bittersweet

tänane päev kulges laisalt-vaikselt-raugelt. sisuliselt mittemidagitehes. õnnestus veel üks lisapäev saada.
aga jaan ise oli kuidagi rollercoaster. ei, tegelikult isegi mitte. sest ameerika mägedes oled sa kas üleval või all, mitte mõlemat enamvähem korraga.

ja absoluutselt iga kord, kui see juhtub, no et ühelt poolt on maru hea ja teisalt on midagi väga-väga valesti, ühel hetkel korraga, siis see endiselt hämmastab mind. ikka veel. mille tulemusena ma olen veel rohkem segaduses, kui peaks.
ning jaa, ma tean, et see on suures osas ka mu oma suhtumise probleem, samas kui ikkagi on üpris objektiivsed välised põhjused, siis ei jaksa ka mina kogu aeg oma suhtumist muuta. ei peagi ometi. sest kusagil on ju ometi mingid piirid ja minu ego, millel ma ei taha lasta trampida. niigi hooti ju lasen – et hiljem iseendaga tülis olla. no milleks? ja kui see ei sobi, et ma lähtun oma egost, siis võib ju alati ära minna.
aga segaduses, mhmh.. ma ei plahvata enam asju päris niimoodi välja, nagu nooremana, ometigi-ometigi. vahel tuleb midagi üle huulte enne, kui ajust läbi on käinud. otse südamest. ja kas pole see siiski parem kui et koguda enda sisse?

nahalt leian veel üksikuid vetikaid.
miskipärast aga ei tahagi neid lõhnu endalt maha pesta.

jaan825