kuulõpp

oujee. see minu jaoks imelik kuu saab läbi.
kotis elamine veel mitte.

siinkohal natuke sellest, kuidas me kortermajade remondikogemusi vahetasime. mul on isegi hästi, küte sees ja majale pannakse lihtsalt kihte peale. aga põnevam on sellel, kellel umbes paar kuud tagasi kisti radikad ja soojatorud ära ning nüüd äsja jõuti selleni, et paigaldati uued radikad. torusid veel mitte. ‘tark ei torma’, nagu sõbranna tõdema pidi. seda hoolimata lubatud-kokkulepitud tähtaegadest.
ja teha ei ole mitte midagi. reaalselt peaksid olema igasugused mõjutusõimalused nagu leppetrahvid, viivised jms, aga paistab, et see neid firmasid ei morjenda.
no nagu meilgi. algul pidi valmis olema homme algava kuu lõpuks, viimane mail oli aasta lõpu kohta, aga minu siiras arvamus on, et kui järgmise kellakeeramisega märtsi lõpus tellingud maas on, siis see on suur võit.
üleüldse on ogar sellise asjaga alustada sügisel, minu meelest. aga eks ma mõistan ka, et valikuid väga ei ole.
ma võin veel öelda, et tellingud panid meil üles soomlased, maja ühte otsa teevad lätlased ja teist eestlased. ja aastat viis tagasi remonditud koridor näeb välja, noh, nii, et vajaks remonti. olgu, see ei ole nii hull ka, aga siiski. kusjuures ei ole need mitte ainult üürnikud, kes seal laamendavad.
üleüldse on kortermajade remondijuttude kuulamine huvitav tegevus. ma ei hakka praegu rohkem näiteid tooma, kuigi hetkel meenub neid nagu varrukast.

siinkohal tervitan lisaks seda peret, kes parimatel aegadel, kui oleks olnud võimalus suur hulk maja remonditöid nelja korteri lisandumise hinnaga ära teha ning kogutud + laenuraha eest oleks fassaadi saanud, leidis, et nemad ei soovi, et nende peale keegi elab ning kes ca pooleteise aasta pärast ära kolisid. siis, kui juba uus katus tehtud oli.

see viimane seostub selle teemaga, et noh, raha.
uus kuu jah, uued arved, uus hambaarst, loomaarst.. uued kontserdid..
nojah.

teisipäev

ma võiksin kirjutada tudengitest, meie tulevikust ja puha, aga see ei oleks üldse mitte eetiline. nii et jääb ära. ning mis ongi sellest, et nad suudavad mind aina üllatada – elus peabki ju ometi areng toimuma ja see on minu võimalus areneda ju. igas suunas 🙂
nukker on muidugi, et enamasti need tavalised ja tublid ei kipu meelde jääma.

tundub, et mul on mingikujuline toolisõltuvus. toolikujuline? 🙂 ainult et lihtsad toolid on nüüd kodus otsas, alles on keerulisemad. juba sellised projektitoolid, mitte, et teen ühe päevaga ära.

üleüldse, kui ma siin omale tõestasin, et oskan õmmelda ka muud peale lihtsate toolikatete (näidist siin ei ole, sest ma ei ole ikka päris rahul ja tegelikult peaks seda natuke viimistlema veel), siis selgus, et inimesed, kes õmblevad rohkem kui mina, ei teeks küll ühe päevaga ära seda, mis ma tegin. aga ma arvan, et see on lihtsalt kättevõtmise küsimus ka. kui ikka pead vahepeal lastega tegelema, süüa tegema jne, siis on täiesti mõistetav, et lähebki kauem aega.
ehk jälle, naised on tagasihoidlikud ja ei kipu arvama, et nad ongi kõige tublimad.
mida me kõik ju eraldi võttes oleme ometi? kõigi oma vigade ja puuduste kiuste ei tohi ometi unustada ennast ka kiitmast 🙂

Image

oh là là*

no maitea, tundub, et oktoobrikriis on päris lai. Rents pani ka blogi kinni. ilmselt veel mõnedki, ma ei jälgi kuigi palju kodumaiseid.
aga ma saan aru ka, mulle on samuti pinda käinud, kui inimesed hakkavad täiesti kontekstiväliselt ja blogiväliselt kommenteerima küll seda, miks ma ei ole postitanud kui ka seda, et miks ma olen. nojaa.

tänast lugemist pakun siit ja siit.
mis ikka ise kirjutada. peaks parem kodust selle õige kapi leidma või kusagilt õige ämma sebima. ning vahel tahaksin ma osade poliitikute mõttemaailmast aru saada. või kasvõi nende valijate.. aga vist on hea, et ei saa. põhjendust, et ‘teised on veel hullemad’ ei lähe siinkohal kahjuks enam arvesse.

* – seletuse leiad siit

reede. rohelised lehed lumel.

ah, mis lumi? ahah. vist oli jah midagi.. natuke libe ja natuke märg.
tegelikult hetkel isegi istun ja peaaegu et vaatan aknast välja. kui just silmad kinni ei ole. haruldane hetk, ma ütlen.
kuni maha ei istu, ei pane väsimust tähelegi. ei ole aega panna. pole siis ime, kui ma vabamal päeval toole lammutan ja seejärel vihaselt neid klammerdan 🙂 see energia tuleb ka kusagile välja elada ju 😛

ma vist umbes tean ka, mis mul viga on. ma olen liiga kaua paigal olnud. no et viimati käisin niimoodi väheke korralikumalt linnast väljas augustis. ja see on ometi ammu.
ausõna, isegi kino oli selle kõrval juba täitsa põnev.
õnneks saab see kuu ka kohe läbi. onju, kui ma olen pähe võtnud, et lihtsalt see kuu on imelik, siis uuest kuust on kõik korras? sest ma ise usun nii ja teadagi, maailm me ümber on selline, nagu me pähe võtame. no enam-vähem. jättes kõrvale majanduse ja poliitika. no ja ilma vist ka. kuigi ei ole halba ilma..
kuigi, nagu öeldud, ega ma novebris rohkem aega saa kusagile minna (just sain jälle kirja mingi päeva, kus ma pean ühel päeval olema mitmes kohas). raha.. no kui pole aega, siis tühja sellest rahast kah.

sirvisin vanu Burdasid ja no ausõna, mismõttes ma leidsin sealt päris mitu quick’n’easy (ehk kiire-lihtne) lõiget mingitele mantlitele või mantlitaolistele asjadele? ärge ajagi udu pähe, mantel ei ole iial kiire ega lihtne. algaja ei tee seda kiirelt, kui tahab korralikku tulemust. ausõna.
mitte, et ma plaaniksin omale mantlit õmmelda. lihtsalt jäi silma. sest no ma olen liiga palju õmblemist õppinud, et omale mantlit mitte õmmelda.
seelikud olid sel ajal kitsad, püksid laiad (püksseelikud, mäletate, ah?), jakid ka, eriti õlad.
nii et sellist seelikulõiget, nagu mul vaja, seal otseloomulikult ei olnud. naiivitar mina. tõesti nagu loodan päris mitme aastakäigu peale leida siis sobiv seelik? aga no lootsin jah. no et äkki on vähemalt üks midagi natuke sinnapoole. tühjagi.

see-eest leidsin sealt kummalisi mälestusi. sest seal oli asju, mida ma olen kunagi õmmelnud. omale või kellelegi.
või siis lihtsad mälupildid. see modell, kelle fotod ei meeldinud mulle 12a tagasi, selle fotod ei meeldi praegu ka. imelik.
üks püksivärvel, mida ma kunagi õmmelnud olen, hm, selle baasil saaks ju ka mingi seeliku ‘ehitada’.. ? aga mitte selle, mida ma hetkel soovin.

kui ma viimati raamatukogus olin, ei tulnud mul “Preili Smilla lumetaju” nimi meeldi. autor ammugi mitte. kuigi juba siis oli tahtmine see võtta. nüüd seda enam.
selle asemel võtsin lisaks mulle viimasel hetkel silma hakanud “Sillamäe passiooni”. mis on ka muidugi hea, kuigi hoopis teistmoodi.

šokolaadisaia tahaks.

mõte loeb..


no jooksmas ma ei käi jah. aga natuke ikka võimlen, selja pärast.
kui muidu mitte, siis näiteks toolidega.

tööl avastasin, et seelik on vale koha pealt katki. mõni koht oleks õigem, ei jääks silma. niit ja nõel tulid koos jäätisega.
novembris ka ei saa puhata ja mängida. oh elu, ma ütlen. aga ma mõtlen edasi puhkamisest.
õhtuti vähkren voodis, püüdes järgmise päeva tegevusi 24h sisse ära planeerida.

ebatore on tõdeda, et soovitud kontserdi piletid läksid tänasest kallimaks. kuigi ega täna ei saa neid nagunii rohkem osta kui eile oleks saanud.

türkiisiperiood.

neljas tool

läks kuidagi nii jälle.. õhtul hakkasin harutama, aga siis tuli öö peale. ma ei või, mu üllatuseks on ööpäevas ikka ainult 24 tundi.

igatahes, tool nimega Ikea Love (Love peaks seal olema mingi tooteliin lihtsalt). vanakraamipoest, nagu ikka. eest hakkas poroloon välja piiluma ja sai punase niidiga lihtsalt natuke lapitud. no ja üsna pleekinud oli ka see kate. ma ei saanudki seda õiget pleekinud tooni kätte, kunstvalguses on selliseid toone kehv pildistada (ega valmis tooli toon ka parem pole; kes on külas käinud, need kujutavad ette). ütleme nii, et punane pilt on liiga ilus 🙂 reaalis oli see tool ikka üsna rääbakas.

üldiselt on suhtumine, et Ikea asjad on sellised kehvakesed, selle tooli lammutamine oli küll tegu omaette, just klambrite väljakoukimine; ka oli selle poroloon korralikult liimitud ja kõik paigas ning pealtnäha üldse mitte väga ära vajunud. et ehk täiesti korralik töö. klambrid olid isegi toonitud, kuidas vaja ning kogu asi oli vägagi läbimõeldud. respect!

seekord harutasin kõik lahti ja lõikasin uued tükid vanade järgi. kangas, muide, maksis umbes 1.20. et ehk üsna kitsas kaalukanga jupp. paar plekki oli peal, aga need jäi parajasti välja.
põhja suhtes tundsin end juba kindlamini ja seljatugi oligi raskem. selles mõttes oli vana kanga järgi väljalõikamine ka hea mõte.
vana porolooni ma ära ei kiskunud, aga lisasin veidi mööblivatiini, nii toele kui põhjale. kinnitasin selle kergelt poroloonile, uued polstrinõelad abiks 🙂
selle valge kandiriba oleksin tahtnud säilitada, aga ilmselt poleks mu masin seda õmmelnud, ka oli seljatoe oma katki, no nagu plastik ja kumm lähevad ikka koledaks aja jooksul. nii et selle asemel sai õmblus hoopis väljastpoolt üle õmmeldud.
masin, jah, õmblusmasin on mul ka imelik. nagu CV ütles, õhukest materjali ei pruugi õmmelda. aga sellist, mis vaevu talla alla mahub, õmbles küll. olgugi, et ma ei julgenud siis kiirelt lasta, vaid ketrasin käega edasi. see ei olnud väga tihe materjal muidugi. aga ikkagi.

veidi ka käsiõmblust, mõnevõrra klambreid (aga vähem, kui esimesel toolil), suur hulk aega. pisivead ikka ka. aga ma ei ütle, kus ja mis 🙂 seda tooli julgen alt ka näidata.
hea meel tehtud tööst. ja valmis tooli panin nii, et on veidi näha ka ruumi, kus asub. eksole, ma ütleksin, et ainuüksi see kangas oli ilmselge vihje, et see tool tuleb korda teha. üleeilsel pildil on selle toon rohkem viltu kui tänasel.

naerame-naerame

mul on täiega tunne, et lisaks muule mõjutab mu meeleolu see väljavaate puudumine. otseses mõttes. ning see pidev lisahämarus tubades niigi hämaral hooajal.

aga siis tuleb end ergutada muuga.
tänast saundträkki (nende palade taustal pole mõtet mind analüüsida, need on lihtsalt tänasesse sobivad lood):

eesti muusika päev.

(ma oma meelest saatsin selle postituse üles juba tunde tagasi, aga näe, ikka istub siin mustandites :O)

ma tõesti ei taha kedagi kadedaks teha..

tõesti. mul on sellest ajast mõned klõpsuga kõrvakad alles, kõrvaauke mul siis ei olnud veel.
keskkooli lõpukleiti ma küll kohe kindlasti ei mahu.

hommikul tõmbasin teksad jalga ning hakkasin nööpi kinni panema, kui avastasin, et nööp ja lukk ONGI juba kinni. et ehk ma olin õhtul järelikult ka neid avamata maha tõmmanud.
oma kroonilist haigust, mis võib ka kaalukõikumisi kaasa tuua, ma ei süüdista. sest kaalu alanemisega peaks sel juhul kaasas käima veel hulk erinevaid muid muutusi, nt energiat peaks hullult olema. aga ei ole. pluss mõni muu muutus, mida ka ei ole.
tegelikult peaks ikkagi vist arsti juurde minema igaks juhuks.
kunagi.