lala-laupäev

hommikul leidsin, et pole süüa õieti midagi. keerasin sellest siis salati kokku. sai hea ja sai palju. ilma saiata.
ma pilti ei teinud ja täpsemalt kirja ei pane, et mitte liigseid emotsioone inimestes tekitada. vaiksed pühad peaksid ikkagi olema.
hakkan isegi aru saama, et söögiteemad on meie ühiskonnas paljudele ärritavad (vähemalt seni, kuni need minusgused pole ära kolinud, et Eesti saaks ikka rikkamaks). aga teisalt ei näe ma ka mõtet kirja panna, maitea, seaprae ja kartulite või vorstivõileiva tegemise õpetust.

tänase mudaköögi-söömise ürituse juures meeldis mulle hoopis seenepirukas. nämm. ma olen ise kehv seeneline, selle taha minu seenepirukad jäävadki.
kook oli ka hea, kuigi seda palju ei söö. ei saa alahinnata üliõiget šokolaadi (mina orgunnisin selle, ofkoors :P).
oma selle aasta sushinormi sõin ka enamvähem täis. kusjuures ma olen saanud ka sellist sushit, mis mulle maitseb ja mida võiks isuga süüa, aga see ei ole meil levinud laiatabesushi, mis on sisuliselt rullikeeratud riispuder. muude asjade osakaal on mu jaoks väike. eriti totter tundus mulle see variant, mis oli munaga sushi. ehk riis ja muna. no ausalt? riis ja kurk on kindof sama totter. sushisõbrad vabandagu mind, ilmselgelt meeldib mulle hulk asju, mille fännamisest teie aru ei saa. igaühele oma.

kass turtsub. mitte pidevalt, aga mitmendat päeva aegajalt nagu aevastaks. hmhm.

see jõululumi lihavõtete ajal on muidugi liiast. ausõna, ilma saaks ka hakkama. teisalt andis see ilm hea võimaluse sulatada üles sügavkülm, kus jääd oli rohkem, kui meeldinuks. nüüd on jälle paar aastat muretu. ehk.