ja siis ma tulen koju, peale seda seminari modereerimist ja etteantud kiirformaadis slaidiesitlust ja leian, et šokolaadipõud. hiljem, peale õhtust koosolekut poest läbi tulles on see lihtsalt meelest ära.
ehk ongi hea.
rattaga oli õhtul juba päris jahe.
sügisest läkski äkitselt külmaks.
närin šokolaadi asemel porgandit ja kassid suruvad end öösel mu vastu.
aega on ja aega ei ole.
ühe kevadise juhtumise ring saab varsti täis ja see kuidagi haarab mind taas rohkem endasse, kui hea oleks. ma pean sellest lihtsalt üle trampima. millestki enda sees. millestki, millest on juba üle trambitud. roomikutega..
aga ometi on mul olemas ka kõik see, mis on hästi. pilvevaatlused ja soe koht, kuhu oma nina vahel nohistada.