uitmõtted telefonist ja lapsest

eelmisel kuul kirjutas sõbranna, kuidas tema oma uuema Nokia nutika kogemata maha pillas ja klaas mõranes. eriti pikemalt ma sellele ei mõelnud. kuigi jah, teadolevalt minu omal peaks olema kriimustuskindel kaas ja originaalkate (st mitte telefoni oma kest, vaid mingi kummikate seal ümber) peaks olema põrutust pehmendav. no mitte et ma oleksin ise selle kõik kusagilt välja lugenud, laps ütles (muna vs kana..).
aga üleeile juhtus, et libises mul telefon käe vahelt maha ja otse kivisillutisele. lataki, vahtimisega vastu kive. ei, minu oma ei saa kinnastega kasutada, aga ma üritasin mingit pakki automaati saata, pakk käes ja telefon käes ja siis mingi käega veel seda ekraani toksida, eksole. ja nii kuidagi läks.
korjan siis telefoni üles ja.. pühin puhtaks ja jätkan tegevust. sest isegi mitteüks kriim ei olnud juures! jah, mul muidu ekraanil mingi üks kriimujupike siiski on peal. kattekilet ei ole – laps ju ütles, et pole vaja.
nii et ma nüüd ei tea, kas mul vedas või ongi see telefon kukkumisele veidi vastupidavam kui mõni uuem versioon.

eilsel arenguvestlusel kiideti laps tubliks. ega mul väga pole põhjust viriseda jah, kuigi selge see, et alati on tunne, et võiks veel parem olla.
pärast läksime talle pükse ostma. sügisesed teksad on enamuses kukekad. sedapuhku vedas, saime Paavlist lausa kolmed püksid. ühed olid ikka kallid ka, 8 eurot, aga peaaegu et tutikad Wranglerid. no ja -10% nagunii. teised kahed olid kordades odavamad.
ning lasteosakonda pole ammu asja. suurus, palunväga, meeste 29/34.
võeh.
minu väike laps.
aga dresse me ikka ei saanud, mingi ikaldus on talvel meeste pika dressiga neil seal. nii et trennis käib kukekatega edasi (mina ka ei tea, miks ta lühikesi või põlvpükse ei taha).
muidugi, selle kuu suurim kulu oli talle purjetamisriiete jms ostmine. ütleme nii, et kuu elamisraha läks sinna ära – aga teisalt sellist soodukat naljalt ei ole muidu.
loomulikult selgus peale ostmist, et mõnegi asja oleks saanud ilmselt küla pealt – ja mõne saamegi. vahva, et on hulk häid inimesi 🙂

see on ka vahva, et vahelduseks jälle külmem on. ma siiralt loodan, et nädalalõpusula ei tule ikka.

140130_2794

nii me siis õpimegi uusi asju :P

eile oli ju kena blond hetk ka. et lapse toa radikas on jahe olnud, eelmisel talvel oli juba, eksole. no ja siis selgus eile, et termostaadil on mingid piirajad peal. mina polnd iial mõelnud või isegi tähele pannud, et seal on mingi jublakaga rõngas veel (mis väga ei liigu). ja kui nüüd seda sai kuumema peale keeratud, läks radikas ka soojaks.
ma juba muidugi mõtlesin, et suvel tuleb kõik lahti koukida ja kõik ongi täiesti katki. et võib-olla peab isegi uue radika panema.
aga seekord siis sedamoodi.
ja mina jälle natuke targem.

küünlapäev suuskadega

misasja selle enamvähem äsja alanud talvega nüüd küll juhtus? mingi ilge jäide ja sodi. dislike!

aga üldiselt ma leidsin just jälle, et sport on ikka kahjulik. diivanil rahus kude/u/da on märksa ohutum. sest no okei, et jäised olid: suusad, suuakepid, müts, jope, kindad, püksid, saapad ja juuksed, aga ma olen mingile reielihasele ka liiga teinud! täitsa vastik on. ja siis on mingid lihased, mis lihtsalt annavad tunda.
selle vastu pole mul muidugi midagi, et teistele lõbu pakkuda oma viieaastase tasemel suuskadel koperdamisega. nalja peab ju ka saama. aga no mingid valutavad kohad, eiei!
seekord ei olnud selline hea sile maa ka, nagu Stromkal, vaid natuke üles ja alla, võeh.
kõht läks ka tühjaks, aga kas ma peale seda pooletunnist rabelemist suuskadel viitsin midagi teha..?

ma nüüd parem koon edasi 😛