suveööd-päevad

aeg libiseb käest, seda suurem üllatus on avastada end korraga mittemillegitegemiselt keset päeva. mõned asjad on tehtud, mõned on teha, aga vahepeal on paus. natuke rohkem, kui 15 minutit.
mitte, et nt eile sisuliselt logeletud ei oleks saanud. aga selline natuke mõtestatud kooslogelemine oli, erinevate inimestega. lihtsalt ega midagi asjalikku tehtud ei saanud. kuigi see on suhteline, kes ütleb, et logelemine pole asjalik?

neljapäeval sain Leaf’i kogemuse. elektriautost räägin. ausalt, nagu kaaslane ütles, ilmselgelt on see auto selleks, et panna elektriautosid vihkama. kasutusmugavusel ei olnud viga, aga kui ikka lubab mulle 140km läbimist ning reaalselt on 70 järel hirm, et kas ma ikka jõuan tagasi.. et ehk plaanitud sõidu asemel toimus midagi hoopis lühemat, sest no lihtsalt ei julgenud. sõidurõõmu oli seetõttu kahjuks vähe. iga kiirendus tõmbas läbitavat vahemaad kohe vähemaks. linnas oli veel enam-vähem, aga maanteel.. oeh.
tegelikult nukker.

reede pidi olema üsna vaba õhtu, aga lisaks planeeritud pärastlõunakohtumisele sõbrannaga kuhjus õhtu ka korraga täis. liigagi. natuke vaba õhku ja aeda ja terrassi, natuke autoga lühikeses suveöös liiklemist. natuke lapsepõlvemeenutusi. natuke mõnulemist.

eilsesse mahtus veel JazzOn. üksikute vihmapiiskade ja pähklikohviga. natuke jahe oli, aga kleit oli pikk.
teadagi, Abrahams Cafe on hea. Late’s 5 oli huvitav, aga see tütarlaps mängib küll hästi saksi, lauluga on halvem. positiivne üllatus oli Kaliningradi Thoughts Aloud. tegid pika ja vinge seti, ülinauditava.

asjadest ka

.. et ehk lühiülevaade möödunud nädalast. nagu tõsiselt, muidu jääbki kõik kusagile ripakile.

ühel õhtul sai käidud taasvaatamas Almodovari ‘Nahk, milles elad’. olgu, et juba nähtud film, mõni on selline, mida võib naudinguga veel vaadata (ma ei hakka Sarneti ‘Idioodist’, mille suhtes mul on vist mingi sõltuvus lausa, rääkimagi). film oli endiselt hea ja natuke pelutav. müstika oli aga see, et mingi hetk oli tunne, et ma lihtsalt kukun ära. olgu, et opid ja veri, mille suhtes ma olen natuke tundlik, aga tundus, et mingi üleüldine väsimus mõjub ka. igatahes uimerdasin saalist välja ja torkasin end korraks voolava vee alla. no osaliselt. edasi oli juba okei.

juuni803

reede õhtul, peale pikka päeva tööl, oli üle pika aja kohtumine sõbrannaga. istusime ta kesklinna rõdul, mida ta ise jahedaks ja tuuliseks hindas – aga seekord oma arvamust muutis. sume õhtupäike hakkas ka peale paistma, kusagilt kõrvalhoovist tuli kuidagi sobivat muusikakaja ning roosa veingi jahtus lõpuks ära.
‘kuule, ma pean toolid ja laua siis rõdule viima ju,’ oli sõbranna mures. no tõesti. arvasin, et saame muudmoodi hakkama. saimegi. mis toolid ja lauad küll..
õhtusse mahtus veel Kakumäe-ring. ja lõunasse nostalgialõuna.

juuni780

pikk nädalavahetus mööd merehõnguliselt. alustuseks oli Aegna, kus ma polnud ikka väga ammu käinud. ei hakka pakkumagi, kui ammu.
selline laupäevane kella 8ne ärkamine oli küll omamoodi pelutav. ühel päeval tahaks ometi ju magada ka. aga mis seal ikka. träni kotti ja sadamasse, taevas asuva vihma kiuste. olgu, sel ajal ei sadanud just lausa, aga taevas oli vihmast tiine. ja kalaturg oli kohutavalt ahvatlev, kuid sel hetkel kättesaamatu.
laevuke läks paksult täis, jõudis umbes tunniga kohale ja no edasi oli vaja lihtsalt aeg ära sisustada. peamiselt mööda randa liikudes, sest metsavahe oli sääski paksult täis. mul oli heameel tõdeda, et mitte mind ei armastanud nad kõige rohkem :)
paar söögipeatust, varbad vette, niisama logelemist. kuni pärastlõunal anti päikest ka. ning vesi oli tüüne, nii tüüne, vaid mööduvad laevad tekitasid laineid.
vaatasime viimaselt laevalt väljuvaid noori, kogu selle alkoholikogusega. ning viidates ühele mikropükstega tütarlapsele arutasime, mis temaga hakkab saama 100m pärast, kui ta metsa jõuab. sääsed..
õhtul kinnitus ka jaaniplaan.

juuni790

pühapäevahommikune linn ja turg olid päris tühjad, nii et varustatud sai end kiirelt. kõned, et aeg on lahkuda, tulid mulle ja lapsele üheaegselt, nii saimegi umbes koos välja.
osa ostusid oli plaanis tee peal poodides sooritada, selle käigus selgus, et eestlased on suvikõrvitsarahvas, nimelt saime selle alles kolmandast poest :O
jaan oli suhteliselt organiseerimata, suhteliselt vaikne ja meeldiv. nojaa. mõned nüansid välja arvatud.
aga üldiselt püüdsin võtta parima, nii hästi, kui see õnnestus. vahepeal muidugi ise kokku joostes..
vihma ei saanud selle 48 tunni jooksul praktiliselt üldse. need mõned üksikud piisad ei kvalifitseeru.
linnud öös laulsid oma kummalisi laule. kell 6 hommikul oli meri veel vaiksem, kui arvata võinuks. päris tükk aega läks kivil istudes, enne, kui tagasi magama sain.

juuni850

laisad hommikud. üks pikem, teine mitte niiväga.
lõunalogelemised. ‘mina laisklen vabalt kõigi eest!’
suitsuahven, nämm! kiidetud salat, meeldiv :) väike saun. metsmaasikad ja vaskuss.
vaikus, hulk soovitud ja veidi soovimatut vaikust. aga lõpuks ikkagi, koosvaikimine võib olla väga meeldiv.
vihmapilv käis meie ees, kui tagasi linna sõitsime.

juuni840

lohevardad saan lõpuks kellegi käest. jees. endcap-e on nüüd veel vaja. eks siis kunagi unistab uuest lohest ka. kummalisel kombel on allesjäänud varras ka kotist jalutama läinud, aga ma vist siiski suudan õige pikkuse tuvastada.

sul on kõik korras….aga noored mehed on nii otsustusvõimetud

insomniac

ma kardan magama jääda sest
siis tuleb teadmatus
mis kaotab mind ära
need unenäod vôtavad mind endasse
ning ma ei teagi
kes ma olen
ma kardan magama jääda sest
selles pimeduses olen ma alati üksi
su soe selg vaid veidi leevendamas
mu hirmu
aga sa hingad rahulikult oma unes ja
ma kardan magama jääda sest
kui sa peaksid äkki ärkama saaksid
sa ometigi ju aru et
mina olen kadunud ja ma ei teagi
kes on mu asemel su kôrval
hirmunult ja soojaotsivalt keras
ma kardan magama jääda sest
ma tean et need öised rajad
kutsuvad mind liialt ja
su soojast hingamisest ei piisa
et mind siin hoida
sinu kôrval
aga ometi ma ikkagi uinun ja..
oh kallis hoia oma käsi mu ümber
et ma ei kardaks

bittersweet

tänane päev kulges laisalt-vaikselt-raugelt. sisuliselt mittemidagitehes. õnnestus veel üks lisapäev saada.
aga jaan ise oli kuidagi rollercoaster. ei, tegelikult isegi mitte. sest ameerika mägedes oled sa kas üleval või all, mitte mõlemat enamvähem korraga.

ja absoluutselt iga kord, kui see juhtub, no et ühelt poolt on maru hea ja teisalt on midagi väga-väga valesti, ühel hetkel korraga, siis see endiselt hämmastab mind. ikka veel. mille tulemusena ma olen veel rohkem segaduses, kui peaks.
ning jaa, ma tean, et see on suures osas ka mu oma suhtumise probleem, samas kui ikkagi on üpris objektiivsed välised põhjused, siis ei jaksa ka mina kogu aeg oma suhtumist muuta. ei peagi ometi. sest kusagil on ju ometi mingid piirid ja minu ego, millel ma ei taha lasta trampida. niigi hooti ju lasen – et hiljem iseendaga tülis olla. no milleks? ja kui see ei sobi, et ma lähtun oma egost, siis võib ju alati ära minna.
aga segaduses, mhmh.. ma ei plahvata enam asju päris niimoodi välja, nagu nooremana, ometigi-ometigi. vahel tuleb midagi üle huulte enne, kui ajust läbi on käinud. otse südamest. ja kas pole see siiski parem kui et koguda enda sisse?

nahalt leian veel üksikuid vetikaid.
miskipärast aga ei tahagi neid lõhnu endalt maha pesta.

jaan825

alati ei peagi kõik hästi minema?

kusjuures isegi ju nagu läks. kuigi ma ei teadnud, et Viimsi Vabaõhumuuseumis on nüüd piletiga sissepääs, aga me kvalifitseerusime seal pereks ja pildid saime kenasti tehtud.
aga kokkulepitud söök.. Rootsu miinus on see, et terrass on sisuliselt vastu autoteed ja õhtupäikese eest varjus. no ei tundu liiga hea, kuigi muidu on nad ju toredad.
otsustasime Paadile võimaluse anda.. oeh. viga, ma ütlen kohe ära.

algus oli kena. leidsime laua, menüüdki toodi suhteliselt kiiresti. tegime oma valikud ära (mis võttis mõnevõrra aega ja arutamist) ja siis – hakkasime ootama. ootasime.
lapsuke tüütas selja taga istuvaid välismaa härraseid, vahetasime siis pooli, sest mu selja taga ei olnud kedagi. ja ootasime.
vahepeal saime paar korda teenindava noormehega silmsideme, mispeale ta lubas, et kohe tegeleb meiega. ootasime.
V. käis lapsukesega tualetis ära, mis sellise pisikese preiliga ei ole just paari hetke ettevõtmine. mina ootasin.
õhtu oli kena, putukaid polnud, vaade merele. aga ootamine muutus juba tüütuks.
kuni meile saadeti üks neiuke tellimust võtma. ohh, lõpuks ometi.
esitasime oma seitsmest artiklist koosneva tellimuse, mille neiuke püüdlikult kirja pani ja ära läks. oo, asja hakkab saama!
jäime ootele.
tuli esialgne noormees, naeratus näol, ja teatas vabandavalt, et kolme artiklit meie tellimusest pole saada. sh lastepraad.
nagu.. oot.. mismõttes? kas menüüd tuues ei peaks teatama, mida EI ole? kas väikelast nähes ei saaks kohe öelda, et lastepraega on halvasti?
kaasasolev preili on just sellises kenas väikelapse vanuses, kellele sealt kanapastast saaks süüa nokkida anda, me oma valikutest oleks olnud raske talle midagi pakkuda. aga no sealt polnud ka kõike.
üle 15 minuti olime me oodanud kindlasti. ehk isegi 20. lapsega, kellel õhtusöögiaeg käes ja uneaeg lähenemas.
tundus, et rohkem me seal oodata ei taha, nii et lahkusime.
möödaminnes piilusime Jahtklubisse, aga see oli täis.
rohkem ei olnud aega, lapsega ei saa ju lõpmatult venitada.
nii et tigenäljasena jõudsin koju, kus muidugi polnud midagi selleks, et süüa teha. ja karta on, et Paat jääb meie poolt tükk aega külastamata ning ma ei soovita ka kindlasti kellelegi.

mõned võikud ja värk. parem kui mittemidagi. noh, nii peaaegu.
ning need teised plaanid läksid ka natuke (ja siis veel natuke rohkem) nihkesse, nii et oligi selline tigedapoolne õhtu. ‘näe, uriseb!’
tänane hommik oli juba kena. ainus miinus oli äratusmeloodia.
lõunal sain lõpuks ka eilse eest söödud. ja lemmikveinipood kinkis mulle planeerimatu varjatud reklaami eest rieslingu-pudeli.
nii et nüüd on jälle päris lill :)

aga ärihinge minus ei ole, oma suvise jakikese, mille 1 euroga kaltsukast ostsin, oleks sõbranna olnud valmis ostma ära, no ma ei tea, kordades kallimalt. ma ei müünud. sest ma kannan seda ju ise!

alive and kicking

viimase aja sissekanded on küll väga kaootilised.
reisilt oleme tagasi ja siingi juba päris palju asjalikult toimetatud. mingit nn lõbu polegi eriti olnud viimastel päevadel. ei, valetan, siiski on ju. merd on ühest või teisest kohast vaadatud mõlemal õhtul. koos siidriga, hm. vähemalt üks kord läbi okastraatide :P
merd muide võibki vist lõputult vaadata. no enam-vähem.
või mere ääres kiikuda. või..

krkse702

siinkohal ei saa ka mainimata jätta, et vähemalt Prismades on müügil mingi valik Westonsi siidreid. jah, üpris kallid, aga vähemalt normaalsed, mitte need meie limonaadid. nii et vahel võib ju lubada ometi.
reisimuljeteni peaks ka jõudma kunagi, enne, kui hilja. paistab.

no ja kuigi objektiivselt on kõik kena ja ümmargune, löövad subjektiivselt vahel mingid häired sisse. arusaamatu. aga sellega me tegeleme :)

mul oli mõttes täna kasse kammida, aga väike abiline kadus külla ära..

Vilnius

vbolla ma kunagi j6uan kirjutada pikemalt ka. igatahes on t2iesti lahe linn, mida ma alles otsapidi avastan ja selle korraga vist avastatud ei saagi. kesklinn meenutab pigem midagi l22ne-euroopast, mitte endist idablokki. hulk uusi teadmisi saadud. v2ga palju ringi k2idud. linnakaart hakkab juba selgeks saama.
v2rske kohalik aedvili ja mustad luiged ja turnimine m2kke ja alla..
ja yleyldse on siin t2iega suvi.