kulgemiste vahel on mingid kummalised sähvatused. iseendalegi üllatuseks, alati mitte meeldivaks üllatuseks.
kuigi ma ju nagu tean. aga sellest ei ole alati kasu. mina olen ju ka, mina olen, mina kõige tähtsam. iseenda jaoks.
hing ihkab rohkem ja vahel saabki.
ebamäärasus ajab aga oma kombitsaid ka sinna, kuhu ei tahaks.
ometi on kusagil olemas kogu see rahu ja tasakaal ja leebe soe tüünus. jõuga ei saa selleni jõudmist kiirendada.
kõik, mida sellest veel ei ole, on teel.
mu hingeõhk põrkub vastu sooja nahka ja see on hea.