huvitav, mis hetkel ma ikkagi plahvatan?
mingi kuhjumine toimub igatahes. aeg-ajalt on täiesti blond tunne. isegi mitte kartul või apelsin
aga siis pole muud teha, kui istuda peegli ette, sest ’ise tegi!’. meeldib või mitte. pigem mitte. samas, vahel on ka nii vaja.
ja ma ei peagi ju kõigest alati aru saama. ka sellest, miks mind ei kuulata. sest see pole enam valik, mida mina saaksin kuidagi mõjutada.
aga mõne smsi peale on küll tunne, et wtf?