pühapäev, augustilõpp

kogu üleüldise väsimuse, loppisoleku ja hommikuse ärrituse (ikka üleväsimusest, ma arvan) kiuste kujunes päev tegelikult väga kenasti. tõusvas joones, võiks öelda.

hautise ettevalmistused

inimesed mu ümber tegid päeva. paar väikest head liigutust, natuke kaasamõtlemist, veidike tunnustust.. ei olegi palju vaja ju 🙂

õuna-mustikapirukas

hautis emme aia saadustest ning viimaste Marjasoo mustikatega õuna-mustikapirukas külalistele.

ja need mõnusad kolmehambulised naeratused mu diivanil..

Ayra

‘ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head’
aitäh, A. ja A. ja V. ja M. ja E. ja teised ka 🙂

jazzi, kirbukat ja tont teab, mida veel

mitu üpris väsitavat päeva lööb lõpuks juhtme kokku. põhimõtteliselt tahaks tänase päeva lihtsalt maha magada. aga muidugi ei saa.

üleeilne Tabasalu Jazz ei olnud algul üldse paljutõotav. kohutav hoovihm tuli nii kolmveerandtund enne ürituse algust ja maa sõna otseses mõttes lirtsus jalge all. kummikuid meil muidugi ei olnud. algul oli aga vähe rahvast ja õnnestus telgi alla end sisse seada.
hiljem tuli seda kohta juba hoida, sest rahvast kogunes Ultima Thule ajaks metsikult palju. väikeseid vihmasabinaid tuli ka vahele, suurt õnneks rohkem mitte.
seekord lõppes varakult ka, jõudsime isegi Prismast veel läbi. poeg sõi kohapeal mingi burksi ära, sest 6eurost šašlõkki me osta ei raatsinud. eriti peale seda üsna odavat ja head, mis me Saulkrastis sõime. aga äkki oleks pidanud, oleks kahele jagunud ja võib-olla parem olnud, kui see burks, mida laps üldse ei kiitnud. näksidega oli ka halvasti, lihtsalt ei olnud neid. okei, oliivid olid. kui laps neid üsna lõpupoole ostis, siis selgus, et ta oli esimene oliivide ostja. tore 😛
muusikaga läks aega, et kuidagi sisse elada. tegelikult siiski, algusega ei olnud ka probleeme. aga kusagil tekkis mingi väike häire ja vahepeal läks muusika minust kuidagi mööda.

eilne päev möödus Telliskivi Kirbufestivalil.
algselt oli plaan, et viin oma kotikese asju sinna, natuke olen, tulen koju, käin veel Professorite külaseltsi üritustel ja korjan õhtul asjad kokku. aga läks nagu läks ning ma olin kirbukal terve päeva. laps oli ka üsna pikalt. see vähemaganud laps, kes tegelikult vahepeal natuke mitteadekvaatselt käitus. teiste ees oli nats piinlik. st lapsega oli seda enam algne mõte, et käib ringi peale ja läheb koju. aga kuna ma ise olin ka päris loppis, siis ei olnud minust poisi minemasaatjat.
iseenesest oli tore, oma kindel kamp, ostjad üldiselt normaalsed. see kava küll vahepeal häiris, me olime üsna lava lähistel. et kõik ei olnud väga tore. aga eks ka siin oli oma osa mu väsimusel.
nendest asjadest, millest ma tahtsin tingimata lahti saada, sain ka. umbes pooled tulid koju tagasi.
olime kõik üsna üllatunud, et kogu aeg on hala, et poiste riideid ei ole – meil oli kamba peale neid päris hea hulk, aga ära läks vähe. ilmselt panen jäägid (peale seda, kui tuttavad on veel üle käinud) lihtsalt ostasse vms müüki. varem või hiljem läheb ikka kaubaks.

pilte ei ole. ma tegin küll, aga see uus kaamera teeb ilmselgelt praaki. isegi kehv ja odav uus kaamera (ja see ei ole ürgaegne mudel ega kõige odavam kaamera) ei tohiks sellist kräppi toota.

mere äärde õhtul ei jõudnudki. puhtfüüsiliselt lihtsalt.

hautise ja magusa piruka kokkukeeramise aeg. mitte omavahe, eraldi ikka.

ma tean, et ükskord ma puhkan nagunii! 😛