kuu lõpp

korraga tajun, et inimesi, kellele ma mingitpidi korda lähen, häid sõpru, on ikka päris palju. ootamatult aktiveerub üks ja teine, kes on mingi aja tagaplaanil tiksunud, kuid siiski olemas. jah, muidugi, sisemine motivatsioon on oluline, aga sellega on palju lihtsam tegeleda, kui keegi väljast veidi kaasa aitab. fantastiline, ma ütlen :)

kuigi see ärritus ei kadunud päriselt.
nii et kui tuli ootamatu sõnum, siis ma nägin päris palju vaeva, et mitte lihtsalt röökida. mismõttes kolmandad inimesed arvavad, et neil on õigus sekkuda kahe inimese omavahelisse asjaajamisse, kui keegi neilt seda ei oota? miks tuuakse mängu veel mingid tegurid, mis võiksid vähemalt hetkel mängust kõrval olla? miks seda esitatakse mulle vormis, et justkui nagu.. ?
hea tõesti, et vähemalt ajastus oli selline, et ma sain mõtted kiirelt mujale.
aga õhtune jalutuskäik jäi ikka puudu.
see-eest oli Ford Mustang.

hea, et minu eest loevad mulle märke sõbrad. M.-l on ilmselgelt õigus, et ühel teatud .. asjal .. on ilmselgelt sügavam põhjus ja see ei ole juhtunud mitte päris niisama. elu lükkas mulle võimaluse ette, kui ma nüüd ainult suudan-oskan-saan selle ära kasutada.
aga mul on tunne, et selleski suhtes saabub selgus peatselt.

kuuloomine on ees ja see on hea.

kaduneljapäeval on paras ära kaduda..

sp568

anger managment

tunnike peale seda, kui oleme arutanud, kuidas meedia on taas üritanud mittemillestki mingit negatiivset uudist välja imeda (linki ei pane ja tegelikult oleks see lugu võinud olla kirjutatud väga positiivses võtmes), ütleb kolleeg korraga, et ta täiesti tajub, kuidas mu ärritus ja raev temani jõuavad. ometi ei teinud ma mitte midagi, lihtsalt väljendasin oma arvamust ühe hoopis teise asja kohta ja üsna neutraal-diplomaatilises võtmes.
eksole. et täna on siis selline päev.
ma ise muidugi tunnetan seda negatiivset jõudu enda sees, mis raevuna väljendub. jah, see ei meeldi mulle. jah, ma tean, kuidas sellest vabaneda, aga mul ei ole täna väga aega iseenda jaoks – vist. pean leidma? pean.
mulle ei meeldi selliseid asju enda sisse koguda. sellest tuleb katastroof, ma tean.
ning loomulikult lisandub sinna veel mõni väline tegur.
peaga vastu seina, no ausõna.

Do you think that anger is a sincere emotion or just the timid motion of a fragile heart trying to beat away its pain?

ja seejärel potsatab postkasti mail, mis teatab, et:
‘Täna kell 16 – 19 on Ülemiste keskuses üleval poksikott, mille peal saavad närvilisest liiklusest heitunud välja elada oma liiklusraevu.’
ning ma mõtlen, et kui see ei jääks mu marsruutidelt nii palju kõrvale, siis läheks ja taoks korralikult. oma kontsasaabaste, seeliku ja ruudulise mantli kiuste. aga ei mängi välja. kurat! (jah, see on raev!)
loen selle uudise ette ja lõpuks, natuke teemat edasi arendades, naerame selle peale.
aga see ei lahenda mind ära. it’s not so simple.

hommikul mõtlesin neile saatmata sõnumitele, mida enam pole, ning poolikule mailile, mis ootab endiselt mustandite hulgas ja vist jääbki saatmata. erinevalt saatmata sõnumitest ei ole vähemalt mailis raevu. vist.
ja seejärel keris klappides ette taas see lugu, mis igal hommikul sel nädalal tulnud on. kõige selle mitmesaja loo seast, mis mul telefonis on, tuleb kolm hommikut järjest üks lugu pea sama koha peal ette, ometi on muud lood erinevad.
ma ei tea, miks see nii on, keegi seletaks ilmselt mingi algorütmiga, aga mul on pigem tunne, et ma pean kuulama.

one day I’ll fly away

laps annab mulle hoolitsevalt šokolaadi ja ma mängin temaga kaarte.

kui raamat läbi saab, logistika on umbe jooksnud ja kiire abilahendus siiski leitud, ajab mingi ärritus mind liikvele. lõpuks. ja põhjusega, sest on asju, mida lihtsalt ei teha. või siis ei jäeta tegemata, sellest informeerimata.
aga üllatuseks see ongi lihtsalt üsna pinnapealne pettumusega segatud ärritus.

kuna ma olen reedel oma kindad ära kaotanud (kas jäid sõbranna juurde või autoga liigeldes kuskile või autosse, ma ei tea), laenab laps mulle oma uued mõnusad kindad. et mul ei oleks kätel külm.
mul on piinlik, et mu pisike poeg hoolitseb mu eest, see peab olema vastupidi.

jalutuskäik ei algagi väga tempokalt, mis on samuti natuke üllatav, sest näitab, et ma olen paremas konditsioonis, kui arvanuks.
mõnesaja meetri pärast astun märjale liivale, kus veel ilmselt mõni tund tagasi on olnud veekiht, ning sammun lainepeegeldusi jälgides nii kaugele, kui saan. ma olen keset vett, kergelt vajuval liival, mu ümber on tuul ja pea igas suunas mõned linnatuled, osad lähemal, osad kaugemal.

siis, täiesti ootamatult, tunnen ma, et mul on hea ja kerge, mingi naer pulbitseb mu sees ning ma tean, et üsna pea on kõik jälle joonel. et ma suudan peagi taas lennata, juuksed tuulest viidud ja merelindude kisa ümberringi. suudan ja saan.
õnnehetk, mida ma poleks kohe üldse oodanud.

ma tean, et kõik ei juhtu kohe, aga ma tean nüüd, et on juhtumas.
ja ma tean veel nii mõndagi.
ning jah, ma tean ka seda, et ma andestan. sest see on ainus, mis aitab edasi minna.
ning seda, et kui ei ole midagi kaotada, on võita kõik.

pühapäevaseisund

miks ma hommikul sinna kaalule ronisin, ei tea isegi. igatahes oli see väike ehmatus. aga miskipärast mitte väga üllatav.
puder ja kohv selle peale.

ma olen saanud kinnitust siit ja sealt, et praegune aeg ongi selline. keeruline ja raske. vähemalt osale. jõudu, ehedust ja ausust nõudev kohanemisaeg. ma ei ole alati nii tundlik, kui seekord.
läheks see nüüd ometi uue kuu loomisega natukenegi kergemaks.
kuigi ka see on õige, et ‘Igal asjal on põhjus ja uus algab peale seda kui vana on lõpuni mõistetud’. aga hetkel ei ole ainult see.

kassid saavad ka nagu aru, et midagi on lahti ning on viimastel päevadel omavahel oluliselt rahulikumad. ilmselgelt ei ole neil hetkel ka minu jagamisega probleeme, sest ma olen neile olemas.

kassid611

***

solve

Keskraamatukogu e-laenutuse sait ütles absoluutselt ebasobilikul hetkel üles. mitte, et selleks kunagi sobivam hetk oleks.

restart

päike paistab mulle läbi juuste näkku, aga selles on pehmuse asemel mingi teravus. tuul keerutab puulehti, varjud liiguvad märkamatult teisele tänavapoolele.
ma olen mitte nii väga ootamatult millestki olulisest ilma jäänud ja see ei jõua mulle veel pärale.

ometi on selles mingi samm, mida ma olen oodanud. mingi samm, mis oma olemuses pole niivõrd oluline mulle, kui kellelegi teisele. ja see läheb mulle korda.
midagi peab ju igas asjas ka positiivset olema.
midagi ongi.

Kui keegi saab haavata, tuleb vanade meeste elutarkuse järgi nurga tagant ikka üks koer ja lakub haava puhtaks.