kui me elaksime kõik koos

jah, laupäeva mahtus kino ka. kena. et M.-il meeles oli, et meil oli sellest juttu olnud ja ta mulle seda meelde tuletas. kuigi tegelikult oleks tahtnud seda saare-sõbrannaga kaema minna. no et vaadata, mida selline mitteamelik vanurite kommuun ikkagi kujutab (ega vanadekodud ja hooldekodud pole ju ka muud, kui vanurite kommuunid, aga lihtsalt kontrolli all.

kui me elaksime kõik koos‘, on siis see film ja žanriks miskipärast komöödia. noh, mida ju kohati oligi. aga kindlasti mitte selline lihtne komöödia nind üleldse, sama hästi võiks seda nimetada ka nt draamaks. sest tegelikult on seal palju ka tõsist ja lausa kurba. kuigi naljakohti on muidugi ka. ning irooniat muidugi. seksi ei saa samuti alahinnata, teema, mida tavaliselt 70-aastastega ei seostata ja mida seal oli kohati isegi liiga palju.
aga samas oligi filmi täiesti läbiv idee see, et ka 70+ inimesed on veel elu täis ning neid ei ole mõtet maha kanda. vähemalt seni, kuni nad ise seda ei tee (aga paljud 30sedki kannavad end ise maha, näiteks).

M. väitis, et tal oli päris igav kuna üsna lõpuni, mulle meeldis tervikuna. soe ja südamlik, ma ütleksin. ja igatahes annab julgust oma kooselamise-plaane täide viia, kui aeg nii kaugel 😉

iseenesest oli laupäevases Postimehes väga tore arvustus, aga see ei ole hetkeks veel vabalt loetav.