rohelisem muru

‘saada oma soojust ihkavad tuttavad üheks suveks siia ja siis vaatame, kas nad enam teist korda tahavad’, ütles mu Dallase-sõber, kellel on selleaastasest suvest juba kopp ees. teadagi, ega inimene ei ole kunagi rahul sellega, mis tal on. alati tundub, et muru on seal rohelisem, kus meid ei ole.
tegelikult on oma head ja vead igal pool.
(mis paneb mind jälle hetkeks mõtlema oma hetke valikutele ja võimalustele ja võimatustele. kas ikka.. ? või siis.. ? mugav on ju lihtsalt olla, midagi enda ümber liigutamata (ja ma ei pea silmas füüsilist liigutamist). aga kui sa midagi ei teegi, ei juhtugi kunagi midagi.. ka mitte paremuse suunas. )

nojah, lisaks ilmale on naistel pidev kaaluteema. eilses Ekspressis oli selle kohta kohe mitu artiklit. vähemalt minu tutvusringkonnas on küll nii, et enamus ei ole rahul oma kaaluga, olgu see (ja figuur) milline iganes.
ega ma ise ka just ei erine, või kui, siis ehk sellega, et ma ajan oma probleemid kaalu süüks ja alati väga avalikult ei põe. garderoobi olen ka välja vahetanud, kuu aega tagasi sai hulk riideid, millest mõtlesin, et kunagi mahun veel nende sisse, kaltsukasse ära viidud.
vot ja nüüd ma mingil päeval puhtalt uudishimust ronisin kaalule ja pidin tõdema seda musta nalja, et ega koonduslaagrites ka pakse ei olnud. et ehk kui paremad palad hoida kasvavale lapsele ning ise süüa peamiselt seda, mis siis üle jääb, avaldub see lõpuks ka numbrites natuke.
ei, nii hull nüüd muidugi ei ole. lihtsalt nn mugavusampse ostan oluliselt vähem.
ja kui üldiselt on ka see probleem, et väiksema sissetulekuga inimesed ostavad pigem odavamaid, süsivesikurikkamaid toite, siis mulle sellised asjad üldiselt lihtsalt ei maitse. igasugune kartul ja makaron – no milleks küll? odava vorsti jätan ka ostmata pigem. ja margariini asemel korralik või.
(ehk, onju, see koht, et küllminaolenikkatubli!)

rohelisemale murule tahaks ikkagi, natukeseks :P

molutamisest inspireeritud

molutamine tekitab molutamist. no kohe tõesti. ma täiega tunnen, et ei viitsigi midagi asjalikku teha. töiselt siis, ma mõtlen.
aga samas tahaks, sest kopp on ees molutamisest. väljakutsed, ahoi?

mingid inimesed räägivad, et riigitööl käib pidev mölutamine ja erasektoris on kõik usinad. votjah, need mu tuttavad, kes on avalikus teenistuses, on üldiselt mingitel madalamatel ametikohtadel ja töötavad nagu hullud, mina siin erasektoris mandun. no töötasu on ka vastav küll, et ei arvataks, et ma molutamise eest jubedalt pappi saan (kes just juhtis tähelepanu sellele, et viimase aja trend ongi selline, et riigiametnik saab veel enamvähem palka, erasektori töötajad suures osas aga mitte niiväga – kuigi see sõltub valdkonnast jms tingimustest muidugi).
et end inimesena tunda, siis ma ikka nokin kõrvalt mingeid asju teha ja üritan end täiendada (nagu riigijuhdi soovitavad, eksole). siiani on selle tulem siiski vaid see, et mina olen hulga pappi magama pannud lihtsalt umbes oma lõbu pärast. sest no lihtsalt ei saa jalga ukse vahele.

seejuures on tuttavaid, kes veel ütlevad, et ma olen liiga kaua ühes kohas töötanud ja seepärast ka keegi ei taha mind. jajah. ma isegi ei ütle, et minu puhul on tegemist hullu lojaalsusega (pigem mingil hetkel oli mugav ja nüüd, noh, ei ole võimalusi. kui oli, siis eiolnud piisavalt muud motivatsiooni).
aga eks sellelgi asjal ole mitu poolt. ilmselgelt on palju neid ettevõtteid, mis on piisavalt rikkad, et iga mõne aja tagant omale uus töötaja leida ja koolitada (ikka on ju vaja end kurssi viia konkreetse ettevõtte-asutuse spetsiifikaga, alati) jms. et neile tõesti tundub minusugune mingi mõttetu tüübina. samas, olen kogenud, et kuna mul viimase tööna on kirjas midagi muud (no mul on siin kõrvalt ju erinevaid lepinguid olnud), siis mõnigi mu CV lugeja ei jõuagi praeguse kohani välja.

a no mis sellest ikka jahuda. teadagi, see mu aktsiaid ei tõsta mitte. tööd tahaks hoopis teha, ja mitte projektijupikesi.

(kuigi jah, ei saa salata, praegusel tööl on neid päevi ka, kus muudkui töötad ja iga saabuv mail ajab närvi, sest selline tööjärg on juba ees.)

filmist ja telekast (Iron Sky/Drive/ETV)

pikapeale olen reisist toibunud ja vaikselt tagasi tavaellu loksunud, peaaegu.
ilmselged märgid lihtsustavad valikuid. vastuvoolu ujuda ei ole mõtet, kui seda just ellujäämiseks vaja ei ole (eks tuleb muidugi seda ka ette).

peale filmi arutasime M.-ga, et täiesti arusaamatu, miks Iron Sky ikkagi alla 12 keelatud on. keskmiseks kolemultikas või aruvitmängus on vägivalda oluliselt rohkem, mingeid alaealistele sobimatuid stseene otseselt ei ole. lugu ise on piisavalt selline, et mu laps ilmselt elaks sellele vägagi kaasa. minu jaoks oli stoori üldisena selline üsna lihtne, aga muidugi oli seal päris totakat irooniat sees (sellest tõesti laps ilmselt aru ei saaks) omajagu. ilma selleta oleks see film ilmselt väike pettumus olnud. nojah, efektid olid ka vinged muidugi. ja saundträkk oli ka selline üsna üllatav kohati. või siis veidi vastuoluline.
tegelikult tuli meil pärast mõtteid ka, et mismoodi seal neid suhteid oleks võinud teistmoodi keerata, et lõpp liiga läägelt hollivuudiks ära poleks kiskunud :P

õhtune Drive ETV pealt oli palju vähem hollivuud. ja palju vägivaldsem, reaalselt vägivaldsem, mitte arvutimängulikult. kinno ma seda vaatama ei jõudnudki, aga suurel ekraanil oleks seda mu jaoks äkki natuke palju olnud.

ETV, jajah, on suvine spordikanal meil nüüd. kusjuures ma mäletan päris selgelt, et ETV2 loomisel neli aastat tagasi oli üks suur põhjendus see, et sport läheb siis 2 peale peamiselt. jalka aga näitas, et nüüd on lihtsalt kaks kanalit, kus sporti näidata. ja kui on sport, jäävad lastesaated endiselt ära. nõme igatahes.
teisalt polegi vaja suvel hullult telekat vaadata (mitte, et ma seda muidugi väga teeks).

või et jaanipäev

noh, õhtu lõpuks naljatasime, et päris kena jõul oli, kuigi kuusk oli puudu ja lumega ka kehvasti :P
ei, tore oli. ei juhtu ju midagi, kui ei ole õues lõket ega grilli. traditsioonid või asjad.. vahel võib ju teistmoodi. üldse hakkavad mulle sellised nö kohustuslikud pühad aina enam ja enam vastu. olgu, natuke ja midagi, just et oleksid kodused traditsioonid – aga et mingi hull möll, mkm.

muuhulgas sain ma taaskord kinnitust sellele, et need kell 22 algavad üritused-kontserdid, mida on nagu aina rohkem, kaotavad mingi osa maksujõulist publikut (eiei, ma ennast ei loe väga maksujõuliste hulka). sest selline enamvähem keskealine (no nagu mina) töötav inimene ei viitsi enam reeglina õhtul kella 22ks end kuskile vedada. jajah, nende üritustega on ju ka see, et ega siis kell 22 ei hakka veel jämm pihta tavaliselt pealegi, vaid veel hiljem. tore oli tõdeda, et ma ei ole mingi hull erand, kes imestab, et miks ei võiks varasemaid üritusi olla rohkem.
või et e-luger on lugemiseks ikkagi parem, kui mingi tahvelarvuti. aga see on teine teema juba.

igatahes.

just.
et ma elan, onju.

Peterburi hetki, 2012

piiriületus mõlemat pidi on peaaegu hullem, kui Ameerikasse sõitvasse lennukisse sisenemine. rongis on vähemalt see hea, et saab oma kohal istuda, bussist aga aetakse kõigi kottidega välja. passe kontrollitakse mõlemal pool pikalt ja põhjalikult. kui piirilt liikuma pääseme, on õhus tunda kergendust.
Vene poolel on tee (eriti raudtee) ümbruses võõrastav vaatepilt laiuvate karuputkeväljade näol.

***
saabudes on kerge paanika. issand, kas see raudteejaam on tõesti nii palju ümber ehitatud või mis? lahendus saabub teadmisega, et ongi ikka hoopis teine jaam. vana Varssavi vaksal, kuhu ma mitmeid kordi kauges minevikus rongiga Tallinnast sõitnud olen, on nüüd hoopis – kaubanduskeskus! selline vaikne ja viisakas pealegi.
mõned päevad hiljem üritame sealt otsida raudteetehnika muuseumi, aga edutult. võib-olla kusagil seal jaamaosast väljas oleks ka, aga laps lööb juba käega ja nii see jääbki.

***
ma ei mäletanud, et metroo enamvähem kogu aeg nii täis on. võib-olla ei olnudki vanasti. ega praegugi on hetki ja liine, kus pole hullu trügimist. aga kesklinnas see nii ei ole.
žetoonid on peaaegu nagu vanasti. siiski otsustame elektrooniliste kaartide kasuks. veidi odavam tuleb. siis aga selgub, et lisandub kaardi kui sellise maksumus, mis väheste sõitude korral selle plussi ära nullib. kaardid saab küll tšeki alusel pärast tagasi müüa. jätame siiski omale suveniiriks. sõite kogunes piisavalt, et ikkagi üksikpiletidega võrreldes paari euroga plussi jääda :P

***
kohalik nn Lasnamäe, nagu neid on seal palju. üheksakordne maja näib väike, trepikodasid on palju ja ühe hoovi majad võivad moodsutada sama numbriga erinevaid korpuseid. tänavapoolsed küljed on täis väikeseid ärisid ja neid on palju. nagu päris palju. ja mida iganes oskad välja mõelda: erinevad poed, ilusalongid, apteegid jnejne. lisaks aedviljaputkad tänaval, iga natukese aja tagant jälle. vahin hindu, arvutan ja imestan, et jube kallis on ikka. targu ei osta ka.
tavaline toidupood on ikka supermarket ja enamasti avatud 24h. eiei, ei tasu arvata, et need on sellised suured poed. tavaline Tallinna Maxima ehk.
soodushinnaga õunaks on Granny Smith ja kilo on üle euro. teised on kallimad.

***
ühel kenal päeval sõidame teise metrooliiniga, mille peatus on kaugemal ja otsustame öömaja suunas jalutada. bussid käivad küll ka. on tavalised, mille numbrid on peatuses, isegi marsruudi loeb välja ja intervalli ka. ja siis on mikrobussid, kutsikad, marsruuttaksod ehk kommertsliinid. number tihtipeale sama, mis tavalisel, aga suur K täht on ees (nagu kommerts, eksole). piletihinna vahe on umbes 26 eurosenti ja bussi suuruses vahet alati ei olegi.
neil ei ole oma peatuseid ja enamasti püüavad peatuda tavabussi (-trolli) peatuse kandis. kui on tegu mingi lõpp-alguspeatusega, siis ei mahu kõik ära. aga ei ole hullu, sel juhul seisavad need mitmes reas. küll autod kuidagi mööda saavad. laiad tänavad, saavadki. aga ikkagi on veider vaadata kohati kolmes reas seisvaid busse. eriti, kui siis tuleb üks tavaline liinibuss, mis tahab saada oma ametlikku peatusesse, kuid ligipääs on K-dega blokeeritud. siis läheb veidraks sebimiseks.
esimene kord sellest jaamast tulles jalutasime (kogu päevase muu jalutamise otsa). kohapeal pererahvas oigas, et seda oli 4,5km.

***
K-bussis tuleb raha anda juhile (piletit ei saa), siis tavalistes on tööl konduktorid. kohalike elektroonilised kaardid kontrollitakse, meiesugustele rebitakse paberirullist pileteid. meenub lapsepõlv ja viiekopikalistega töötavad ‘piletiautomaadid’ bussides. konduktorid olid ka muidugi, aga miskipärast meenusid just need masinad.
konduktorid on kusjuures enamasti naised, nii noored kui vanad. bussijuhid on ilmselgelt liikunud sinna lõunapoolsetest piirkondadest.

***
bussid, trollid, trammid on Venemaa kohalik toodang (mitte kõik, K-liinidel on muid ka). nagu metroorongidki. aga kui viimased on sellised viisakad, kõik töötab korralikult, miski ei logise jms, siis esimesed on küll sellised, et tundub uskumatuna, et esimene inimene kosmoses oli Venemaalt sinna saadetud. ilmselgelt kasutatakse nende asjade ehitamisel erinevaid võtteid. sest tänavatel liikuv ühistransport on küll selline, et tundub, et kohe kukub midagi küljest ära. kuigi ma reaalselt seda ei näinud ja ilmselt ei kuku ka. aga kuidas need koos püsivad, on raske aru saada.

***
reklaam on võimas meedium. igal pool on reklaamplakatid ning ka reklaamijagajad seal väga popid. vähe sellest, et nad jagavad meeletult flaiereid, on osadel plakatid nö seljas ja kõhul ja lisaks veel valjuhääldist tuleb möla juurde. kas siis räägivad ise (nt osa laevasõitudele kutsujad) või siis on tekst lindistatud. viimaste puhul tabas kõrv kõige rohkem mingeid kiirlaenude pakkujaid, aga mitte ainult.
kohati oli see väga väsitav. just see mölapool.
Nevskil ja metroojaamade lähistel tuleb neist lihtsalt mööda laveerida, kui üldse kusagile tahad minna.

***
‘emme, miks siin kõikides kempsudes need tädid on, kellele peab raha maksma? kas see tasub neil ära või?’ küsis poeg.
no mina ka ei tea, ju siis tasub või? hinnaks ca 25-50 eurosenti ja just, tädike raha korjamas. meil olid ka sellised ajad ju? ometi tunduvad nüüd nii kauged.
siin ja seal, mitte kesklinnas, on uuemad kaubanduskeskused, kus on täiesti viisakad ja tasuta tualetid. samas kõrval võib olla teine, kus on tasuline ja samas räpakam. saa siis aru..
ühes kohas, kus söömas käisime, olid kempsud koodiga. kood oli tšekil. et ehk midagi pidid ostma, et see tšekk saada.

***
kui midagi ostsid (ka söögikohtades), siis müüja andis tšeki ja rebis selle natuke katki. unustasingi kohalikelt küsida, et mis pagana komme see on ja mida see annab? väga arusaamatu.

***
pole ime, kui ühel ristmikul on iga nurga peal erinev kaubanduskeskus. keskel ka veel äkki. nagu see meile lähim meteroojaam, kus üks kerakujuline oli veel keset ristmikku.
sinna sai küll otse metroojaamast, aga me läksime sisse alles viimasel õhtul. selline moekam asi oli, hästi lahe oli õhtuses hämaruses eskalaatoreid vaadata. seal olid need trepisüsteemid läbipaistvate seintega ja sinise valgusega, nii et tegelikult nägid seda eskalaatori tööpõhimõtet sealt läbi.
ristmiku nurkadel olid aga suuremad ja pisemad poed ja jälle mingid ‘keskused’.

***
‘õhtused sõidud -30%!’, teatas lõbustuspargi reklaam.
esimene kord sattusime sinna ühel kenal hommikul ja siis selgus, et avamiseni on umbes kaks tundi ja põnevamad aktraktsioonid avatakse veel hiljem. lugesin siis infot ja läksimegi ühel õhtul kella 9 ajal, kui soodushind algas. aga muidugi ei töötanud siis enam paljud asjad ja mitte ainult pisemate laste omad.
poiss sai siiski üsna mitme asja peal ära käidud ja jäi rahule.
enne äratulekut pani mu laps tähele, et tualettruumi kõrval üks prügikast ajab tossu välja, vaatas sisse ja ütles mulle, et põleb ka. ja et me peame ju midagi tegema, ei saa niimoodi jätta.
aeg oli juba hiline, enamus kassasid kinni ja miskipärast ei olnud ühtegi turvamees ka väga näha, kuigi muidu patseeris neid seal palju ringi. lõpuks nägin ühte pargitöötajat, rabasin tibil varrukast ja juhtisin tähelepanu suitsule. tibi umbes kehitas õlgu ja kimas edasi.
pojale ütlesin, et ma andsin info edasi ja eks nad vaatavad. ehk ikka võeti teadmiseks.

***
muuseumipiletite küsimine vene keeles tekitas segadust. sest siis löödi alati alustuseks kohaliku odavam hind sisse ning hakati dokumenti küsima, mispeale pidin teatama, et eiei, ma olen välismaalane. tüüpiliselt selle peale kassiir pobises midagi ja lõi sisse uue, kolm-neli korda kallima hinna.
mõnes kohas jäi käimata ka, sest umbes 10-eurose piletihinna juures ma juba valin, kuhu lähen. lapsepilet ju ka veel (Ermitaaži saavad aga kõik lapsed tasuta) ja mõnel juhul pildistamispilet samuti.
Peeter-Pauli kindluses küsisin infost kaarti, kuid töötaja ei leppinud sellega, uuris, et mille piletid meil on ja märkis kõik ära ja rääkis veel juurde, mida seal teha saab ja kuhu minna ja mis nendest on tasuta.
Peterhof oli aga see ‘tore’ koht, kus ainus pargi kaart, mille ma leidsin, oli väljaspool tasulist territooriumi kassade juures. hea, et ma olin enne mingilt kaardilt natuke vaadanud ja kohapeal seda kaarti ka korraks vaatasin, nii saime kenasti käidud. territooriumil müüdi muidugi erinevaid raamatuid jms ka (no nagu ikka, mitte odavalt), ju oleks sealtki mõne kaardi saanud. aga põhimõtteliselt ei ostnud, seal olid nagunii kõige kallimad piletid ka (pildistamispiletit seal küll ei olnud). meenus meie vabaõhumuuseum, mille plaan on piletile sirgeldatud. Peterhofis oli piletil udune pilt paleest. no ja muidu poleks midagi, aga seal oli infosilte ka vähe ja kempsude leidmine trikk omaette..

***
restoranis me muidugi söömas ei käinud. ikka sööklates. kuigi paljud neist ei olegi söökla nimega ja mõni on üsna peidetud kohas, ilma kohaliketa ei leiakski.
ega sellistel menüüd kusagil varem ei näe, kui et võtad oma kandiku ja taldriku ja siis seal leti peal on menüü (all juba näed toite). kusjuures tihtipeale on noad-kahvlid-lusikad enne toidulette. ja toidud on grupeeritult, et salatid, siis lihad, siis lisandid, kuskil vahel on supid jms. igal asjal erinev hind. ning kui on selline koht, kus on järjekord ja rohkem rahvast, siis ei ole sul aega seal lugeda ka, sest teised kliendid elavad seljas ja teenindaja ka kiirustab takka. et oleks põnevam, võib olla mõni asi tüki-, aga mõni kaaluhinnaga.
kus aga palju rahvast ei olnud, seal jagati ka lahkelt soovitusi.
ning ega see väga ei tähenda, mis menüüs kirjas on. pärastlõunal lihtsalt ei pruugi paljusid asju enam olla igal pool.
lapse lemmikuks said pannkoogid šokolaadiga, mida ta venelannast tuttava õhutusel ka ise küsida püüdis. kätte sai :)

***
Sennõi turul leidsin, et kõik aedvili ei olegi nii kallis, nagu esmane mulje tänavalettidelt jäi. vähe sellest, paljude asjade kilohinna vahe võis olla lausa kümnekordne!
igatahes sai sealt varutud omale värsket, mida öömajas närida.
osa turust on muidugi, haa, kaubanduskeskus!

***
kui vaadata poodide katalooge, siis ei tundugi kõik hinnad väga kõrged. kuni jõuda selleni, et need on kliendikaarihinnad või midagi sellist.
meiesuguste jaoks jäi enamik siiski natuke kallimaks, kui Eestis olnuks. vorstilaadsete asjade kilohinnad olid ikka 10euro kanti, juustu ma ei julgenud väga vaadatagi.. musta leiva valik oli praktiliselt olematu.
ma ei käinud nt Prismas, aga muud mingid hüpermarketid, kus käisime (Lenta, Karussell, Ašan) olid lahendatud nii, et ladu oli sisuliselt riiulite kohal. no umbes nagu meil hulgiladudes kohati. et ehk all on riiulid ja lae pool suured pakendid. ja kui siis midagi on vaja alla võtta, pannakse see vahe rahvale kinni ja tõstetakse alla.

***
kaardimakse on seal ka hakanud levima vaikselt. mõneski kohas sai kaardiga maksta. aga ega neid liiga palju ei olnud. tavalises supermarketis vahitakse su kaarti nagu mingit võõrast imeelukat.
ühes väikepoes oli aga imekombel väljas silt, et kaardiga maksta ei saa ja nad väga vabandavad selle pärast. ma arvan, et selle pole omanikud ei olnud kohalikud.

***
kohvi oleks võinud siit kaasa võtta. riiulite kaupa oli seal lahusutvat kohvi, tavalist oluliselt vähem. pererahvas jagas ka esimesel hommikul lahkelt lahustuvat kohvi.
pärastlõunal leidsime väikese huvitava kohviku Gorki metroojaama lähistel pargis, kus pakuti oivalist normaalset kohvi ja šokolaadimuffineid. 3 euroga sain väga mõnusa mozzarellasalati ka.
puude vahelt paistis Peterburi esimene ja vanim mošee.

***
Gorki metroojaama kanti jääb ka lihtsustatud Peterburi kesklinna makett. tähtsamad ajaloolised hooned on välja ehitatud, jõgi ja kanalid on tumedast läikivast kivist, muru on parkideks, tänavavõrgustiks on markeeritud. Peetrus vaatab kõrvalt linna peale. päris tore lahendus.
iga ehitise juures on kiri, et mitte puudutada (vene keeles), sellest hoolimata sai valvur seal pidevalt karjuda, sest venekeelsed inimesed ikka pidid seal poseerima, laskma lastel turnida jms.

***
ma ei ütle, et see on just rahvusest, pigem on suurlinnale omane, et kõigil on kiire ja siis ollakse närvilised, karjutakse ja signaalitatakse palju. poeg leidis, et meie liikluses küll nii palju ei signaalitata. ja et mis mõttega nad annavad signaali, kui nagunii kuskile liikuda ei ole.
ise nad ütlevad, et liiklus läheb hulluks umbes kella kolmest pärastlõunal ja on seda siis mitmeid tunde; aga me sõitsime ükskord bussiga kesklinna ja Troitski silla ületamiseks läks julgelt 10min, ummik oli juba pikemalt tegelikult. et ehk väljaspool nn tipptundi võttis see sõit jube kaua aega, erinevalt metroost.

***
kui olime IKEAs oma väikesed sisseostud sooritanud (no nagu eestlane ikka, H&M ja IKEA :P) ning tahtsime sinna kohvikusse sööma minna, ei lubatud meid kotiga sisse. viisime siis sissepääsu juurde tasuta hoidu, sõime kenasti ära, jalutasime veel natuke ringi ning läksime kotile järgi. teenindajalett oli tühi ja nägin, et tädi sättis seal ostukärusid ja ostukotte kenasti. paari minuti pärast märkas mind ja tuli, et kapp avada. ja räägib, et ma nii vaikselt seisan seal, et ta ei pannud kohe tähelegi. ja et kõik oleksid juba ammu karjuma hakanud. ma arvasin, et mis siin ikka karjuda, ma ju nägin, et ta teeb tööd ja kiiret ka pole. tädi naeratas mulle ja tänas meeldiva suhtumise eest.

***
‘emme, miks siin kõik muudkui Peeter I-ga seotud asjad on?’, uuris laps. ‘Kas ta oli mingi kuulus tsaar?’ seletasin siis, et jah, et ta üsnagi muutis riigipiire, just siin läänemere pool ja tal mõtles suurelt ning tegi sellest ka palju teoks. ning et mis parata, mõne tsaari suurimaks teoks jäi see, et ta lasi end lõpuks ära tappa..

***
eesti Jaani kirik Peterburis nägi tõesti üllatavalt kodune välja. lihtne selline.
kontsert oli küll kohaliku noortekoori oma.

***
kes kurdab, et Eestis on teed halvad, peaks kohustuslikus korras läbima tee Ivangorodist Kingissepa rajooni Peterburi-poolsesse serva ja tagasi. peale seda ei kipu tükk aega ühegi siinse tee kohta midagi halba ütlema.

***
autosid on vanadest Žigulidest uute uhkete kallite Jaguarideni. neid vingemaid autosid pidi olema rohkem näha öösiti kalliste klubide juures.
aga nagu öeldud, seal linnas autoga sõitmine ei tundu üldse kuskilt otsast hea mõte.
näiteks pole enamike ristmikel eraldi vasakpöördesektsiooni, nii et lihtsalt sõidetakse ristmikule peale, siis tuleb jalakäijad läbi lasta (keda eriti kesklinnas on pea lakkamatult) ja siis ongi kõik umbes. pööratakse muidugi mitmes reas ka.
veidi viisakamad ollakse, kui politsei (enam ei ole miilits) on silmapiiril. sest üsna karmilt võetakse rikkujaid maha rajalt.

***
Passaaž on uhkemgi veel, kui mäletan. ju vist vanal ajal ei olnud värsket värvi peal.
Gostinnõi Dvoris sees ei käinudki. on kalleid butiike täis.
Frunze kaubamajas on remont.
muud kaubandust vanast ajast ei mäleta.
ahjaa, delikatessipood Nevskil on endiselt alles, kuigi enam ei saa sealt heal juhul vorsti ja kommi, vaid ongi delikatessid, kallid. kalamarja oleks võinud osta ja süüa, aga jätsime ära.
säästureis ju.

***
nädalavahetusel oli Petrojazz. oleks tahtnud ju minna, eriti laupäeval, kui oli ilus ilm. aga piletihinnaks oli ligi 23 eurot ilma mingite soodustusteta ja jäi ära.
midagi oli kuulda ka väljaspool territooriumi, aga jälle, need jõelaevade reklaamid olid kaugemal valjemad kui muusika.

***
Aurorat saab ainult vaadata. laeval pidid peamiselt toimuma privaatpeod.
on koolilõppude aeg ja lõpetajaid on ka igal pool palju, erinevaid pidusid.
pulmasid on ka väga palju. avalikes parkides käiakse palju pildistamas. ühel haljasalal näen korraga nelja pruutpaari. limusiinid seisvad tee kõrval. huvitav, palju seal pulmapildistamine maksab?

***
teise päeva hommikul kell 8 hakatakse õues trimmerdama.
kaks korda suve jooksul lõigatakse rohi siit maha, räägivad kohalikud.
tööga väga ei pingutata, pool hoovi jääb tegemata. töö jätkub pühapäeva(!) hommikul kell kaheksa.
veel paar päeva hiljem tuleb paar inimest seda heina kokku riisuma. sest see oli selline põlvini hein täiega juba ju.
teine murulõikamine on ees, ilmselt kuskil augustis.

***
Narva on korraga väga korralik ja hooldatud linn. Sillamäe on kodune ja Päite-Konju kandis tunnen, kui armas on kodumaa.

***
tänusõnad Mihklile, Galinale, Svetlanale, Dmitrile ja Ksenjale :)

***

puhkuseaeg

tundub, et puhkus hakkab. ma tean küll, et enne jaani ei puhata, sest keskmise inimese jaoks ei ole veel suvi. ja teadagi, juulikuu raban ma töötada (ja siis sealt vahelt nii palju ikkagi ringi käia, kui võimalik – plaane on ju üle pea!). aga oma valik. sisuliselt on töö rohkem puhkamine kui puhkus :P
nojah, igatahes. lähimatel aegadel olen ma siin ilmselgelt vaiksem.

lohetamiseks on liiga tuuline.
pitsatasku jaoks mitte.

some people just bring out worst in me. probably I need it sometimes – not to forget those dark sides.