telefonivabadus

kui ma olen ise telefoni välja või hääletuks lülitanud või nö maha jätnud, on päris tore ja normaalne. aga olude sunnil ilma telefonita olla on küll veider. ja see on iseenesest veider. sest no mismõttes ma ikkagi sõltun ühest pisiasjast niivõrd palju?

olgu, väga hull ei ole, aga kui parajasti meelde tuleb, siis on veidike äralõigatud ja peataoleku tunne. sest vot näiteks ma olen see, kellel elu ongi telefonis organiseeritud. arvuti ligi on veel ka ülevaade, et mis toimub, aga mujal mitte. pabermärkmik, korduvalt katsetatud, minu puhul ei toimi ju ja viimastel aastatel olen lausa loobunud. et ehk telefon on mulle täiesti asendamatu märkmik, ostunimekiri jms.
pluss muidugi inimestega ühenduses olemise teema – mis ei tohiks ka ometi probleem olla, sest mulle saab alati ju netti-maili ka teateid jätta. ja olulistel inimestel on ka muud võimalused olemas ometi.
teisalt tekib tunne, et jätaks end kohe pikemaks telefonituks.. aga eieiei!

ajaviiteks tutvun müüdavate telefonidega. selle müükituleva vinge kaameraga Nokiaga parem ei tutvu.

eilsest klambrite eemaldamisest on isegi lihased valusad, sest see tool tahtis üsna jõulist lähenemist.

lihtsalt sügis

ja siis ma tulen koju, peale seda seminari modereerimist ja etteantud kiirformaadis slaidiesitlust ja leian, et šokolaadipõud. hiljem, peale õhtust koosolekut poest läbi tulles on see lihtsalt meelest ära.
ehk ongi hea.
rattaga oli õhtul juba päris jahe.
sügisest läkski äkitselt külmaks.

närin šokolaadi asemel porgandit ja kassid suruvad end öösel mu vastu.
aega on ja aega ei ole.
ühe kevadise juhtumise ring saab varsti täis ja see kuidagi haarab mind taas rohkem endasse, kui hea oleks. ma pean sellest lihtsalt üle trampima. millestki enda sees. millestki, millest on juba üle trambitud. roomikutega..
aga ometi on mul olemas ka kõik see, mis on hästi. pilvevaatlused ja soe koht, kuhu oma nina vahel nohistada.

sügispilvevaatlus

pikakari407

kui veidi hiljem vihm liikuma hakkas, oli sellegi jälgimine ning suuna ennustamine (vahel täppi ja vahel mitte) päris huvitav.
öösiti ei kannata enam akent lahti hoida.

esmaspäev sügise algul

alanud sügis lajatab täiega.
et ehk kiire pole kusagile mööda läinud. kalender täitub kuidagi iseenesest ja mitmed asjad tuleb lihtsalt ära öelda. võrreldes suvega on nüüd vähem lõbu ja rohkem kohustusi. teadagi.
iseasi, et sisse toovad neist vähesed.
ja teisalt, sel suvel sai tegelikult niisama logeletud ka küll. ning jah, ma olen ennast ikkagi vaikselt sügisesse mõelnud. ja see on hea.

pluss veidi muret lapsega. ei, ta on endiselt tubli, aga-aga..

suvest sügisesse

täiesti aeg on, et ilm läheks jahedamaks ja niiskemaks ning puud värvilisemaks. sügis algab pühapäeval.
ja lõpuks olen ma ka suvest välja saamas, vist. kuigi just visati kompliment, et mul on nii kena suvine kleit. arvasin, et kasutan veel juhust, kuni suvi kestab 😛
vähemalt mingile kokkuleppele suve lõppemise ja sügise alguse osas olen ma iseendaga jõudnud ja see on hea. ning hooaja alustuseks on üks väike väljakutseke ka ootel.

nädal tagasi oli veel täitsa suvi ning maitseelamusena mainin mündijäätist šokolaadiglasuuris ning sidrunujäätist sidruni-laimiglasuuris. ja seda Vana Toomast või mis selle nimi on, mis maitseb nagu lapsepõlveaegne jäätis. ning jaa, need maitsed haakuvad ka selle pildiga.
jagala378

elusolek

ma saan muidugi aru, et kui on ülimalt palju positiivset, siis peab vahepeal olema ka kontrasti. natukenegi.
ja ikkagi see häirib mind. et mismõttes on mingid kriipivad nurgakesed mu rahulolumullis?
hea on tõdeda, et kuigi ma suudan sellistes olukordades käituda endiselt suhteliselt ebaratsionaalselt, on see kõik siiski kordades parem kui kunagi aastaid tagasi. kuigi arenguruumi on veel ka. mis on omamoodi hea – inimesel peab ikka olema, kuhu areneda.
ja ma tean muidugi ka seda, et mingid nurgakesed peavadki jääma. sest muidu olen ma surnud.

ning kuigi ma üldiselt ei loe selliseid saite, nagu Alkeemik, jäi see link ikkagi silma ja viskasin pilgu peale ning jah, üsna mitme punktiga olen kohe päris nõus. lisaks andis see lugemine just tänaseks vajaliku tõuke.

opportunities

yabs

peale eelmist nädalavahetust küsiti mult, kus ma reisil olen käinud. silmas peeti lõunamaiseid sihtkohti.
seekord saab vist jälle küsida.
huuled on saanud tuult ja päikest ja annavad tunda.
ja pikapeale hakkab suvelõpp kohale jõudma. aeg ka, nädalake ongi veel jäänud.

miskipärast liiguvad pühapäeva hommikul peas mõtted, selmet hallolusel puhata lasta. järgmise suve ja minusse otseselt mittepuutuvatel teemadel. sest ma tegelikult ei tea, kus tasandil ma olen mingites asjades. ning nii tuleb nende mõtete vahele halle varje, et no milleks ma küll..
aga garantiisid ei ole kunagi, nagunii.

‘mitu õnnelikku hetke sul sel nädalavahetusel oli?’

yabs509