õhtu, lõpuks

home, sweet home..

poole päeva pealt, sebimiste vahel, pidin ikka paratsetamooli ostma. õnneks sai peale seda olla peamiselt siseruumides. aga vahepeal oli küll tunne, et ma tahan kojuära. pidasin vastu.

hetkeks oli ajanihe. 13 aastat, umbes. ohh.. mingid veidrad detailid, hulk mälestusi, mille olemasolust ma enam teadlikki ei olnud. ja korraga rulluvad need mõneks minutiks lahti, enne kui kiirelt see uks jälle kinni panna.
ühtlasitaas see teadmine, et vahel võib sõprus lõppeda vägagi kummaliselt. kategoorias ’iga heategu saab karistatud’, kuigi ma üldiselt sellesse kategooriasse ei usu. aga näed..

möödaminnes nägin ma paari põnevat tooli. appike, ma pean nüüd mõne kuidagi siia saama ja siis midagi ette võtma. näpud sügelevad, kohe oleks tahtnud.
samas, ma tean, et kui ka homme õnnestub midagi ära tuua, siis aega tegeleda ei ole ikka enne järgmist nädalat. jama. pühapäevaks tuleb nagunii midagi koduvälist välja mõelda, tahan või mitte. tegelikult tahaks tooli lammutada. njah.
vahel on tahtmised, võimalused ja vajadused üsnagi nihkes.

kogu päev venis pikemaks, kui arvatud, nii jõudsin õhtuse panniroa napilt enne lapse saabumist valmis. ma olen sel talvel neid panniroogasid teinud korduvalt, huvitav, et varem neid mu menüüs ei olnud. igatahes on see üsna lihtne ja kiire võimalus teha soe õhtusöök.

kartuli-paprika-suvikõrvitsa-toorsuitsuvorsti panniroog
kartuli-paprika-suvikõrvitsa-toorsuitsuvorsti panniroog

ja just avastasin, et üks film, mida ma vaadata tahtsin, on täna kinos viimast õhtut. dämmit!
aga ma ei liigu siit kuskile, vaid asun tegelema puhkamise ja ravimisega. raamat ja tee ja jalgu soojendav kass, mida veel võiks tahta? (.. aga alati võib ju midagi veel tahta.. ?)
niigi olen tubli olnud.

Share

ära enam küsi

sa ära enam küsi
kuidas läheb mul
nii möödaminnes ära küsi
sa hoolid sellest vähe
ära küsi
lihtsalt viisakusest
või et jätta muljet
ma tean et
sa oled hea
ilma selle ilusa valetagi
ära küsi

aga siiski
vaatan sulle silma ja
siiralt vastan: “hästi”
enne kui
pöördun kõrvale ja jooksen eemale

/sahtlist/

Share

hommik, kesknädal

out-of-bed

oh, really..
tegelikult juba päris tükk aega tagasi. kuigi vahel on isegi 8 tundi und (jah, ma vajusin ülivara ära) lootusetult vähe. talv, ma tean – aga samas on neid öid, mil und ei tule, magan rahutult ja ärkan enne kella. õnneks muidugi ka neid, mil kõik kulgeb normaalselt. talvel ongi normaalne palju magada, eksole?

samas, kogu enesetunde järgi otsustades on see tänaöine unisus seotud äkki hoopis mingi viirusega. kuigi ma tõesti loodaksin, et ei ole. sest mul lihtsalt ei ole lähinädalatel aega haige olla. as usually.
tegelikult on kohustusi, mille puhul ma löön käega ja olen vabalt haige. aga siis on need mitte-nii-regulaarsed kohustused ja hobid, mille puhul nende ärajätmine tekitab mõningaid ektsesse. vahel näiteks lihtsalt negatiivseid emotsioone, kui mingi asi tegemata jääb. aga vahel mõjutavad need ka teisi. ja on tegevusi, mida tahaks lihtsalt õigeaegselt kaelast ära saada (iseküsimus on, et miks ma üldse selliseid kohustusi võtan, mis mulle väga ei meeldi? aga väike eneseületamine on reeglina iseenda jaoks positiivse tagajärjega, pärast on omal selline ‘jess-tegin-ära’-tunne), mitte venima jätta.
nii et jah. eilsed küüslaugu-juustusaiad olid ehk abiks.
aga enesetunne on ikkagi imelik, ärgates oli külm ja duši all ei läinud ka soojemaks.

Share

täiskuujärgne

aga nüüd on mul seelik seljas, kontsad all, naeratus näol ja lähen linna peale mehi hirmutama

habras piir reaalsuse ja mängu vahel.
aga kuna ma lubasin ühele inimesele, et ma kirjutan siia üheselt ja lihtsalt mõistetavaid asju, siis jääb teema arendamata.
täiskuu õnneks kahaneb juba.

heels

Share

laupäevane Maria-eri ja muud

tihe nädalavahetus on olnud. ei mingit niisama vedelemist. ja, peab mainima, ei ühtegi tooli. tegevus toimus pigem igal pool väljas. eriti eile, hommikust peale. pikad jalutuskäigud punktide vahel.

eilne teatrielamus oli Vilde-teatri ‘Maria-eri’, sedapuhku olid nad Tallinnas kohal ja muidugi kasutasin võimaluse ära, seda enam, et üks osalistest on tuttav.
tükk oli üllatavalt mitmekihiline ja keerukas. ma ei ole küll mingi teatrispets, aga minu meelest näitlejate töö oli väga heal tasemel. no seda tükki arvestades.. tõesti, seda ei saa tööle ju, kui ei ole piisavalt häid näitlejaid.
sisu .. nojaa, kirjeldus ei ole vale, aga seda, mida ma nägin, ei oleks küll osanud oodata. ütleks, et üpris ettenägematu sisu. ning lõpuni jääb arusaamatuks, mis õieti on mis: milline osa oleks nagu reaalsus ja milline mitte. kuigi tegelikult ongi kõik näidend. aga see kummitab mind siiani.
ning, ei saa salata, asja tuum, mida ehk oleks võinud veidi rohkem rõhutada, oli mullegi hetkes täitsa sobiv. oma valikutes ja suhtumistes oleme vabad, enamuse muresid-koormaid tekitame omale ise.

õhtusele sünnipäevale leidsin kohalikust väikepoest läikivad (millegagi ülepritsitud?) roosid. vanem vene müüja küll teatas kärmelt, et ärgu ma neid nüüd küll võtku, aga kuna oli suurem pidu, kuhu üldse lilli ei soovitud, läksin seekord sellised show-elemendi peale välja.
süüa, palju häid tuttavaid, tantsugi. kaasaelamine kassidele. džinn ja toonik – millal ma viimati seda tarbisin?
kompliment nagu päeval nähtud näidendist – oot, mida sa sellega silmas pead, kas ma muidu siis.. ? :O (jajah, ma tean, et seda mõeldi hästi, aga ei saa norimata ju jätta)

õhtul hiljem, väsinult, rahulikumas meeleolus, taban korraga, et taustaks on Kieslowski Blue. lõppemas, nii et saan rahus kuulata hoopis muud juttu. aga jah, taas üks suurepärane muusika (seekord kreekakeelsele) liturgilisele tekstile, mille ajal mu niigi unine tähelepanu veidi hajub.
tekstist veel, selleks on katked Armastuse ülemlaulust Korintose raamatust, 1., 2., 4., 7., 8. ja 13., nii palju, kui ma tean (aga võin eksida).

pühapäevahommik kulgeb mingis paralleelmaailmas.
‘ma ei ole mingi korralik koduperenaine’, jättes lisamata, et ‘võtke või jätke’.
kotike aksessuaaridega, Värska pudel piimaga ja aknast aegajalt sissepiiluv päike.
‘kui ma mõtlen su vanuse peale ja vaatan sind.. siis ei taha uskuda..’

tegelikult oleksin pidanud ma alustama reedeõhtusest juustust.

Share

laupäevahommikusse

niiskete juustega magama minna ei ole väga hea mõte. teisalt, hetkel pole suurt vahet ka. eks saab selle pusaga ka midagi ette võtta, et veenvalt mõjuda, nagu peakski nii olema.

kind of unblue. kõik need püütavad tähed on siinsamas, käeulatuses. lihtsalt vahel unub, täiesti inimlikult, ära.

Share