Kuu: detsember 2012

pööripäev

Posted on by PilleRiin

maailmalõpuga läks halvasti. vorstiteotuhinas läks see kuidagi märkamatult mööda. millest ma nüüd ilma jäin? või olingi juba kolmandas või neljandas dimensioonis või misse oli, mis päästma pidigi?
hommikul, kusjuures, mingi hetk oli küll tunne, et ausõna, pigem maailmalõpp kui selline ebaõnn. aga no see oli mööduv (nagu kõik siin ilmas ongi).

koju tulles avastasin, et mul on taas väljavaade kõikidest akendest. aga Evka ei jõudnudki seda ära oodata..

ülehomsest hakkavad päevad pikemaks minema, mis on hea. ilmateatest aga avastasin, et järgmise nädala keskel kipub plusskraadidesse ja see on halb. sopp ja hall. no milleks, ah?

järgmine asi on kalendris alles kolmapäeval. tähendab, paar asja on plaanis vahepeal ka, aga need pole kalendrissekantavad toimingud.
seniks aga:

..sest unistada on nii palju 🙂

sügise viimane päev

Posted on by PilleRiin

õues on täna isegi soe, võrreldes eilsega, ainult -13.

ning just-just, nagu arvatud, pinge langeb ja lähipäevad võtan plaani haige olla, ilmselt. saaks ükskord lahti sellest jamast. muidu jääbki mind kummitama. lähipäevade kalender on tühi ka, nii et sobib küll.
hommikul juba küsiti, et kas mul on hääl ära. no oli jah natuke, nüüd on kriipiv kurk. mee peaks ära tooma..

eile kuulsin kiidusõnu lapse aadressil. aga ma ei kirjuta sellest pikalt. hea meel ikka 🙂


mul on midagi siit ikka täitsa puudu. aga olgu siis sel aastal niimoodi.

enne talve algust

Posted on by PilleRiin

ma täitsa imestan, et selline suurem ‘külm ja lumi on paha’ hala ei olegi veel lahti läinud. vähemalt mitte mulle nähtavalt. esimesed ilmingud siiski juba on.
ning jah, ma olen saanud viimastel päevadel mõnegi sõnumi stiilis, et ‘+18 vist, päike paistab, päris palav on’. aga mis siis, meil on jälle kena talv 🙂
külm iseenesest ei häiri, tugev külm tuul on ebameeldiv. avastasin küll, et kõige paksema mantli olen vist kaltsukasse ära andnud ikkagi. no pole viga, hetkel mahub kõikide muude ülerõivaste alla ka päris mitu kihti. ja need mõni aasta tagasi sümboolse raha eest soetatud ja teise sümboolse raha eest parandatud talvesaapad on ka täiesti super, isegi minu varbad püsivad seal soojad. ainult selline silmaaukudega müts on veel puudu. kui see jahe tuul on, siis nöonahk pärast täitsa valutab. vaseliini peab ostma, nagu sõbranna just soovitas.

ja ma ei usu ikka veel, et umbes homme veel ja siis läheb tempo maha.
algselt pidi reede ka tihe olema, kuid see kukkus ära. nagu ikka, on selles nii head kui halba.

jõulupreemiast (mida meil ei olegi kunagi olnud) tunnen küll teravalt puudust.
aga vähemalt tulevad valged jõulud. mul on sellega mitte küll just kihlvedu, aga üks lubadus. nimelt mina lubasin nädal tagasi ühele inimesele, et meil tulevad kindlasti valged jõulud 😛 no ja nii ongi. sellega läks nüüd küll hästi.

vannitoas on kassiliivakasti jagu rohkem ruumi, aga see on täiesti tühiruum. ma ikkagi ei kasuta seda.
õhtul vaatasin kirjutuslauatooli, et peaks selle ikka natuke eemale tõmbama lauast, et kass lauale saaks.. eih..

kassitaevas on lõpmatu soojus

Posted on by PilleRiin

täna on ju tegelikult päris ilus päev kassitaevasse minekuks. veidi tuuline, aga mõnusalt karge ja külm, lumi ja veidi päikest.
ja toas oli mõnusalt soe.

eelmine töönädal oli väga kiire, nii et tegelikult fikseerisin alles laupäeval, et Evelin ei söö ega õieti ei joo ning ka kastil käib vähe. tegelikult oli ta juba reedel selline olnud. ja mingil hommikul ronis ta lapse tuppa toolile magama, mida ta üldiselt ei tee.
aga siis ta veel jalutas mulle rõõmsalt vastu ja suhtles.
eilseks olin küll juba päris mures.
sest ta magas kummaliste kohtade peal, ei söönud isegi oma lemmiksööki ja vett võttis üksikud lonksud. miskipärast meeldis talle olla vannis. ka siis, kui see oli veel märg. magas-tukkus seal. või keset köögipõrandat. ning ei tulnud mulle lähedale, vaid hoidus pigem eemale.
ning selgroog oli väga turris ja ribid loetavad.

täna oli plaan arstile minna. suutsin isegi sebida inimese, kes meid transpordiks.
aga kui koju jõudsin, ei olnud enam vaja..

KÕIKIDE KADUMAJÄÄNUD KASSIDE MÄLESTUSEKS
Astrid Reinla

Kuhu kõnnivad kassid,
kui nemad koju ei tule?
Kaugel Kassiopeial
nemad süütavad tule.

Istuvad ratasringis
süte kahvatul kumal.
Tasa nendega kõneleb
kurbade kasside jumal.

Suures Vankris nad sõidavad
üle tähise taeva,
Karjane kaitseb neid külma eest,
öö võtab oma laeva,

silitab siidiseks kasukad,
ravitseb armid ja haavad.
Kollastest kassisilmadest
Linnutee tähed saavad.

mõtteuiud

Posted on by PilleRiin

on asju, mida ei pea ütlema.
on asju, mida ei taha öelda.
on asju, mille ütlemist muudkui lükkad edasi. kasvõi seepärast, et kaitsta ennast. sest kõik, mis on välja öeldud, hakkab mingitpidi tööle. ning mõnigi asi loobitakse koos kividega tagasi. ma tean valust rohkem, kui ma kannatada suudan.
ometi on öeldu olnud vähemalt väljaütlemise hetkes tõsi. kui oskad näha sõnade taga ka kõike muud.
inimesed muutuvad. ajad muutuvad. asjaolud muutuvad.
need aastakümned elukogemust, mille vahel tahaks kõik eemale heita. aga siis jälle ei taha ka.

sest teistpidi tean ma ka muid asju. ma oskan olla õnnelik, tingimusteta.
ning endiselt usaldada.
on asju, mille väljaütlemise asemel ma lihtsalt naeratan vaikselt ja vajun soojusesse.
elus peab olema tasakaal.

oh, pidu?

Posted on by PilleRiin

paar aastat tagas arvasin firma jõulukal, et ega enam hullemaks minna ei saa. no et kogu kupatus jättis sellise mitte just meeldiva mulje.
eile selgus, et ma olin olnud liiga pessimistlik. sai küll.
plusspoolele saab kanda vist vaid selle, et esinejad olid paremad, kui tookord. ja ma imestan siiani, et kui menüüs oli ahjus kuivatatud kanafileevardad ja ahjus küpseks kuivatatud siga, siis mismoodi neil lõhet ei õnnestunud kuivaks küpsetada? ilmselt nad eksisid ja võtsid liiga vara ahjust välja või midagi. sest muudmoodi ei ole võimalik ju ometi?
no ja muidugi, kui kirja on pandud ligi paarsada inimest, ega siis istekohti polegi vaja rohkem, kui umbes pooltele heal juhul. ning püstijalulaudu või kasvõi taldriku külge klaasihoidjaid pole ka vaja. vaadaku ise, kuidas hakkama saavad.
tantsupõrandal vaipkate on ka muidugi tore.
ausõna, ma tahtsin sealt põgeneda peale paarikümment minutit, aga erinevatel põhjustel pidasin siiski paar tundi vastu. ülimalt postiivne muidugi, sain täiesti sama kuupäeva sees koju ära.

täna on päike ja kargus ja muidu mõnus.
nurrrr…

hingetõmbehetked

Posted on by PilleRiin

huuuu..llumaja!
või noh, elu.

eile õhtul oli meeldiv paartund sellisel kenal pärastlõunasel St. Lucia üritusel. natuke pean veel enesekontrolliga tegelema, kipun ikka vahel jutuga sisse sõitma teistele. aga üldiselt on asi paranenud. rohkem selliseid olukordi, palun 😛 ja kui viisakas on võõrastele oma käe pealt kooritud mandariine pakkuda? mul ei olnud enam käsi, et veel taldrik ka võtta..
lõpuks võtsin julguse kokku ja astusin ligi inimesele, keda on põhjust tänada. juurdlesin jupp aega, kas ma peaksin seda ise tegema, sest nö kaudselt on need tänud edastatud. igatahes nüüd sai piisavalt, ma arvan.

täna hommikul oli taas lobakontroll, küll hoopis teises situatsioonis. aga ka lihtsalt olukord, kus ma tean, et jutule nö sisse sõita ei saa, lausa ei tohigi. paneb küll end rohkem kontrollima, samas piisavalt rääkides. ning, jälgides räägitava ülesehitust ja arusaadavust (mida f2f situatsioonis ei pea alati nii karmilt mõtlema).
samas vahel on seda lausa rõõm teha.
päev algas varem, kui lapsel, mina läksin kodust enne ära.
nüüd tahaks lihtsalt teist külge pöörata, aga ei saa, hah! veel.

kas see eitav mail, mille ma peaksin, peale üleeilset, kirjutama, teha ära täna või pigem jätta mõnda teise päeva? natuke on veel aega.

‘ära sina seda statiivi küll võta, sul on nii kõrged kontsad!’
‘ma just võtan, sellele on hea toetuda :)’

luutsinapäev

Posted on by PilleRiin

hommik on õhtust targem, teadagi. ja veidi agressiivse tujuga. et ehk meelsasti tegeleks selle pooliku tooliga.
aga ma pean paar päeva oma käsi hoidma, võeh. et ehk sinna ei saa end hetkel suunata.
mõne muu suurema asja toimetamist segab piiratud ajaressurss.

‘kus sa näed ennast viie või kümne aasta pärast?’ on küll üks ääretult tobe küsimus ning vastus näitab ainult seda, kui hästi sa oskad tabada, mida küsija kuulda tahab. selge, et sellised totrad stampootused ja kastitoppimine tekitavad mingeid imelikke emotsioone. selliseid toredaid küsimusi oli veel.

hiljem, tuttavatega, jõudis see jutt üldise inimlikkuse ja normaalsuseni. või et kuidas viimast üldse objektiivselt defineerida..
tänase päeva kompliment:

selge see, et mingi osa (pakun, et suure osa) inimkonna jaoks sa oledki müstika. ja paljude jaoks sa ei ole normaalne inimene.

mul on tunne, et ma pean ühe hea õmbleja leidma, selliseid kleite ei müüda, nagu ma tahan ja ega ma ometi ise ei hakka õmblema :O

ja mu magamistoast on täiesti ootamatult õuevaade!