suusad alla

ega see pole kuigi normaalne, kui üle aastate (aastakümnete? ma ei ole kindel – mul on siiski tunne, et ma olen tänapäevased suusad ka ikka alla saanud, mitte ei ole kogemused ainult vene-aegsetest laudadest-klambritest) tekib korraga soov suusad alla saada.
‘keskeakriis vist,’ nagu ma ise täheldasin.
või siis mitte.

igatahes läks nii, et eile tulid mu juurde suusad ja saapad ja kepid ka. minu asi oli end riide panna ja välja ajada.
Stromkal muidugi ei ole mingeid spetsradu ega miskit, aga kohalikud harrastajad on klassikajutte sinna sisse sõitnud. nii et sai ukerdatud pisut. umbes pooltunni või nii.
selle aja peale sain aimu, et mul on olemas mõned lihased. ootamatu :P
huvitaval kombel täna ei olegi kuigi hull.
ja selline tunne on, et peab ikka veel mõne korra proovima.
mitte, et ma mingi sportlane oleksin.

kui me seal mööda lund laudade ja keppidega liikusime, kihutas paar ratturit suure hooga mööda.
ja mõni üritas killustikuga kaetud kõnniteel uisku suusatada.

Share