valgusfoori avamise päev


ausõna, noh!
kusjuures mitte midagi ei ole nagu valesti! kõik on normaalne ja kulgeb viisakalt, võiks ju öelda, et isegi hästi. ja ometi on selline päev, et .. aaarrrgh!

ilgelt tahaks nagu vähemalt vingudagi, aga isegi seda ei suuda, sest üldrahvalikud teemad (elekter jms) saavad niigi igalt poolt ja mul ei ole midagi uut ega põrutavat lisada. isiklikke põhjuseid vingumiseks nagu ei ole. välja arvatud seesama, et selline imelik päev on.
tööl soovitati isegi konjakipitsike võtta, aga esiteks mulle see jook ei maitse ja teiseks on imelik keset tööpäeva juua niimoodi. võtsin hoopis kohvi. mitte, et sellestki kuidagi abi oleks.
ja üleüldse, mismoodi saab olla nii, et kõik on nagu hästi, aga terve päeva on kohutav errori-tunne peal?
see pole ka päris normaalne, et ma tahan tangot tantsida. nagu ma oskaksin üldse..

Päeva Uudis:

une näod

täiskuuöö.

ma olin koolitusel, aga siis jalutasin linna peal, see oli Rakvere (aga ei olnud ka, nagu ikka unedes). lund oli paksult ja miskipärast oli hästi palju vene turiste.
siis sain aga hoopiski tuttavaga kokku ja läksime sööma. miskipärast oli see samas majas, kus koolitus ning see oli küll täiesti abstrakne maja et ehk ei seostu ühegi reaalse kohaga.
nojah, ja seal meid lihtsalt ei teenindatud. meesterahvas leti taga sebis umbes klaase puhastada ega pööranud meile mingit tähelepanu. kui teda hõigatud sai, siis umbes mõmises midagi ebamäärast vastu. kuskilt sigines sinna veel mu teendindusjuhina töötav sõbranna, umbes siis, kui peale mõningast teenindajapoolset õiendamist arvasin, et seda kohta ei soovita ma mitte kellelegi. mispeale tuli tagant veel üks mees, vist omanik või juhataja ning täiesti vabalt hakkasid nad seal arutama, et naised on ikka jõledad kliendid. kaasasolnud mees käitus nagu mömm ning jäi tüüpidele midagi vabandama, meie marssisime minema. sel ajal olid seal miskipärast mõned koolitusel olnud inimesed veel, kelle suhtumine oli stiilis, et oi, mismoodi keegi julges siin kohas midagi negatiivset öelda.
jõudsin tigeda ja näljasena ööbimispaika, kus miskipärast oli me tuba inimesi täis ja paar tükki istus minu voodil. igatahes teatasin neile, et neist oleks kena nüüd eest ära minna, sest ma tahan magada, muidu olen homme sama tige kui täna..

.. ja siis helises äratuskell.
kusjuures ma tükk aega mõtlesin, et see on mingi mõnitamine unenäos, aga siis tabasin ära, et ikka täiesti reaalne.