2013

aasta viimane päev..
lühidalt kokkuvõttes oli aasta nagu ameerika mäed. väga suurte amplituudega. oli väga palju väga positiivset ja samas ka üsna palju sellist, mis hinge mitte ei rõõmustanud. aga kahetseda pole midagi, iga kogemus on mingi õppetund. ja mitte ainult mulle, ma arvan.
mõned uued tutvused, mõned uued rajad. mõni ilmselt püsivam, kui arvata osanuks.
vanad sõbrad, kes on olemas ja kellele saab kindel olla.
kaks kassi.
merd, tuult ja laineid, hulgim. pilvevaatlused, sadamavaatlused.
valu, omajagu.
asjad, mis tulevad uude aastasse kaasa ja asjad, mis jäävad vanasse maha.
kõik läheb hästi. kõik on hästi.
isegi, kui ma seda päris igas hetkes nii ei tunne.

vpakri904
koht, mis jääb hinge.

Share

pühadejärgselt

vaiksed pühad.
kuigi ma võin vabalt öelda, et ma olin suurema osa neist päevadest üksi, jagus igasse päeva siiski häid inimesi ka. no ikka täiesti kehtib see, et alati on kusagil mingi positiivsem väljapääs olemas, kui esimesel hetkel näha oskad.

kuni selleni, et jõululaupäeval oleks võinud umbes ujuma minna, basseini ikka. kutse ma sain, aga sel hetkel oli jahedus sees, nii et jäi ära.
jõululaual oli sink, juust, tomat, kurk, pasteet. taustaks suvaline film telekast ja siis mitte nii suvaline videolaenutusest. ning naistejutud. ja öine jalutus koju.

esimesel pühal käisin ratsutamas. nojust. oleks olnud mingi külm, siis vist poleks tahtnud, aga õnneks püsis isegi kuiv. sedapuhku oli taas pisem ring.
jah, et kuidas see mu seljale mõjub, tekkis korraga küsimus. ma ise arvan, et nagu võimlemine. sest selge on, et ratsutamisel tuleb a) selga hoida b) selg liigub teistmoodi kui ise kõndides. siiani pole mul hiljem tunda andnud ning kui oleks see hetk, kui nagunii oleks tunda, siis ma ilmselt ei roniks hobuse selga.
aga peab ütlema, et see on üks kummaliselt meeldiv tegevus, kuigi ma ise ei tunne end seal hobuse seljas üldse liiga kindlalt ja üle sammu ei julge lasta. st isegi aeglast traavi mitte. veel. aga aeg-ajalt tekib juba tunne, et me saame hobusega enamvähem hakkama.

eilne päev oli perekondlikum.
õhtu päädis kerge apelsinisalati ja pardifileega. nagu restoran, ma ütlen :P

üllatuskingitusi kogus viimase kuu jooksul mitmeid. häid soove veel rohkem. südamest tulevad soovid ongi kõige olulisemad. südamest tulevad tänud ka.

volli186

sama tool, teine kass. Volli muidugi ei lase end mingi mütsiga narritada :P

Share

paar hetke

ise ka ei saa aru, kuidas tänane päev kiireks läks. vahepealsed päevad olid nagu olid. mingi totter neljapäev ning muutused reedestes plaanides. seosed-seosed..

kolmapäevane hetk oli see, kui istun bussis ja liiklen vaikselt kodu poole, kui korraga paar peatust hiljem täheldan, et bussis on mu sõbranna, kes nagu just samal päeval pidi tulema välismaalt koju käima. arutasime hetke, et millal oleks mugav koos istuda ja lobiseda veidi ning leidsime, et kohe.
mõeldud-tehtud.
kui koju hakkasin sõitma, sattusin samasse bussi trennist tuleva lapsega :P

varane ja väsitavavõitu laupäev. vorstid-vorstid-vorstid.
õhtuks oli ebamäärane lõõgastussoov, mis täitus täielikult. detailidest juust, vorst, sinep, elav tuli, elav vesi, öine jalutus.

tänane naljahetk oli kontserdilt tulles, kui buss korraga keeras ringilt maha üks mahasõit hiljem ja juht vist ei tabanud hooga midagi. üks reisija läks õiendama, siis nikerdas kusagil, et õigesse kohta tagasi saada. täiesti totter situatsioon. no jõudsime ikka sinna, kuhu vaja.

teine hetk oli see, kui tegin kiiruga süüa ning võtsin kapist praekartuli-sibula-paprikaroale pealeraputamiseks midagi, mis pidanuks olema suitsupaprika. kui olin suure hooga peale puistanud, sain aru, et tegelikult oli see hoopis kaneel :P
õnneks toit sai siiski söödav, kuigi veidi tavatu maitsega.

kassid ei saa ikka üldse aru, et Feliway peaks neid rahustama,.

Share

pealtnäha mõttetud pisiasjad

aegajalt tuleb siiani ette, et keegi küsib midagi stiilis, et millised mehed mulle meeldivad. paljud ei küsi, sest teavad juba, et ma ei oska mingeid näitajaid välja tuua.

välimuse kohta kohe kindlasti mitte, välja arvatud ehk see, et kui rääkida partnerist, siis mees võiks ikkagi olla minust nii palju pikem, et ma saan kontsi kanda ja ei tunne end ikka ta kõrval suurena :)
aga kõik muu on juba.. no ei oska mina parameetreid ette anda. tegelikult pole klapi saavutamisel ka pikkus oluline, kuni ise seda ei teadvusta :)

ning jah, muidugi mulle meeldib, kui mees on arukas ja teab asju. et ehk on haritud. kas selle taga ka haridus on, pole samuti alati väga tähtis. on ennegi nähtud kõrgelt haritud inimesi, kelle silmaring ning suhtumine maailma on minu jaoks kitsad või nihkes ning ilma suurema hariduseta inimesi, kellega on väga lihtne ja nö võrdne suhelda.
ja et tegelikult mulle kohe täitsa meeldib, kui mees teab mingeid asju rohkem ja paremini kui mina. ning kui need veel otsast mind huvitavad, siis ma olen vabalt valmis oma asjatundmatust tunnistama ja huviga kuulama. või noh, eks enamasti on tegu ikka vestlusega, mitte loenguga – aga selle käigus võingi lihtsalt noogutada ja tunnistada, et ma ei oska sõna sekka öelda, kuid räägi ikka.
ma tean, et ma mõjun ise üsna arrogantselt ja kõiketeadvalt (seda on öeldud ja mitte vähe), lisaks veel hooti külmalt, nii et paljud ehk ei tihkagi mulle nö oma asjadest rääkida.. ning et selline tunnistus mu poolt võib tunduda imelik ja mitteminulik.

aga üks ääretult imeline asi on see, kui mees teeb midagi oma kätega. midagi, mis talle meeldib ja mida ta nii enam-vähem oskab. või kasutab siis kätele lisaks asju, et vajalik ära teha. ma ei pea silmas nüüd peedist pesumasinale trumli tegemist.. või siis just pean :P
kusjuures tegu ei pea olema mingi suure tegemisega. vabalt võib olla tegu nt sibulahakkimisega, aga no muidugi suuremad tegemised lähevad ka arvesse. et ma nüüd vist aiman, miks ma võin vahel töötavate inimeste (meeste) kõrval lihtsalt istuda ja vaatada nende tegevust :P ja eriti, kui tegu on millegagi, mida tehakse kätega ning südamest.
väike omakasu – selliste meestega suheldes saab mõnigi vajalik parandustöö ka sujuvalt tehtud, aga tõesti, see pole eesmärk omaette. lihtsalt olen jõudnud seisu, et mees peab oskama oma käsi kasutada vajalike asjade tegemiseks, aju ka muidugi – ilma, et see tähendaks, et ta peaks kõike oskama parandada, näiteks (sest midagi sellist saab siit ka välja lugeda ju). kuigi, tõesti, et kui ka mingi pisikese mittespetsiifilise parandus-remonttöö korral mees laiutab käsi, et tema ei oska üldse, siis.. see pole mulle. ja üldse mitte rahalises või sebimise mõttes.. ma ei oska seda lahti seletadagi ilmselt.
et ehk kui kalamees puhastab oma kalu, mida ta teeb nagunii, siis mul on ainult rõõm istuda seal kõrval, ajada juttu ja tegelikult lihtsalt nautida ta tegevust :)

isikliku suhte keemia on nagunii täiesti omaette asi, aga jah, mainitud detailid on igal juhul abiks.. sest ainult keemiast jääb mingil hetkel vist ka väheks.
muidugi on mingeid detaile veel, nt teatav sujuvus tegevustes. palju on siis elus neid vastassoost inimesi, kellega mingid pisiasjad lihtsalt sujuvad, no näiteks ei lähe poes vaidlema, mis marki saia või leiba osta või kas võtta juust või vorst jms (ja ilma, et üks lihtsalt käega lööks, vaid lihtsalt et mõlemad teevadki sarnaseid valikuid)? lõpuks ongi pisiasjad need, mis määravad, sest need on igapäevaselt meiega koos. ka siis, kui keemia muutub..

passion

Share