lõputu november, mis ka kellelegi siiski väga ei meeldi, kui pikale läheb.
talve oodates mässin end sisse, võitlen viirustega (päris-talvel on neidki vähem) ning peletan niiskust eemale. soe tee ja kakao on mu sõbrad. ning soojendavad toidud.
44. nädala kultuurist
rahulik sügisene kulgemine. tegelikult ma ootan külma ja lund ja sellega kaasnevat päikest. ilmateade näitab endiselt +10, tuult ja vihma.
eelmisse nädalasse jäi kaks kultuuriüritust, mis on siiani fikseerimata. tuleb ära teha, enne, kui hilja.
esmaspäeval oli Endla teatri “Titanic” Tallinnas. otsisin, peale üht kevadist äpardust, mil komöödia asemel sattusime mingi veidra meestevihkajaliku asja peale, sellist kerget komöödiat. mitte ameerika stiilis, muidugi. ning see näidend vastas ootustele. et ehk ilma sügavalt millegi peale mõtlemata saab küll naerda, küll muiata. kui millegi peale mõelda, siis selle peale, et soovitus enne etendust “Titanicu” film läbi vaadata on täiesti asjakohane. aga kui isegi ei mäletanud kõiki asju originaalis, oli situatsioonikoomikat piisavalt.
näitlejad tegid ka kena tööd, mängides kahekesi tegelikult ju päris mitut tegelast ja kuidagi nii, et need ei läinudki sassi. vahepeal ju vahetati rolle ka. kindlasti on oma osa ka tekstil, aga arvan, et ikkagi õnnestuks erinevad inimesed vaataja jaoks sassi ajada.
kusjuures ei kao kusagile hetkekski ka see mõõde, et tegutsevad restorani koristajad.
teise vaatuse ajal, tundus, sai vähem naerda. aga no seal oli see laevahukk ka ja selge, et see tõmbas tempot veidi maha.
ning muidugi, hukkusid kartulipüügil, jäid korvi kinni – ajab siiani itsitama.
seega, kes tahab kerget naerukat, siis soovitan.
pühapäeval oli tõsine kino. sain ühes Facebooki mängus piletid Prantsuse filmile “Tuhk ja veri” Artises. ausalt, ega muidu poleks osanud minna, Ardant’i nimi ei ütle mulle midagi (aga ma ei ole mingi filmiinimene ka) ning kui ma mingi hetk vaatasin, mis kinodes on, siis tundusid need filmid kõik kuidagi sellised, mida halli ilmaga vaatama ei kipu.
aga kui tasuta pilet käes, siis ikka tasub ära käia.
ning ma ei kahetse üldse.
tegu oli päris huvitava filmiga. ei, mingit olulist actionit ei olnud enamus aega. kuigi veidi oli ka. et kes on harjunud Hollywoody asjadega, selle jaoks ilmselgelt veniv ja jama. kuid lugu oli seal piisavalt ning Euroopa filmile omaselt ka natuke selliseid isemõtlemise kohti. kõik seosed ei olnud koheselt ilmselged. tegelikult isegi see, et tegevus toimus Rumeenias, jõudis kohale alles peale seanssi.
mingit arvustust lugesin, et liiga visandlik ja arusaamatu – ma ei tea, minu meelest oli seal karaktereid ja tegelikult lõpuks oli arusaamine ka. visandlik läheb vist taas selle alla, et kohati tuli ise mõelda.
tööd oli aga tehtud. vanad kummalised traditsioonid, huvitavad visuaalid ja valgus.. ning kui ma mingil hetkel arvasin, et filmi lõpp saab olema väga laipu täis, siis selles mõttes tuli positiivne üllatus.
reedeõhtuse külalise mainin ka ära – kuigi oli katkendlik õhtu, oli vahva istuda ja lobada üle tüki aja.
kusjuures just lõi pähe, kuidas üks tuttav ca nädal tagasi ütles, et küll ma ikka jõuan palju kirjutada – ja nüüd kohe oligi pikem paus. üleüldse ma olen hakanud vähem kirjutama.
nohune täiendus
eelmise postituse peale tuli muidugi mõte, et, keskendudes pereväärtustele vms, siis peaksin ma kirja panema nõuanded nooremale iseendale. no näiteks 20a nooremale. teemal, et mida ikkagi iseenda jaoks väärtustada ja mida hoida. ning mis endast mööda lasta, kui ahvatlev see hetkes ka ei tundu.
ainult et see ei muuda ju enam midagi.
lihtsalt lisan veel eilsele, et tegelikult on lapse saamine parim asi, mis mu elus juhtunud on ning minul isiklikult on siiski tugivõrgustik olemas. nii lapse osas kui iseenda osas 🙂
nõme on aga, et mingi sügistõbi on mind oma valdusesse saanud nüüd. ju seepärast ka ei kipu väga midagi sügavamõttelist kirjutama.
isegi kassid ehmuvad, kui ma aevastan.
