õmblusmasina ajalugu ja tänapäev, muud mula sekka

absoluutselt tüüpiline Murphy: sellel ühel kenal päeval, kui ma otsustan, et ma teen veel ühe tooli korda (ikka enne tugitooli; mul neid toole siin jagub), sellise, kus on juba vaja õmmelda ka, siis õmblusmasin, mis on tublilt aastaid kapis seisnud, ei tee piiksugi. nii harva, kui mul seda vaja läheb, ja tema hüppab niimoodi alt!
viimati oli kasutuses äkki nii 2,5a tagasi või midagi sellist, kui lapsele sai pintslitasku õmmeldud. ja enne seda.. vist siis, kui lasteaeda oli mingit putukakostüümi vaja.. ja enne seda.. kesse ikka mäletab?

no täiesti nöök.
kusjuures see on ilmselgelt selline masin, mida ei ole väga sügavat mõtet vist parandada ka.
teisalt on selles masinas jupp kummalist ajalugu.
nimelt on see pärit päevilt, mil NL oli umbes lagunemas, EVd veel napilt (vist) ei olnud (või siis vastupidi, napilt juba oli) ja poodides ei olnud ka midagi. isegi kui raha oleks olnud hunnikutes, siis kaubavalikut ikka veel ei olnud. ja mina õppisin õmblemist (mis on ka ilmselgelt põhjus, miks ma ei õmble. tundub äraspidine loogika? no ei ole, kohe üldse mitte*).
ning sugulased piiri tagant saatsid mulle väikseima kolmekohalise valuutasumma, mis oli ikka terve varandus tol ajal. aga mille eest siit ikkagi midagi saada ei olnud.
nii et sai võetud kaugekõne Leningradi sugulastele, rongi astutud ja suurlinna sõidetud.
õmblusmasinat ostma.

mingeid ühepäevaseid trippe oli ikka tehtud ja paar ekskursiooni ka. aga jaa, shoppamas oli ka käidud. ikka nii, et hilisõhtuse rongi peale siit, varahommikul kadunud Varssavi vaksalis, päev mööda linna kaubanduskeskusi (Gostinnõi Dvor, Passaaž, Frunze kaubamaja ja heal juhul ka Moskovskaja kauabamaja) lipatud, pärastlõunal rongile ja enne keskööd Tallinnas.. 24h ja käidud!
olid ajad..
aga seekord sai ikka paar ööd kohal oldud ja olukorda natuke uuritud.
suured kaubamajad olid juba teistmoodi, Gostinnõi Dvor oli täis imelikke väikeseid urkaid ja ühest sealt saigi ostetud see Jaguari nime kandev plastikkärakas. ikkagi välismaa õmblusmassin! ja pisike selline. no et tõmbad katte ümber ja kapinurka (kus see ongi enamuse oma elust veetnud).
grupiõed käisid külas seda imetlemas ja ma isegi õmblesin sellega mõne asja valmis kah.

ja nüüd, lihtsalt niimoodi äkitselt, ei tööta!
laiali lammutada seda ka ilmselt ei saa, no näeb välja selline tüüpiline ühekordne junn. mingeid kruvisid ega midagi muu mõistlikku ei ole.
nii et igavesti jama. sest katted tuleb ära teha, huupi ma neid küla peal teha ei saa ja kust ma ikka siia mingi masina saan?

kui muret kurtsin, aktiveerus üks sõbranna ja käisime ostsime talle õmblusmasina ära. niimoodi hoobilt, keset kena tuulist ja tormavat reede pärastlõunat, mil liikluses on hullumaja. ma olin natuke nõustajana kaasas või midagi, ikkagi õmblust õppinud inimene..
ah et miks ma ise ei ostnud?
vaat, ma sain selle artikli taustal äsja teada, et tegelikult me siin elame alla suhtelise vaesuspiiri ja ilmselgelt ei saa ma siis umbes sellesama vaesuspiiri peal maksvat õmblusmasinat omale siia soetada, et kord viie aasta jooksul kasutada. ja see pole poos, no päris reaalselt ei saagi jah. pole võimalusi, võiks lausa öelda (hambaarsti võimalustele ma siinkohal ei mõtle, küll kuidagi midagi laheneb).

muide, tollesama artikli kohta arvas kusagil mujal üks pooltuttav, et õppimine on elukvaliteeti tasuta tõstev teenus ja vinge, et selle eest veel peale makstakse. ma jäin selle juures kohe mõttesse, et kas mu täiskasvanuea õppimised on mu elukvaliteeti tõstnud ja jõudsin järeldusele, et ei ole. sest ma, pagana loll, õppisin seda, mis mulle meeldib, mitte seda, mis sisse toob. ja nüüd on mu igakuine elukvaliteet kehvem selle tagasimakstava õppelaenu võrra. õppelaen sai võetud, et maksta õppemaksu.
aga see läheb õmblusmasinast kõrvale.

et ehk toolid selga ja küla peale?

—-
* – enne seda õmbluskooli ma ikka õmblesin. aga sinna tulid tädid oma imelike, tol ajal kättesaadavate kangastega ja tahtsid neist asju, mida nondest kangasest ei oleks ka parima tahtmisega saanud. ning minu õmblemise puhul hakkab asi viltu kiskuma juba lõikamisest, mis siis veel rääkida asjadest nagu nööpauktasku ja muud sellised peensused. mida rohkem ma teada sain, kuidas õmblema peab, mida jubedamad kangad tulid, seda kohutavamaks see kõik läks ja seda rohkem hakkasin ma õmblemist vihkama.

P.S. peaks avama kihlveokontori, et kui mitu tellingukilet maja ümber hommikuks alles on?