juhuslikud kohtumised

mingid vestlused juhuslike inimestega paeluvad mind aina rohkem. nendes on midagi sellist, mida tuttavatega veseldes iial ei ole. see teadmine, et tegu ongi juhusliku kohtumisega juhuslikus hetkes ning selle inimesega ei seo mind mitte midagi. puudub minevik ja tulevik, on vaid olevik.

tänane vestlus kulges bussis. istusin akna alla maha ning mu tagasihoidlik laps jäi mõne inimese võrra tahapoole. mu kõrvale maandus ag üks minust mitte kuigi palju vanem naine, kes aga tabas hetke, kui laps mulle oma jope sülle sokutas ning pakkus, et ta võib mujale istuma minna. buss oli suht täis ja ma arvasin vastu, et tühjade kätega noormees võib ju seista ka. seda enam, et pole mingit rasket päeva seljataga (okei, kolm tundi Katani asustajaid, mis meil siin nelja poisiga toimus, oli minu jaoks kõrvaltvaataja-kuulajana väsitav.. aga poistele mitte :P).
kõrvalistuja ei hakanud siis mujale kolima, aga avaldas arvamust, et kui ikka need lapsed on oma suurte koolikottidega ja mõni käekotiga täiskasvanu õiendama kipub, siis see on küll ebameeldiv. et lastel on ometi raske siis ju.
ja nii see jutt hakkas kulgema.
sain teada, et mu kaasvestleja töötab haridusvaldkonnas, aga me rääkisime muust ka. millest, see ei olegi oluline. lihtsalt rahulik vaba vestlus, mis lõppes filmisoovitusega. võimalus kuulda-näha mingeid mõtteid ja arvamusi, mille olemasolu ma seni arvata võisin, aga nüüd kinnitust sain.
ning ühine tõdemus, et mida vanemaks me saame, seda lihtsamaks muutub elu ning seda vähem elame ise oma elu keeruliseks.

mul on ka filmisoovitus. ‘Sügisball‘ täna õhtul.
laps küsis, millest see on.. ma ei osanudki hoobilt kokku võtta. siis aga leidsin, et inimsuhetest. et sellest, kuidas me elame üksteise kõrval ja kuidas meie elud võivad üksteisega hetkeks põimuda ning mõjutada.
nagu see tänanegi oli..

Share

töövõit

sellist nalja, et ma saan ühel päeval ühest poest oma lapsele kaks paari jalanõusid nr 39, ei saa ometi juhtuda. aga täna just juhtus. ehk siis must pidulik king ja, uskuge või mitte, must voodriga paeltega ja paksu tallaga poriking. mõlemad kodumaised, päris nahast ja kena allahindlusega ka.
müstika.

lõhepasta oli kusagil päevapakkumises 3eur. selle eest saime kodus mõlemad kokku end kooresest lõhepastast lõhki süüa :)

elu on õun! või ei.. tomat! :P

õhtul, 3h hiljem:
täiesti sujuvalt maandus meile ka absoluutselt paras ülikond. et ehk laps ei peagi minema kooli meeste S suuruses pintsakuga, mis küll varrukast ja pikkusest polegi väga hull, aga õlast-seljast lootusetult lai.
täielik vedamine :)

Share

peamiselt telefonijutt

aga alustuseks natuke arvutist ka: vahtisin tükk aega, et misasja ikoon on desktopil lepatriinu, kenasti teistega reas ja siis tabasin ära, et see on hoopis taustapilt :P ise olen kõik niimoodi paigutanud, aga no möödaminnes vaadates petab ikka ära küll.

avastasin, et lapse android-telefoni juures on kõige ebameeldivam see, et igasugune võrgukasutus tuleb tont teab kust kinni keerata. jah, nett on küll paketitasus, aga ei ole ju mõtet hoida sees, et mõni programm saaks vahepeal end lihtsalt uuendada. akut sööb ka et ehk selle taustal saan ma aru küll, miks uuemate nutikate omanikud on hädas, et jube kiirelt saab aku tühjaks. ning et selle netinduse kinnikeeramine ei ole mingi lihtne liigutus, olen ma juba ka netimaailmast aru saanud, nii mõnigi on tunnistanud, et ei leia õiget kohta. wifi käib üsna lihtsalt, kõik muu mitte niiväga.
igatahes midagi me tegime siiski. ma ei tea, kas see on kõige mõistlikum võimalus, aga ma ei saanud paremat nõu ka kuskilt. ka mmsi saatmiseks peab ta nüüd enne kuskile menüüdesse sukelduma. ilmselgelt peab olema mingi mugavam võimalus, aga jah..
no ja kui ma sain siin mingitelt inimestelt võtta, et ma tahan osta kehva pildiga uut telefoni (no nagu mu vanal telefonil oleks mingi superpilt või nagu mul oleks vaja mingit superpilti?), siis mulle hakkab omale tunduma, et olulisimaks kriteeriumiks hakkabki saama see netiteema hoopis. imho on mu vanakesel see väga hästi lahendatud, nimelt küsib iga kord mingi netti vajava rakenduse avamisel, et kas võib netti minna ja kui jah, siis millist võrku kasutab, ladudes seejuures mulle nimekirja saadaolevatest wifidest ja mobiilsetest ühendustest. et ehk ei roni lambist ise kusagile ja mulle see sobib.
kuigi paljude jaoks on see ilmselgelt täiesti arusaamatu probleem. et vahet ju pole, kui nagunii maksan.. aga ma ei näe vajadust pidevalt tarbida teenust, mida tegelikult ei ole pidevalt vaja.

kui kirbukale kummikud olid liiast (noh, lõpuks ostsin sõbranna kingad ära, mis meie oma letis müügis olid :P), siis paistab, et tänased kummikud ikkagi õigustavad end. kuigi kipun ju olema nii, et kui on kummikud ja suur vihmavari, siis neid ei lähe vaja. Murphy vms.

Share

pühapäev, augustilõpp

kogu üleüldise väsimuse, loppisoleku ja hommikuse ärrituse (ikka üleväsimusest, ma arvan) kiuste kujunes päev tegelikult väga kenasti. tõusvas joones, võiks öelda.

hautise ettevalmistused

inimesed mu ümber tegid päeva. paar väikest head liigutust, natuke kaasamõtlemist, veidike tunnustust.. ei olegi palju vaja ju :)

õuna-mustikapirukas

hautis emme aia saadustest ning viimaste Marjasoo mustikatega õuna-mustikapirukas külalistele.

ja need mõnusad kolmehambulised naeratused mu diivanil..

Ayra

‘ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head’
aitäh, A. ja A. ja V. ja M. ja E. ja teised ka :)

Share

jazzi, kirbukat ja tont teab, mida veel

mitu üpris väsitavat päeva lööb lõpuks juhtme kokku. põhimõtteliselt tahaks tänase päeva lihtsalt maha magada. aga muidugi ei saa.

üleeilne Tabasalu Jazz ei olnud algul üldse paljutõotav. kohutav hoovihm tuli nii kolmveerandtund enne ürituse algust ja maa sõna otseses mõttes lirtsus jalge all. kummikuid meil muidugi ei olnud. algul oli aga vähe rahvast ja õnnestus telgi alla end sisse seada.
hiljem tuli seda kohta juba hoida, sest rahvast kogunes Ultima Thule ajaks metsikult palju. väikeseid vihmasabinaid tuli ka vahele, suurt õnneks rohkem mitte.
seekord lõppes varakult ka, jõudsime isegi Prismast veel läbi. poeg sõi kohapeal mingi burksi ära, sest 6eurost šašlõkki me osta ei raatsinud. eriti peale seda üsna odavat ja head, mis me Saulkrastis sõime. aga äkki oleks pidanud, oleks kahele jagunud ja võib-olla parem olnud, kui see burks, mida laps üldse ei kiitnud. näksidega oli ka halvasti, lihtsalt ei olnud neid. okei, oliivid olid. kui laps neid üsna lõpupoole ostis, siis selgus, et ta oli esimene oliivide ostja. tore :P
muusikaga läks aega, et kuidagi sisse elada. tegelikult siiski, algusega ei olnud ka probleeme. aga kusagil tekkis mingi väike häire ja vahepeal läks muusika minust kuidagi mööda.

eilne päev möödus Telliskivi Kirbufestivalil.
algselt oli plaan, et viin oma kotikese asju sinna, natuke olen, tulen koju, käin veel Professorite külaseltsi üritustel ja korjan õhtul asjad kokku. aga läks nagu läks ning ma olin kirbukal terve päeva. laps oli ka üsna pikalt. see vähemaganud laps, kes tegelikult vahepeal natuke mitteadekvaatselt käitus. teiste ees oli nats piinlik. st lapsega oli seda enam algne mõte, et käib ringi peale ja läheb koju. aga kuna ma ise olin ka päris loppis, siis ei olnud minust poisi minemasaatjat.
iseenesest oli tore, oma kindel kamp, ostjad üldiselt normaalsed. see kava küll vahepeal häiris, me olime üsna lava lähistel. et kõik ei olnud väga tore. aga eks ka siin oli oma osa mu väsimusel.
nendest asjadest, millest ma tahtsin tingimata lahti saada, sain ka. umbes pooled tulid koju tagasi.
olime kõik üsna üllatunud, et kogu aeg on hala, et poiste riideid ei ole – meil oli kamba peale neid päris hea hulk, aga ära läks vähe. ilmselt panen jäägid (peale seda, kui tuttavad on veel üle käinud) lihtsalt ostasse vms müüki. varem või hiljem läheb ikka kaubaks.

pilte ei ole. ma tegin küll, aga see uus kaamera teeb ilmselgelt praaki. isegi kehv ja odav uus kaamera (ja see ei ole ürgaegne mudel ega kõige odavam kaamera) ei tohiks sellist kräppi toota.

mere äärde õhtul ei jõudnudki. puhtfüüsiliselt lihtsalt.

hautise ja magusa piruka kokkukeeramise aeg. mitte omavahe, eraldi ikka.

ma tean, et ükskord ma puhkan nagunii! :P

Share

maisipäev

kohutavalt hea on vahepeal lihtsalt lebada. kasvõi pool tundigi keset päeva. süüa kodutomatit ja tõmmata natuke hinge.
sest ega järgnevad 10 päeva on ka juba tihkelt tegevusi täis. ausõna, mina ka ei tea, kuidas see muudkui nii läheb. ning ajast on pidevalt umbes puudu..
kusjuures hinge saabki tõmmata pigem nädala sees kui nädalavahetusel.

eile viisin oma diivanisurfaja Paavli kaltsukasse. sai omale paar toredat asja. no ma ei tulnud ka just tühja käega välja.. nagu ikka. vähemalt ei kulu seal harilikult eriti palju raha. üks imekena tuttuus käekott osteti mul nina alt ära, aga ongi hea tegelikult, nagunii poleks selle jaoks ressursse olnud :) (ehk, nagu ma surfajalegi ütlesin, ilmselgelt ootab mind kuskil mingi parem kott :P)

lapse riided peaks ka mingi hetk ära sorteerima. sel hetkel, kui me mõlemad kodus olema ja suutelised ka midagi tegema :P see ei olegi väga lihtne kombinatsioon üllataval kombel.
mul on siiski tunne, et esimeseks koolinädalaks on tal riided olemas. võib-olla ka kauemaks.

Share