eile kuidagi juhtusin õhtul M.-ga rääkima usaldusest ja lähedusest jms. ja et miks minul nende asjadega on, nagu on. ühtlasi oli kohe hea tuua värskeid näiteid, kuidas enam-vähem iga öeldud asja saab sinu (st hetkel minu) vastu ära kasutada. eriti veel kirja pandud asju. jah, iga selline juhtum süvendab üleüldist usaldamatust, kuigi see ei pruugigi välja paista (oma olemuselt olen ma ikka selline sinisilmne ju).
eriti hullud ongi sellisel juhul need inimesed, kes oma arust tahavad head (nojah, ebameeldivatele inimestele nagunii ei räägi eriti midagi) või siis enamvähem igal sammul väidavad, et nad ei kuritarvita iial seda, mis neile räägitud on.
ohumärgiks on kujunenud see, kui inimene samas iseenda asjadest rääkida väga ei taha või keerutab lihtsalt olulisest eemale.
aga seda kõike ei pruugi alati õigel hetkel tähele panna.
nii et jah, kui keegi tuleb ja hakkab mult väga kiirelt väga isiklikke asju küsima, siis see on vale tee. minu usaldust sellega ei võida ja lähedale ei saa.
ja ega ma väga tahagi.