Kuu: juuni 2012

ma ei kadesta üldse pedagooge

Posted on by PilleRiin

üks asi, mida ma olen lapsega õppinud (aga alati ei tule sellega siiski toime), on teiste laste koha pealt oma suu natuke koomal ja arvamused oma teada hoida. muidugi, tuttavate hulgas ütlen ikka oma arvamuse välja, aga suvaliselt väga mitte. sest onju, alati on oht, et see tuleb mulle tagasi. mitte, et seda eriti juhtunud oleks, aga mingi alateadlik hirm on. targutada on ju lihtne seni, kuni keegi sinu lapse peale näpuga näitab.
nii et ma olen siiski üsna madalat profiili hoidnud.

ja ei saa salata, ega tänagi mind häiris, kui bussi korraga KOLM tõuksidega poissi tuli. aga teisalt olin mina koos klassitäie ohjeldamatute kümneaastastega. et kui isegi suurem osa nendest on vaiksed ja viisakad ja ohjeldatavad, siis alati on mõni, kelle pärast peaks aegajalt tegema nägu, et ma ei tunne neid üldse – ja need on ka need, kes teistele sõitjatele silma jäävad.
kui lõpuks mingi tädi midagi ikkagi kommenteeris, siis ma jäin mõtlema, et kas talle oleks tõesti rohkem sobinud see, kui ma oleksin kogu selle tee ühe ja teise lapse peale röökinud, et ole vait, ära tee seda, istu seal, astu sinna. et keegi oleks ikka lärmanud ju, eksole?

ja ma ei imesta üldse, et paljud õpetajad väga ei taha klassiga kusagil käia.

kauged purjed kilukarbiga

Posted on by PilleRiin


soundtrack: ATJazz – Wind and Sea (remix)

muuhulgas meenub mulle siiani üks kunagi koolis, kolmandas-neljandas klassis tehtud akvarellitöö teemal purjetamine Tallinna lahel, mille ma sain nelja suuresti selle pärast, et ma ei olnud nõus joonistama vanalinna nii suureks, et need jahid oleksid olnud umbes praeguse Energiakeskuse kohal ‘lahel’. takkajärgi saan aru küll, et ilmselt oli töö ülesanne natuke muu, kui realism – aga kuna õpetaja seda ka ei seletanud, siis mina, selline kopeerija nagu ma olen kogu aeg olnud, jäin oma juurde. kopeerija tähendab antud kontekstis seda, et ma olen suutnud ikka joonistada natüürmorte, maastikke jms, mis on reaalselt mu ees (või halvemal juhul fotol), aga igasuguseid ise väljamõeldud asju pole ma kunagi suutnud pädevalt teha (seepärast ei tee ma väga kaarte ka). ehk siis tegelikult olen ma kogu aeg üks pagana fotograaf olnud, ainult vahel pintsli või pliiatsiga.

musikaalne või mitte?

Posted on by PilleRiin

isegi tuttav pilliõpetaja leiab, et need muusikakooli katsed, mis põhinevad solfil ja lauluoskusel, on ajast ja arust ja veidrad. rütmitaju kontroll veel, aga akordide laulmine pidi olema teema, millega suur osa mittelaulajtest muusikuid ka ei tule väga hästi toime. mida siis veel tahta lastest, kellel pole mitte mingit baasi sellise asja tabamiseks (okei, on muidugi andekaid, kes teevad selle ära ka)? või kui lastakse järgi laulda kõrgeid noote, mis madalalt jorisevale poisile on ületamatud? igatahes minule seal ukse taga on sellised katsed väga stressavad.
hea on muidugi see, et poiss ei taha õppida nt klaverit, mis paistab olevat endiselt üks populaarsemaid pille. tõesti on endiselt paljudel inimestel klaverid kodus ja tahavad, et keegi ometi seda mängiks? ilmselt on enamik neist seda ise ka mingil hetkel õppinud, aga sinnapaika ongi jäänud.. kuigi muidugi, eks see klaveriõpe annab hea aluse misiganes pilli edasiõppimiseks, ma arvan.
aga jah, kuna puhkpillide vastu on huvi tema vanuseklassis oluliselt väiksem, siis on ilmselt ka katsete osatähtsus väiksem. mis aga ei tähenda, et see süsteem ikka muutuda ei võiks. mismoodi küll, mina ei tea – sest ma ei ole mittemingi muusik. isegi oma kandle müüsin lõpuks maha, üks väike tüdruk sai õnnelikuks ja tema õpetaja oigas, et kust nii heas korras rahvakannel välja võeti. heh, mu vanemate pööningult, ofkoors!
nojah, tegelikult ka igasugused muud sellised (kooli)katsed lastele on mulle nagunii kogu aeg müstika olnud. alates sellest, kui ma ise kunstiklassi astusin ja siiani mõtlen, et no vabandust, mingit annet mul nüüd küll ei olnud ega ole.

üldiselt on mul plaan vähemalt 24h nüüd tubane olla. tegelikult hakkas aeg jooksma juba eile õhtul kell 7 ajal, nii et kokku teeb see siis üle 40 tunni või? päris hea aeg, selle ajaga jõuab südamest haige olla ja ravida ja siis saab hakata terveks ka saama või midagi. tundub, et enne sellist südamest põdemist see ei õnnestu, sest muidu ma korjan uusi jamasid aina peale.

pilti ei saa, sest käib usin varukoopia tegemine. see arvuti on naljakalt käitunud, peaks vist viima kontrolli. aastake alles olnud ju, inetu temast.

eile kogesin taas, et kuigi automaatkast mulle ei istu kuidagi, on Prius siiski üsna mugav sõita. lisaks oli ökorežiimil sõites kütusekulu ka ummikus imeväike.
aga sellest ei saa ma aru, miks enne viite oli umbes linna sisenev suund – reede õhtul oleks oodanud küll vastupidist.

juunikuu esimene postitus

Posted on by PilleRiin

vihale ajab juba. nüüd on nohu ka. muidugi, see esmaspäevane külmetamine, tean küll. ime, kui see mõjunud ei oleks.
CV juba riidles minuga, et miks ma haige olen. ta ei saa külla kaneelilõõtsale tulla 😛
no aga tõesti – oleks mul üks päev, kus ma saaksingi päriselt ainult toas olla (mitte, et vähegi kenamate ilmadega seda tahaks), aga ei saa ju! ikka on mingid vajalikud käimised-sebimised. ja teadagi, päikese käes on soe, varjus ja tuules mitte.

selle hooaja igapäevased kella seitsmesed äratused on läbi. oeh. saab nüüd kolm kuud sellest puhata. lapsel läks ka viimastel nädalatel ärkamine aina raskemalt.
eile ta küsis, et mis me täna ette võtame, et lastekaitsepäev. tuletasin meelde kohustuslikku tegevust ja et pärast vaatame siis. hoiaks ilma kuivana, oleks ju tegemist ka. vihmaga on tülikam.

tahaks juba mujal olla.