alles pani ieska oma blogi kinni, kui juba kohalik ütleb ka, et on probleeme sellega. no ja tegelikult on neid siin veel nö kadunud.
eks ma isegi vahel juurdlen, et no milleks ja kellele ja kas ikka peab oma elust niimoodi rääkima, aga siis mõnda aega väga ei kirjuta ja läheb see seis üle. eks pikemaajalisemad lugejad näevad muutusi ka muidugi, ei ole see koht enam sama, mis aastal 2004 nt. rääkimata sellest, et järgmisel aastal saab sellel blogil täis KÜMME aastat! see on kümme aastat minu elu, mõtteid, nägemusi. juubelini peab ju ikka vastu pidama ometi? 🙂
aga tegelikult on minuga ikkagi midagi viltu, kuigi ma siia kirjutamist lõpetada ei plaani. sest ei ole normaalne, kui ma ühe kuu jooksul juba teist korda külastan kangapoodi ja sealt ostan. kusjuures täiesti mingi mõttega. iseasi, kas ma teostada ka suudan (see masin, polüesterniit ja kunstsiid on vist kehvem variant kui neljakordne teksa ja puuvillane niit).
kõige selle juures jäi aga ostmata vintage-kleit, täpselt õige tegumood ja värv ja puha, natuke kehv (aga talutav) materjal ning hind kallim kui sellel kangahunnikul+niitidel +tõmblukul+polstrinõeltel kokku. samas ka mitte kallis.
igatahes, hetkel tean, et mul on vaja teha muid asju, mitte õmmelda ega tegeleda toolidega, aga ma hoian end üsna tagasi, kangesti tahaks hakata seda silma all olevat punast tooli rohekassiniseks muutma 😉
mõtlesin küll, et kirjutan eilsest filmist, “Teel”, aga siis avastasin, et seda on kogu meedia täis. ning mis parata, kui ma ei ole ilmselt piisavalt haritud või tark, et mulle see film übermuljet ei jätnud. tehnilise poole pealt heidaks ette seda, et kui on käe pealt filmimine, siis võiks olla veidi rohkem üldkaadreid, see pidevalt värisev suur kaader puhtfüüsiliselt väsitab. loo kohta, nojah, kui ma kunagi ammu raamatut lugesin, tundus ka väga diip, aga enam mitte. ma ei tea. tore on ju ennast otsida, kui tegelikult kohustusi pole et ehk su ümber on teised, kes tegelevad olmega. ning puhtpraktiliselt, ausalt, see eluviis on ikka kulukas ka, mina sellist endale võimaldada ei saaks, kuigi tahaks ju ka muudkui reisida 😉
ah, olgu, väga hull ka ei olnud. ilmselt mitte kõige õigem hetk mu jaoks lihtsalt.
või siis on sellega mu jaoks nagu Salingeriga, et natuke liiga ülepakutult tahtmine diip olla?
nädala sees jõudis minuni mööblivatiin ja klambripüstoli jaoks oli veel natuke klambreid. mingi päris kena jupp tumesinist hästi tugevat teksat on tekstiilikastis ammusest ajast olemas (alla sain kasti, üles saamine on probleem, mul ON vaja ühte kena kerget treppredelit), nii et töösse läks köögitool.
tool on pärit vanakraamipoest ning käib ringi. selline mõnus ja kena.
aga poroloon on ainult tooli peal, mitte üle servade ja nagu esimeselt pildilt hea vaatamisega näha, on kangas põhjavineeriga kokkupuutumisel kuluma hakanud. kuna see on nö minu köögitool ja lapsele ka väga meeldib (et ehk kui me just koos köögis midagi ei tee, siis eelistab temagi seda tooli), on see väga palju kasutuses ja seega ei ole sellise ehituse juures kulumine mingi ime. lisaks ka toon, mu köök on sini-kollane ning kuigi see tool on natuke laua taga varjus, karjus see värv siiski konkreetses interjööris. muidu mulle punane meeldib, teadagi 🙂
hirm oli taas õmblusmasina ees, et kas ja kuidas, aga üllataval kombel näris isegi neljakordsest teksast läbi. nagu ütlesin, on see hästi tihe ja paks teksa, mitte pehme õhuke püksiriie. suurim probleem oli tooli peamine ring ja serv kenasti jooksma panna. traageldades oli nagu kõik korras, aga masinaga õmmeldes läks lõpp ikka natuke jamaks. harutasin, kirusin ja lasin uuesti. sellise tulemusega on tool kena ja peab vast kauem vastu, aga mõõtmise üle pean veidi mõtlema veel.
algul tundus ka, et ma ei saa seda katet iial kogu selle vatiini peale. ma ei jätnud suurt varu, sest vatiin ju vajub kokku ka. kui ma aga servad enam-vähem üle sain ja siis tooli tagurpidi panin, läks asi oluliselt lihtsamaks.
klambrid said otsa, tegelikult võiks kohati mõne klambri lahti kiskuda ja uued asemele panna, veidi pingutades. aga üldiselt ei ole siiski viga ja seda tooli julgen ma altpoolt ka näidata 🙂
kätele hakkab see ka. nööpnõelu oli seekord vaja ja muidugi torkasin ma nendega end mitu korda. ja üldiselt on selle töö tulemuseks päris kuiv käenahk, ma ei tea, kas kangast või metallist või millest. aga kinnastega sellist tööd ka ma ette ei kujuta.
ma ei saa aru, mis oktoober see ometi on! mitte, et kuul või millelgi midagi viga oleks, aga minu jaoks on seekord kuidagi jube raske kuu.
lapsest ma isegi saan aru, reede, veerandi lõpp, väike pettumus selle ühe hinde pärast (no esimest korda nö süsteemi rataste vahel) ja selle pärast ka, et klassihommikule ikkagi peab limpsi ja kartulikrõpsud kaasa võtma, mitte koduse punasesõstramorsi ja vanaema tehtud imehead õunapirukakesed. ja see on ju ka ometi minu probleem, et ma ei saa aru klassihommikust, kus igaüks istubki umbes oma toidu-joogi taga lihtsalt. mis pagana üritus see selline on siis õige?
aga tagasi selle süsteemi juurde. et ma lihtsalt näen kõrvalt (ja mitte niivõrd oma, kui teiste laste pealt), et kui korra jääd süsteemile nö jalgu, siis oledki seal kogu süsteemis viibimise aja. tihti kandub see veel edasigi – no kui lapsed on koos lasteaias olnud ja ühe kohta on mingi arvamus, siis ega seda kooli minnes vaka all hoita. aga täiskasvanud ei ole ka paremad. kui oled paar korda mingi sigadusega hakkama saanud, siis lahterdatakse see laps ära ja sealt välja saada on raske. edaspidi suhtutaksegi nii, et ah, ilmselt tal täna tuli kogemata töö paremini välja, aga no ei, ta ikka ei ole kõrgeimat hinnangut väärt või et nagunii on see laps järjekordse sigaduse taga.
ning selle taustal saan ma väga hästi aru, kust tuleb teatav koolitõrksus ja ükskõiksus õppimise suhtes.
muidugi, võib alati öelda, et enda meelest on ilmselt kõik tublid ja ilusad ja neid hinnatakse ebaõiglaselt (pean siinjuures silmas ka hinnanguid mitte ainult õppetööle), aga ma arvan, et mingist vanusest suudab enamik end siiski ise ka enamvähem adekvaatselt hinnata ja teab väga hästi, millal madal hinnang on tõene ning ka seda, et millal mitte. ja kui viimast on palju, siis ju ei olegi mõtet pingutada, sest nagunii ei hinnata paremini.
ah, teada jutt.
ainult ma ei tea ise ka, miks ma seda kirjutan. sest hetkel ma ise ei ole selle probleemiga veel kokku puutunud. st, see, et kunagi veidi olen ja pigem vastupidiselt (ah, ta on hea õpilane, täna on vist halvem päev, ma panen ikka talle selle nelja ära), ei puutu hetkel asjasse.
lihtsalt et see kõik käib veel edasi.
aga üldiselt tahaks kedagi hammustada ja siis sügisunne jääda paariks nädalaks.
mitte, et sellega midagi muutuks.
või et üldse oleks midagi, mis väga saab muutuda. või peaks.
vahel lihtsalt on vaimselt kuidagi nii halb, et see puudutab ka füüsist.
hea on rumal olla, siis on alati midagi õppida 🙂
elukestva õppe osakaal pidi meie riigis niigi madal olema. no eks inimestel on jah, ellujäämismure. isegi tasuta loengutele ei tulda, ometi on teema selline, mis peaks valitud potentsiaalsele sihgrupile vajalik ja huvitav olema.
vastupidisel levinud arvamusele leian ma, rumal olla ei ole halb, kui ise sellest aru saad. muidugi on see halb siis, kui ise end targaks pidada. siis ei taha ju enam midagi õppida. aga oma rumaluse tunnistamine ongi aluseks arengule.
ning ei saa salata, mõne koha pealt ongi mõistlikum rumalaks jääda 😛
***
hommik trammis, loksun uimaselt töö suunas.
mingil ajal tulevad mu selja taha istuma kaks hääle ja jutu järgi vanemat naisterahvast. kõva häälega arutavad omavahel mingeid ‘ärisid’. peaasjalikult skeeme, kas oleks vaja aastast Vene viisat, et sealt tuua odavat kraami, mida siin kallimalt maha müüa. saan aru, et jutt käib tööstuskaubast.
‘Peterburis ma enam küll ei tea, kuhu minna.’
‘jaa, Malle käis seal ja ütles, et Nevskil on kõik nii kallis. Baltiiskis pidi suur odav kaubanduskeskus olema, aga kus see on veel?’
‘jah, talvel on Peterburi piletid ainult 10 eurot. aga see kõik tuleb siia ka saada, selleks peab ikka keegi topeltkodakondsuse ja autoga olema. vot selle Olga mees seal Petseris on vist selline.’
‘Petserisse peaks ikka Moskvast kauba tooma, aga Moskvasse on nii kallis minna.’
‘ah, Peterburist läheb see öine kiirrong, mis ei ole üldse kallis, hommikuks kohal.’
‘või siis et Margarita ostab Moskvast ära, mis vaja ja saadab kellegiga Petserisse ja siis on vaja ainult ogla ja tema mehega kokku leppida?’
‘kuule, kas Olga oli üldse Petseris? äkki oli see Pihkva.. aga vahet pole. ja need küünlajalad maksid seal Venemaal ainult 160 rubla, see on 4 eurot, aga siin ma müüsin neid 8 euroga. näevad välja nagu Itaalia omad!’
‘keegi siis ei küsinud, et mis päritolu need on?’
‘ei küsinud keegi ja ma mõtlesin, et nüüd jõulud tulevad, inimesed ostavad kingitusi ja selliseid asju, saaks kümnega müüa’
…
öelge veel, et eestlased ei ole äriinimesed.
***
telefonijutus sõbrannaga libiseb teema korraga sinna, et kui ma mõned asjad veel eest ära/korda saan, siis on elamine kohe päris kena ning mõttetu träni kadunud.
‘mismoodi see sull ikkagi õnnestunud on?’ küsib sõbranna. ‘ma ikka üritan, aga ei midagi.’
‘tead, ausalt, alustuseks viska mees välja, sellega asjade hulk kohe oluliselt kahaneb,’ vastan naljaga pooleks.
‘kuule, ei raatsi ikka, kuhu ta nüüd niimoodi vastu talve läheks? harjunud juba ka temaga ja..’
aga isegi selles mustas huumoris on oma tõde sees, pole midagi parata. ning muidugi oleks see halb uudis, kui selguks, et sõbranna ja ta mees ei olegi enam koos.
see, et minule olemasolev seis sobib, ei ole ju näitaja.
***
jutuajamine sõbrannadega netis, katkendeid.
1: kaisus magamist ma ei salli
2: üksi on ikka jõle hea tglt magada 😛
2: aga jah, maitse asi
1: ma ei talu mingeid kaisusid, ma tahan magada
1: ja keegi hingab mulle kõrva ja higistab ja keerab ja
1: mkmmm, ma pole enam selles eas
2: just, ma ka
1: ei mingit aelemist
1: seks on seks ja uni on uni
3: ebamugav on siis, kui üksteisel seljas aeletakse
2: no mul on lai voodi, aga mingid mehed ikka ronivad kuskile vastu mind
2: selle asemel, et kenasti oma voodiservas püsida
3: nojah, mul on see värk, et püsiv mees ja ta on välja koolitatud:P
3: väikeste tõrgetega muidugi aga no elab üle
3: mingi käsi kaela all ajab ming umbes 30 sekundiga hüsteeriasse
1: mind ka
3: et isegi kui ma noore nägusa armukese omale otsiks, siis õhtu lõpetuseks ma tahaks ikkagi rahus oma nurgas kerra keerata
4: ei tea, mis neil meestel viga on:P
***
koolivahetus või midagi.
esimene neli tunnistusel, esimene mitte-eeskujulik hoolsus. mõlemad veidi arusaamatud, aga mis teha. süsteem.
kuid laps on häiritud. seda enam, et see on aine, mida ta tegelikult oskab. aines, mida ta mu meelest ei valda, on tal jälle kena rasvane paks viis kirjas. ilmselt on olukordi, kus ei ole võimalik oma teadmisi väljendada, eriti sellises normaalsuurusega klassis.
aga nüüd on, kuhu püüelda.
***
hommikul oli lisaks lätikeelsetele meestele akna taga ka kolemuusika, mida nad kuulasid. suhtume positiivselt – kindlasti annab minna veel hullemaks.
absoluutselt.
ning oma kogemusest ütlen ma, et ilmselt on see suuresti (ja mitte ainult minul) mingi sisemise (puuduva) enesekindluse ja (alaväärsus)komplekside probleem. kuidagi ohutum tundub teistele toetuda. aga ei ole, vastupidi. see teeb väga nõrgaks. muidugi, toetumisel ja toetumisel on vahe. tuleb jätta alles oma ’ise’ ja mitte vajuda kogu raskusega teise kaela, oma õnne nõudes. jah, me kardame vastutada.
tegelikult see ei olegi nii raske.
oma õnne eest on vaja ikka ise vastutada. ja suhtestuda. ja mitte loota, et see on kusagil kaugel ning kellegi poolt ettekantav.
‘Ära nõjatu kellelegi. Sul pole vaja väliseid tugesid ega kinnitusi, sest kõik on Sinu sees olemas. Kõik igatsevad sisemist rahu ja see on olemas, kui Sa võtad aega otsimiseks.’
Eileen Caddy
eile oli muusikalipäev, Nukuteatri ‘Kevadine ärkamine‘. Viktoria keskus õnnestus kenasti üles leida, trammi pealt ei olnudki pikk maa. tasuta kutsed, mis nii viga 🙂
kuna tegu on uue saaliga, siis alustuseks just ruumidest, no et oleks teada, mis ootab.
sellist jalutamisruumi üleliia ei ole, aga natuke siiski. selline eesruum siis nagu, kus on kohvikuke ning piki ruumi kulgev lahtine akvaarium, mis imiteerib jõge – kaks silda on ka üle ja kalad sees. eile juhtus see ruum ropult palav olema ning kuna konkreetse etenduse algus tehnilistel põhjustel venis ja venis, siis sai sellest ruumist küll väga kopp ette 😛 kuigi ilmselgelt tegelikult on see päris toredasti lahendatud.
puuduseks on tualettide vähene hulk. selles tagumise ruumi omas on naistele täpselt kaks kabiini ja seda ON ilmselgelt vähe. välisukse kõrval on küll ka midagi, aga ega seegi palju ei leevenda.
saal see-eest oli pigem jahe, mis hetkel oli pluss, no et õhku jagus. aga veel jahedamas oleks vist juba külm hakanud.
sellest muusikalist ei teadnud ma ette mitta midagi, välja arvatud seda, et naispeaosa mängib tuttav tütarlaps. ja no tõesti, ilmselt mõni muusika- ja teatriinimene leiaks tema töös vigu, aga minu jaoks oli hämmastav, kui hästi ta toime tuli. või ongi asi selles, et mina mäletan teda ajast, kui oli veel koolieelik? 🙂 ikkagi, tubli töö!
igatahes, mingil hetkel tundus mulle, et see lugu läheb liiga laiali ja nad tahavad liiga palju panna ühe muusikalise etenduse sisse – teadagi, pool aega läheb ju muusika peale ja enamasti sel ajal lugu ei liigu liiga palju edasi. aga lõpuks loksus kõik kuidagi enam-vähem paika. mõni teema jäi küll rohkem riivamisi puudutatuks ning ehk liiga skemaatiliseks, pigem aimatavaks.
põhiteema oli muidugi üsna lihtne, aga taas, muusikalis ei saa minna liiga peensustesse, sest siis see veniks liiga pikaks. ning nagu öeldud, siis neid väikeseid nüansse seal ju oli ka.
lühidalt, puudutas ja jäin rahule. kümnene poiss jäi ka rahule.
kavas oli kirjas, et alla 12-aastastele on see etendus mittesoovitatav, minu kümnene aga leidis, et see oli talle arusaadav ning igatahes kõrvaltvaatajana ütlen, et silmnähtavad häbi ja punastamist see veel ei tekitanud. et ilmselt paari aasta pärast oleks ta end seal märksa ebamugavamalt tundnud.
ilmselt mõni nüanss jäi talle veidi arusaamatumaks ka, aga need olid ilmselgelt sellised, millele ma tähelepanu ise ei juhtinud. ja ega ma ei tea, see, et ta aru ei saanud, on minu oletus ju ainult. mingite asjade kohta küsisin üle ja üritasin juurde rääkida, aga tundus, et enamikku sellest ta juba teadis. või siis mitte.. näiteks see koduvägivalla-teema. nii mõnegi asja juures sai öeldud, et aastal 1890 oli nii ja nüüd enam ammu mitte, aga koduvägivalla puhul pidin küll tõdema, et kahjuks esineb selliseid asju ka praegu. jälle, ma ei läinud seal detailideni, küsimus ei olnud ju ainult peksmises..
ma ei suuda hetkel meenutada, kes ütles, et peaks olema lausa, et alla 16 keelatud, aga ma ei ole nõus. lihtsalt arvan, et on mingi nö Päris Pube vanus või seisund, mille puhul noor ilmselgelt ei taha seda etendust vaadata koos vanemaga. alla 12 – sõltub lapsest, nagu näha. (laps läheb sel aastal veel Viktoriasse, klassiga, Puhhi vaatama :P)
teatririietusest tuli ka juttu. mina, korraliku konservatiivse (olen või? :O) vanainimesena ohkasin neid siniseid teksasid ja kirjuid t-särke vaadates, et kas enam ei olegi kohta, kuhu viisakamate riietega minnakse (või ei olegi inimestel viisakamaid riideid?), aga poeg arvas, et las inimesed kannavad, mida soovivad. ning, olles üks väheseid pintsaku JA lipsuga meesisikuid seal, teatas täienduseks, et talle lihtsalt meeldib niimoodi riides käia ja seepärast ongi.
ohjah.
minu jaoks siiski teater (mitte õues toimuv suveteater lausa) on koht, kuhu ma saan minna natuke teiste riietega kui igapäevariided on.
pilte näeb näiteks etenduse FB lehelt ning muusikaline lõik ei ole seekord kahjuks meie etendusest, sest konkreetset pala ei ole eesti keeles veel saada. aga muidu on Nukuteatri etendusega seotud videod nähtavad youtubes Nuku kanalil.
