kevadine kiirvaade riidekappi

täiesti ebameeldiv on järjest avastada, kuidas riided on suured. jah, ma tean, et nii ei ole popp öelda, tavaliselt naistel ongi see soov ju, et riided jääksid suureks. aga no kui ma olen just ca aasta tagasi visanud veel viimased pisemad asjad (mis nüüd ilmselt ei oleks pisemad) välja ja kenasti taaskasutuse abil kena garderoobi kokku saanud, siis ikka häirib küll. no näiteks see seelik, mille ma ostsin eelmisel aastal oma sünnipäeva paiku, see õnneks veel püsib üleval, aga mitte seal, kus ta peaks. mantel, mis vahepeal selga ei läinud, aga miskipärast alles on, on paras ja paari aasta tagune lemmikmantel lotendab seljas. paneks selle pisema alla ja teise peale või?
ja ma tõesti ei taha jälle asju eest ära visata ja uusi soetada puhtalt suuruse järgi, sest siis nagunii jäävad need varsti – väikeseks.
teadagi.
kusjuures kaalunumber ikkagi on püsinud viimased kuud.

nojah, ja siis lapse asjad. tema puhul riietega ei olegi nii hull, midagi kuskilt ikka saab (kuigi meeste S kipub siiski lai olema). ca 10cm veel ja ongi minu pikkune. hullumaja on jalanõudega. sügisel ostetud tänavakingad pigistavad.. et ehk ma pean jälle hakkama vanadest jalanõudest lahti saama. mul on eelmise hooaja omadki veel alles, sest ma ei suuda tegeleda (kohutav, terve hulk inimesi tegeleb päevast päeva netis asjade müügiga, mina ei suuda). ja mingi hulk on selliseid, mida ma ei raatsi päris niisama ka ära anda. kuigi kange ahvatlus on, kui mõelda kogu sellele müügisebimisele.
ma ikka loodan, et ta jalg varsti kasvab täis, kuigi mine tea, millisesse sugulasse ta sellega on. minu ja tema isa järgi arvestades enam väga palju arenguruumi ei tohiks olla.
vähemalt minu jalg ei muutu, isegi laiusesse pole kuidagi kasvanud (ning saabaste sääred kipuvad ikka laiad olema). oma jalanõudest ma parem ei räägi..