eilne teatrissesuundumine algas sellega, et tõmbasin seeliku värvli haaknõelaga kitsamaks :O sest no tegu on maani seelikuga ja seega pole võimalik, et laseks sellel paar-kolm senti allpool ’istuda’. niigi pean sellega kõndides saba natuke kergitama, siis lohiseks lausa järgi.
või jääks kontsa taha ja keti vahele.
sest tegime otsuse minna omal jõul ehk siis mina rattal ja M. jalutades. M. oli üsna täpselt kursis, kaua tema juurest minek aega võtab, nii et minu asi oli õigeks ajaks kohale veereda. edasi kulgesime jalutamistempos.
nagu näha, takerdusime seekordse sooduskampaania ajal eesti dramaturgiasse. tõesti, monotükke meil juba on, aga rohkem on see meeste pärusmaa. ‘Tund aega, et hinge minna‘ on aga vägagi naiselik tükk. mitte, et mehed ei võiks seda vaadata. pigem vastupidi, see oli mingis mõttes üsna tüüpilise naiseliku mõttemaailma avamine hetkeks. kuigi otseseid samastumiskohti oli mu jaoks vähe. pigem selline üldine mõtete suundumus. et ehk kuidas naised mõtlevad-plaanivad ette. mängivad läbi. ometi teades, et reaalsus võib olla hoopis teine. aga on hetki, kui tuleb ennast korralikult positsioneerida.. ja on inimesi, kellega kohtudes see ei ole lihtne.
kartsin muide, et äkki ikka on pikk ning jääb venima või tekib nö auke. ei, üldse mitte. lõpus peaaegu et vaatasin kella, et kas juba.. ?
visuaalne lahendus oli minimalistlik ja kaasaegne, aga sellest ei saa ka seekord ümber. vahelduvad pildid, mis lõid kujuteldava aegruumi, integreeruvad helid. füüsiliselt ei olnud laval ju suurt midagi, ometi oli seal.. kõik mis vaja.
õhtul tagasi liigelda oli jahedavõitu.