linnajuuli

seekord siis linnameri ja kõik muu. mitte ainult Merepäevade pärast.

neljapäevaseid plaane tegin enne seda, kui ilm ilusaks läks. seega jooksult muutmisele. terrass ja roosipeenar ja need vastikud sipelgad. veidi unustust.
vahetustega reede. laps tuli, mina läksin. keegi ütles eile, et Noblessner oli pettumus, minu jaoks on see pigem olnud suve leid. malbe meri, soe tuul, öökino ja rippkiik. ‘sa oled kusagil kaugel ära?’ ma ei tea, mitte sihilikult. aga vahel ma ei oska, nagu me kõik. ma tundsin hooti sama.
ja ometi on ühel hetkel kõik olemas.

kirbukas ja kleit, mis kohe selga läks. ‘ära põe, nagunii on see enne pestud,’ õpetab muna kana. pohlad, tõesti.
ning ikkagi Merepäevad. rattas on kultuurikilomeetril segav asjaolu. laveadele lähme vaid varju otsima, kõik on läbi käidud. lasteala pole enam teemaks. merele minek on, aga mitte pakutavas vormis.
maisi grillimine pliidil on päeva raiskamine. aga parem, kui mittemais. pooligatsus-pooltigedus.
Pikakari vesi on soe ja laevade lained mõnusad. universum võiks mind kadestada.
vahuveinijoomisepäev.

pühapäevane planeeritud Krusenstern jääb ära. laps mõtleb ringi, kui selgub, et sõber tuleb oluliselt hiljem, aga ma olen juba ärkvel. ning siis tuleb üks ootamatu ebameeldiv käik vahele, jättes päevale oma pitseri. lohutuseks kassidega kõrvarõngad ning No Big Silence ja Kosmikute live ‘Kuidas kuningas kuu peale kippus’, fantastiline.
kusagil on äikesepilved ja tänane Pikakari jäi mõttetult ära. sest see äike ei ole siiani kohale jõudnud.

H. kild ‘mis elu see on ilma kleidita, veinita ja kassita’, millele ma lisasin omalt poolt kontsakingad, tekitas elevust peamiselt vastassoos. saime targemaks ja teame nüüd, et naine kuulub ka samasse komplekti. arvestame siis.

nädala artikkel on siin. how came mulle on tekkinud selline mitte-peeter-paanilik vastutusekoorem vahel, et hirmutav?

kusagil selle kesksuve malbe soojuse ja leebuse all on ikkagi peidus äike.

juuli918

juuli936

juuli938

nbskosmikud963

everything I want

itsok

‘no aga kuhu sa jõuda tahad?’
‘.. ma ei tea..’
‘aga sul ju on mingid sihid?’
‘.. ee.. ju vist ikka jah..’
‘aga pane need siis kirja ja hakka neid täitma’
‘.. no need pole päris sellised asjad..’
‘millestki sa ju ikka unistad?’
‘jah, unistusi on mul palju, sa ju tead neid isegi, aga see pole päris sama asi ometi’
‘alusta siis ometi mõnest unistusest’
‘ei, mõni asi peabki unistuseks jääma’

kui sul on kõik, või peaaegu et kõik, mida sa tahad, siis sa oledki õnnelik. lihtsalt aeg-ajalt tuleb meelde tuletada, et jah, ma võin ju tahta rohkem raha või midagi (haha, arvete maksmise aeg), aga päris tegelikult on mul olemas peaaegu kõik, mida ma tahan.
õnn on valik.

upun õnnelikuna juulisse

selline lõputu juuli lõputus suves taas. vähemalt nii see hetkel näib. kuigi ma tean ju küll, et pole siin midagi lõputut. aga hetkel olen ma suvesse sulandunud ning ei mõtle eilsele ega homsele.
ja imelik mõelda, et vaid mõned aastad tagasi tundus juuli mulle mingi mõttetu pleekinud kesksuvine kuu. umbes nagu november on talvel selline hall mõttetu kuu.
mingist ajast on aga juuli võlud mulle tasapisi avanenud ja korraga pole juuli ei pleekinud ega mõttetu, vaid just selline neverlasting summer. kõige juurdekuuluvaga. nagu hilisõhtune külaskäik sõprade aeda kalapäevagrillile või vihmasabinaga bossakontsert Noblessneri sadamas või lennusolev laps või kuumus toas. rääkimata metsmaasikatest, tuulelohest, sääskedest, põllulilledest, õitsvast liivataeest, läbitud kilomeetritest.. ja millest kõigest veel.
sõpradest muidugi ka, nendest alati!

pildi asemel vaadake taevasse.

suviste kulgemiste aeg

suvest teevadki suve need päevad, kus sa lihtsalt lähed kusagile, täidad napi kohustuse ja edasi lihtsalt enam-vähem oled. olgu, mingid reeglid ja lepped ju on, aga ikkagi.
kui ma tahan selle suve (ma ei räägi siinkohal astronoomilisest suvest) taolised päevad kokku lugeda, siis hakkab kahe käe sõrmedest vist puudu jääma. kui juba ei jäägi.

eile oli taas üks selline päev. olgu, äratus oli küll kella peale, aga soe. mjau 🙂
väikesel teel sellise kiirusega sõitmine ei olnud ehk mõistlik, seda enam, et põhjust ei olnud, aga lihtsalt, no, veeres niimoodi. jah, mulle on öeldud ka, et minuga võiks rallit proovida. ma ise nii kindel ei ole. misiganes. kõik oli enam-vähem lubatu piires. aga see oli ikkagi üks oluline detail päevas.

mõned paremad tunnid päevast sõbrannaga mereäärses linnakeses. laisalt.
meeldiv lõunasöök. kohalikud kaltsukad ja väikepoed.
tunne, et tahaks seda aega veel pikendada. teinekord. jaja, meie oma ‘looduslaager’ 🙂

ajatu tagasikulgemine.
uute varrastega lohe jaoks oli tuult vähe. aga väikese tuule lohe peab ootama. no näiteks finantse. aga vähemalt on mul aega, mida pole jälle paljudel teistel.
metsmaasikad ei pidanud ootama. täiesti suvalises kohas peatudes leidsin neid hulgim.
kiusatus pöörata natuke vasakule, lihtsalt, see tuttav vaade – aga ometi mitte. seekord mitte.
karikakrad on sel aastal kuidagi väikesed. kimp tuli ka väike. aga tuli.

uued kingad olid väga mugavad.

tänahommik:
‘sa näed nii hea välja!’
kaks lehvitust ja naeratust üle õla.
oranž kübar.
ootamatu tööjäätis.
natuke nõutuks tegev ‘võta ikka natuke puhkust välja ka’. läheks ja teeks ja puhkaks jah, aga.. küll teengi.

kesksuve lämbe raugus.
ja kusagil kirjutavad teised mõtteid, mis käivad ka minu peas, aga mida ma liiga ligi ei lase.
sest ma olen otsustanud teistmoodi ja nii olgugi.
kuigi vabakulgemist peab ikka veel kohati veel õppima.

marina888

liivakastijutt

on aeg jutuks võtta, et mul on endiselt kaks kassi. ma ei saa ise ka täpselt sellest aru, miks ikka veel, aga on, näe. kaklevad, söövad ja ajavad karvu. ja käivad kastil.
millega on mõningaid probleeme.
et nimelt kas mõlemad või üks lasevad aeg-ajalt mööda.
ma ei ole päris kindel, et see pole ka kaklemisega seotud. äkki nad vahel jagelevad seal kasti juures, ma ei tea ju.
nojah, vahet pole. vist. igatahes pean ma mingite intervallidega kasima kastialust ja põrandat ja see ei ole just väga lõbus. lisaks hais, sest no kes ei teaks, et kassikusi haiseb päris vingelt. liiv tõmbab sisse, aga plaaditud põrand mitte.
kui ma nüüd üleeile jälle kasisin, viskas korraga räige kopa ette. kusjuures, eelmisest lühidast kahe kassi perioodist oli ju kinnine kast olemas, aga see sai muidugi eelmisel aastal kirbukal maha müüdud. no et mis seisab keldris ja võtab ruumi ometi.
Murphy.

noh, mõeldud-tehtud. vaja uut kinnist kasti.
eile siis võtsime ette. teadagi, igas kaubanduskeskuses on ju loomapood, mõneski mälu järgi isegi mitu. mis see siis nüüd ära pole? lähme kohale ja ostame ära..
paramparaa.
Roccas oli kahest poest jäänud üks, ei ühtki kinnist kasti. Prismas ka mitte.
esimene õlekõrs: helistan sõbrale. noh, sõbrannale. saan info, et Mustikas on suur pood (ähmaselt mäletan isegi) ja et Kristiines on ikka kaks poodi.
suuremat logistikat tegemata suundume Kristiinesse. esimene on sama keti pood, mis Roccas, ei ühtegi kinnist kasti. jalutame sinna, kus peaks teine pood olema – aga ei ole. mhh. käpin natuke majajuhti ja selgub, et ei olegi. toreon.
kaaslane ütleb, et Magistralis peaks ka paar loomapoodi olema. olen nüüd juba kavalam, võtan moblas neti lahti ja uurin. näe, ongi kaks poodi, ühel telefoninumber juures, teisel mitte. noh, lähme kohale. leiame ÜHE poe. jälle sama kett, ei ühtegi kinnist kasti.
majajuhi kõrval on LHV poisid, kellele ma sedapuhku üsna inetult näkku kargan. skeemil on küll kaks loomapoodi, aga reaalselt jalutasime ju mööda ja seal oli tolle teise asemel hoopis muu pood ometi.
olgu, Mustikas. sest tõesti, mälusopist mäletan isegi mingit üüratut loomapoodi seal. aga juba õues haarab mind kahtlus, sest pool keskust näib remondis olevat. aga no ehk sees kõik toimib? ei, muidugi mitte!

selleks ajaks on juhe koos (ega eelnev umbses kontoris istumine annab oma osa), tuju kusagil kaugel ära ja mingi kole ärritus peal.
aitab küll, rohkem ei kima. hulk aega-energiat raisatud ja mitte ainult minu oma.

koduteel haaran vähemalt lubatud lohevarda ligi. millal ja kuidas ma sellega tegelen, ei tea, sest ilmselgelt pole mul kõiki vajalikke vahendeid + täppissaagimine ei ole ilmselt minu ala. aga vähemalt on varras olemas.

kodus googledan natuke ja leian, et näedsiis, Bosse pood (veebi järgi on neil kinniseid kaste ka) oleks olnud nt Haabersti Rimis et ehk kohe Rocca kõrval. kaalutlen mõttes ja löön käega, no ei hakka ühistransaga sinna minema.

selle asemel hoopis kontakteerub sõbranna, kellel oli eile sünnipäev ja kellele ma helistasin ajal, kui neil just tööl sünnasööma oli. vabandab, et ta ei saanud palju rääkida ja nö suu oli täis. aga et peame ikka koos ka pidu. mispeale ma arvan, et teeme kohe ära. kaks hetke mõtlemist ja ongi kokku lepitud.
teel sõbranna juurde käin läbi suvalisest tema kodu lähedasest kvartalisisesest poest. ostan külakosti kaasa, maksan ära ja vaatan, et samas kassade vastas on mingi lemmikloomapoeke. muu nimega kui külastatud poed. piilun sisse, selline kitsas paksult asju täis väike putka. ja tagumise seina ülemiselt riiulilt vaatab mulle vastu kolm(!) kinnist liivakasti! hiilin uskumatult lähemale ja müüja pakub abi. vaatan kaste, vaatan hindasid, vaatan mõõtusid. täiesti olemas. üks nendest just selline suuuuuur kast pealegi. nende kahe tugeva noormehega pole mõtet mingit tillukest asja osta.
mis siin siis ikka mõelda, küll kuidagi koju ka saab. monteerime sanga kasti külge, lisavidinad pakin käekotti ja ongi kast olemas.
muidugi õnnestub sellega veel sõbrannat ja ta meest šokeerida.
ja lõpuks kenasti ka koju saada.

nüüd peaks veel tegelema ühekassiliseks jäämise teemaga. ja seniks kassid ära üritama kammida..
ning lohe korda tegema.

10 aastat blogimist

Kuidas ma küll ära unustasin 😮 Täna on mu blogi 10 aasta juubel ju! 2003 aasta 1. juulil sai esimene postitus siia kirja. Sujuvalt on see aeg tiksunud, algul avalikumaid ja seejärel juba varjatumaid postitusi tehes. Iseenda jaoks on kôik kirjas 🙂
Palju ônne mulle!
Kinke vôtan vastu, saatke aga 😛

P.S. Antud fakt meenus sôbranna ekspromptsünnal.

meresuvi

ma ei tea, mis teema sellega on.. aga midagi on.
ja mitte ainult.
vahel mingi iil kõigutab mind, aga seesmiselt on ikkagi lill olla. isegi siis, kui on nagu paha, heidan ma pilgu kaugusesse, panen klapid pähe ja naeratan.
mitte, et viimastel päevadel oleks seda olnud. naeratan niisama.
läbi mereõhu.
üksi või siis mitte.

sea862