neljapäev..

jälle neljapäev.
kuigi täna nagu polegi vahet, mis päev õieti on. sest noh, nüri kulgemise päev kuidagi. motivatsioonipuudus ka ei mõjuta üldse. paha on, et täna pole võimalust seda motivatsiooni tekitada ka.
ma ei saa ikka aru, kuidas ma eile end nii sassi suutsin mõelda. juhtub.
ometi ma näen ja tajun, mis toimub. miks mu reaktsioon siis ebapädev on, ma ei tea.
või ei taha teada? ei, ma ikka ei tea ka täpselt.

sõbranna, mingi teise situatsiooni kohta, ometi väga tabavalt:
’igatahes see olukord ei ole maha jahtunud, see on mingis aimamatus olekus’

ma siiski loodan veidi õhtule. veidi.

you’re nobody..

kuskil suvalises kohas juhtusin nägema mingit juppi ee.. vist briti muusikatopist ja üks laul jäi kuidagi kummitama.
kommentaarid video all juutuubis on ka muidugi head, sellised täiesti kodumaises stiilis kohati 🙂

***

hommikused pilved on kaunid, aga mul ei ole aega neid pildistada. päike neelab selle õhtul tulnud väikese nukruse ja peegeldub majaseintelt.
olen tabamatus ooteseisundis, midagi ootamata. kõik on ometigi võimalik.
present

kassipostitus

kassidest pole ammu kirjutanud, elavad siin oma elu.
Tiuks ronib lapsele kõhule ja mulle käe peale, kui teda diivanil silitada ja sügada, veeretab end igatpidi ja vahel kukub maha ka 😛 öösel mängib mul teki peal tellist ikka.
Volts on endiselt veidi arglikum, aga kui kenasti vaikselt läheneda, saab tallegi üsna kenasti pai teha. vahel võtan ta harjutamise mõttes sülle ja paitan (see võtmise moment on keeruline, kui juba on, siis väga ei rabele). laua alt leidis ühe kastikese, mille sees vahel tukub. üldse on kuidagi kassilikum kass, Tiuks on siuke rohkem mömmim 😛
aga mõlemad on omamoodi vahvad muidugi. hooti on küll tunne, et söövad mind vaeseks ja hetkel oleks taas soov Feliwayd proovida, agregaat on isegi olemas, aga vedeliku ostmine ootab natuke.
ja siis meenus, et keegi rääkis, et neil on kassi kratsismispuu kokkupakitud kujul kusagil, peaks vist uurima, kas saaks ehk omale, äkki mu tohlemitele meeldiks..

kassid393

hommik

halli päeva õhtul jääb ära pikem jalutuskäik, märga sajab kaela. väike ring siiski tuleb. või pigem edasi-tagasi. kusagil lapitakse asfalti ja hetkeks peab sõiduteele astuma. ja siis – ‘ära sa kuuma asfaldi sisse astu!’ ma nägin küll ja sain napilt mööda.
on apelsinid, väikesed päikesed. hallil päeval hädavajalikud. ning punased roosid kapiserval, ootamatult. hea muusikaga film, mis kestab kauem kui pooleldi põlenud küünlad.
kodune ja tuttavlik.
muidugi, ma olengi kodus. aga see pole kõik.

õhtu on veidi habras ja valikuid täis. nagu elu ikka.
uni on lõpuks ikkagi parim valik.
üle tüki aja mäletan katkendit unenäost, ma otsisin talvisel ajal väikepoest piparmündijäätist ja siis mõtlesin, et voodis, nagu ma olen, on seda paha süüa 🙂

hetkes teeme alati valiku, mis sel momendil tundub õige. ja nii ongi hea. isegi, kui vahepeal unustad iseenda ja teiste hoidmise ära. et keegi katki ei läheks. ei lähe ju? ei lähe.
kusagil on teadmine, et tegelikult on kõik hea, igas mõttes. et selle hommikuga on kõik väga hästi.
seda oli silmadest ka lugeda.

9623

teisipäev, tagasivaadetega

eile õhtuks sain lõpuks ikkagi sooja, mingitmoodi. ega ma väga ei uskunudki.
pime linn mässis mind endasse, aga see ei olnud nii hull, kui ma pelgasin. siis oli veel külm. aga ma lihtsalt ei jaksanud enam tunda. seisund, juunõu.
ma magan pikalt ja veidi rahutult. päeva lõpus mõtlen sellele, mis oli päevas head. lisaks veel mõned kujutlused. ärgates ei saa kuidagi käima.
hommikune vihm pani vaikselt naeratama, miks küll?
ma loen sõnumeid ja tunnen, et ma ei oska neid lõpuni lugeda.

burn

pühapäevane merekas

mitte, et ma veel päris hästi tunneksin, aga kuna ikka on oluliselt parem, siis muidugi peab ju õue ronima. eriti, kui on laineid ja tuult ja olekski vaja tuulutada. muidugi ettevaatlikult, mütsi, kapuutsi, fliisi jms sellisega. miskipärast jäid kindad küll maha, aga taskud olid olemas. üleüldse tuleb ka korralikud kindad osta, nagu lapsel on..

täna jaksasin natuke koristada, sain esimese jõulukingi ja söögiks oli purgisupp. mitte, et mul omal ikka veel olulist isu oleks, aga peale õueskäiku läks sooja suppi omajagu sisse.

pikakari223

lihtsalt laupäev

tänased plaanid lükkasin kus seda ja teist, sest enesetunne ütleb, et püsi kodus ja ravi.
hommikul oli peavalu, näonahk kiskus ning ravimid hakkavad otsa saama.
ometi-ometi, korra oli vaja nina ju päikese ja tuule kätte ka pista. sellist ilma ei saa päris kaotsi lasta. iseasi, kui hea see nüüd jälle oli, aga ma ei jaksa enam siin passida.
ehk liigutamine siiski aitab?

eileõhtustes emotsioonides ei ole ma siiani kindel. välja arvatud see, et peale seda sõitu olin ma väsinud. aga seda on lihtne ajada ikkagi tõve süüks. sest ega siiani pole asi korras ju.
mere ääres oli hea ja kerge hingata, see mõnigi minut, mida lubada sai.
ühesasjatamise lihtsus. ma võin silmad usaldavalt kinni panna. naiivitar?

suvalisi katkeid eilsest.
‘tegelikult on kõik inimesed headust väärt, ainult mõned pasandavad pärast su hinge täis.’
’imelik on siin seista ja sind mitte.. ‘
‘usalda ennast ja oma kõhutunnet, ega muud polegi. me kuulame ennast liiga vähe. tee vähemasti proovi.’