tegelikult veidi rohkem, kui aasta. nii umbes nädal.
kilomeetreid rohkem kui päevi.
Kuu: märts 2012
keskealise tervisepostitus
eelmise nädala veider seljast mujalegi jõudnud valu ehmatas piisavalt ära, et üks arstiretk ette võtta. täna ei olnud küll midagi kurta, aga eks analüüsid näita paremini. igatahes lappas arst mu kaarti ja see oli päris huvitav. et need seljahädad on mul olnud ca paarkümmend aastat kindlasti näiteks. seekordse valu kohta tekkis tal ka arvamus – kusjuures ikka mingi asja baasil, mis mul kunagi ürgammu olnud on. lisaks leidis ta, et viimasel kümnel aastal (aga eriti peale 2007. aasta karmi suve) olen ma teda ikka väga vähe külastanud. ehk siis nooremana olin ma keskeltläbi haigem, kui praegu. ise ma seda küll nii ei mäleta, pigem tundub viimastel aastatel, et talviti on tervis jube kehv. igatahes, oli huvitav tagasivaade.
vererõhk on ka geenide kiuste normis, lausa hea minu vanuse ja elustiili kohta, muu selgub hiljem.
kui nüüd kuidagi vajaliku naistearsti tasuta numbri ka saaks..
türannosaurus
kevad tuleb sammhaaval. päike soojendab ja sulatab, kuid ikka on veel jäine. eriti õhtuti. esimesi lindusid kuulsin kesklinnas, kärbes askeldab köögis. päevad muutuvad pikemaks, kui ööd.
sõbranna arvas, et ta ei taha tulla Türannosaurust vaatama, et on selline karm ja julm film. takkajärgi jään siiski nõus sellega, kes ütles, et keskmine multikas on oluliselt vägivaldsem. jah, seal oli muidugi selliseid karme hetki, aga pole parata, sellised hetked on kahjuks üsna paljude inimeste elus reaalsed. kuigi kõrvalt vaadata oli ikka kohati väga õõvastav. aga mitte otsese vägivalla pärast, vaid selle aimatava pärast, mis selle kõige taga veel on.
ka süsteem, muidugi. sest kõigile ei jagu tuge. kõik ei oska või taha seda otsida. kusagil hägustub ohvriksolemise piir. ‘mu tuttavad ei usuks, nende meelest on J. superabikaasa’. see, mis on tegelikult fassaadi taga. hirm. või ka mitte alati. armastus, mis teeb meid pimedaks, et sama armastus teeb halba teistele, kes meist sõltuvad.
ja ometi ei saa õigeks mõista ka seda, et ‘mind eristab teistest see, et nemad ainult räägivad, mina teen’. omakohus ei ole tänapäeva maailmas lahendus. süsteem, taas. süsteem, mis ei jõuagi kunagi kõikjale.
abi saab pakkuda neile, kes seda soovivad. paljud ei oska soovida, enam.
hea film.
vahel on mu elu nagu alama järgu eriti kehvas seebikas. enamus aega õnneks mitte.
õhtuks väike salat
kui teha kahele inimesele värsket salatit, siis tavaliselt on mul põhjaks ainult ühte liiki roheline. no mitut osta on kallis ja koguseliselt palju, need valmis salatipõhjad on veel kallimad ja kuivavõitu (no päevi varem hakitud ja pakitud). ei see ma läbi internetita – nii lihtsa asja peale ju, et hakkida natuke tavalist peakapsast, riivida porgandit ja siis lisada maitse järgi ühte sorti salatit (olgu selleks spinat, jääsalat, rucola vms), ometi ise ei tule 😛 aga igatahes saab sellest päris hea salatipõhja.
no ja peale võib siis kuhjata kõike, mis meeldib. hetkel on värsket kurki, tomatit, paprikat, keedumuna, juustu, konservmaisi. rantšo-stiilis kaste on ka, minu harjumuspärasest hapukoore-majoneesikastmest erineb see peamiselt küüslaugusisaldusega, samuti pole tilli, vaid petersell. ja natuke vürtsikat kastet ka.
meesisik tahab tõsisemat süüa, minu portsul peekonit ei ole.
piisab sellest nüüd retseptiks?
paar mõtet hariduselust
jälle on seis, kus saab oma peavalu ajada täiskuu ja magnettormide ja päikesetormide süüks. nii tore ju. isegi, kui ma saan aru, et oma (pealesunnitud) mõtetega olen ise selle valu omale täna kokku keeranud.
lahtisaamine ei ole nii lihtne. lõdvestusin jupp aega, aga see pusa on seal otsaees ikka ja päris ära ei kao.
natuke streigilugemist ka. ehk jah, me võime ju lõuata, et õpetajad saavad niigi palju palka, palju puhkust ja tööpäevad on lühikesed (hm, on ikka või?) – aga kui palju on sellist tööd, mida me ei näe? ja mida ei saa teha ainult koolivaheaegadel, vaid mida peab tegema jooksvalt? ja üldse, kuni ka korralik kool on sunnitud mõnelegi erialale võtma tööle selle inimese, kes on üldse nõus sinna tulema selmet valida mitme(kümne) kandidaadi seast omale parim, ongi õpetajaamet alahinnatud. ja mitte ainult rahaliselt.
ja ausalt, et ma oleksin näiteks nõus päevast päeva õpetama mitut klassitäit nagamanne olukorras, kus teise klassi õpilane kannab nuga kaasa ja ähvardab sellega kaaslasi; kus sul ei ole sisuliselt mingit õigust õpilast karistada, küll aga võib tema sind igale poole saata; kui vanemad kaitsevad oma ilmselgelt õppetööga toime mittetulevaid lapsi jnejne – ma oleksin seda nõus tegema võibolla alates õpetajate praeguse keskmise palga kahekordsest.
missioonitundetu.
nädalaalguse ostetud lõputööde teema meenus ka sellega. selle koha pealt olen ka missioonitundetu: kui inimene väidab, et tal ei ole aega tegeleda oma misiganes tasemel tööga (just kõrgkoolis), siis ta lihtsalt ei olegi seda diplomit väärt. ehk kuigi mult on seda isegi palutud, ei ole mina eesti rahva statisilise harituse protsendi tõsmise nimel valmis teiste eest vaeva nägema.
kuulutame nädala asjaliku osa lõppenuks.
alustame parem nädalavahetust.
õhtus on jääd
“Naisi tuleb jumaldada või nad maha jätta”
Erich Maria Remarque, 1898-1970 / “Triumfikaar”, 1946
mõtteuiud
hommikul oli õues üllatavalt külm. aga vähemalt on päike väljas, jess! jalutasin, või siis õigemini vist uisutasin oma külalisega linnapeal mõne tunni. no ja see mõte on ikka, et kui suvel ühistransa seisaks, siis kuluks lihtsalt aega kuskile jõudmiseks (autotu, nagu ma olen), aga hetkel on see kohati lausa ohtlik ja aega kulub oluliselt rohkem.
hea on see, et ma ei pea homme eriti kusagile liikuma.
vist.
netis on igasugu arvamusi selle streigilaine kohta. mina ei avalda mingit arvamust. sellel on nii palju erinevaid tahke, et ma ei oska end positsioneeridagi. aga eestlaste üldist tuimust arvestades on täitsa üllatav, et midagi toimub.
see imelik valu liikus täna kõhu poole. hommikul tõustes olin kogu kehast enamvähem kange ja kergelt valulik. selga ma juba oskan hoida, nüüd aga oli vaja veel mingeid teistsuguseid liigutusi teha.
täiesti mõistetamatu, võõras ja hirmutav.
joon ohtralt vett ja lähen kunagi arstile. liikumine tegi olemise paremaks.
ma teenin vähem, kui õpetajad (mis elu see on, ah?, võib nüüd igaüks küsida), mul on keskealise tervis (juba see mõte, et ma olen keskealine, on pehmelt öeldes ebameeldiv), ma olen ilma partnerita (osade meelest pole selline elu midagi väärt; ka ma ise kartsin kunagi sama), ma suudan endast siin jätta ilmselt üsnagi depressiivse mulje – aga siis ma vaatan enda ümber ja leian, et, pekki, elu on ikka imeilus. isegi, kui ma seda alati ei oska ilusaks elada.
esimest korda leidsin ma seda niimoodi teadlikult varapubekana.
esmaspäev
uus nädal.
laps tuli reedel koolist kerge palaviku ja külmetustunnustega. üle kogu nädalavahetuse oli sama seis. algul kibeles ta hirmsasti täna kooli, sest üks tunnikontroll või midagi pidi olema, järgitegemiseks tuleb minna kooli ühel teise-tunni-päeval esimeseks tunniks. lõpuks aga sai ise ka aru, et pooltõbisena ei ole hea minna.
kuna meie koolis streigitakse kolm päeva, teeb see ainul kaks päeva puudumist.
muusikakool jääb ka muidugi vahele.
mu selg on viimastel päevadel öödel imelik olnud. kõrgemalt, kui see opikoht. ja ma ei saa aru, kus ja mis on probleem. vahepeal on tunne, et hoopis mingites siseelundites, aga no ma ei tea. olen neerud viimase aja ohtra veejoomisega ära koormanud või?
sirutan, venitan ja painutan. küll läheb mööda.
aga kui olen pikalt ühe külje peal ja pööran, siis on ikka väga ebameeldiv valulik tunne.
kultuur pole “teisele Tallinnale”
tõden seda taas, vaadates kontserdipileti hindu. ühel lehel on koos sama kontserdi piletid Tallinnas, Tartus ja Pärnus. ning Tallinnas on ligi poole kallimad, kui kõige odavamad, Pärnu piletid. Pärnu ja Tartu pilethindade vahe jääb 10% kanti. Tallinna-kontserdi sooduspilet on ka tunduvalt kallim kui Tartu täispilet.
ja no see tulemus paneb ikka nördima küll.
ma saan isegi aru, et võib alati väita, et Tallinnas on rent jms kallim; samas ilmselgelt müüakse siin kõige rohkem pileteid ka. jah, ka keskmine(!) palk on Tallinnas suurem, kui mujal Eestis, aga see vahe ei ole ka nii suur, kui piletihindade vahe. et ehk tegelikult kumab läbi suhtumine, et Tallinnas on rahakaid inimesi küll, kes selle papi lõdvalt välja köhivad. ja kui sa oled mingi ‘teise Eesti’ Tallinna-filiaali esindaja, siis on see oma probleem. ei ole vaja igale poole ronida. püsi kodus ja naudi kultuuri telekast või meie juberaadiotest (kultuurist ei saa neist enamike puhul küll rääkidagi).
kusjuures puhtalt iseenda pärast võiks ju käegagi lüüa; poleks see ei esimene ega viimane kultuuriüritus, kuhu raha pärast minemata jääb (neid, kuhu ma lähen, on võrreldes mu soovidega ikka murdosa). aga kuna sinna tahab ka laps (nagunii ei lähe me ka igale poole, kuhu tema tahab), siis ma muidugi ostan need piletid ära. need pole nii hirmkallid ka, kui mõned on. ning ma ei taha, et laps hakkaks mulle ütlema, et ta annab oma raha piletite jaoks.. see on küll väga liigutav, kuidas ta püüab natuke aidata, aga ta on ilmselgelt liiga noor selleks, et niimoodi murelikult aidata, ning ei teeni ta ju ka ise.
või siis et.. peaks kultuursed lapsed kasvama vaid nendel, kellel on selleks mitmekülgsed materiaalsed võimalused? ega praegu on ju selline suhtumine, et kui sul ikka mingit kõrgepalgalist töökohta ei ole, siis oled ise süüdi ja ilmselgelt on selle aluseks vähene vaimne võimekus. ja nüüd pärilikkuse järgi on ju totter, et ma arvan, et mu laps võiks kultuurne olla?
siinkohal tuletan omale meelde, et minu töö-palga suhe on siiski ka minu oma (praegusesse Eesti ühiskonda mittesobiv) valik. et kuigi ma ei teeni eriti midagi, on mul suhteline vabadus ja suhteliselt palju aega. ja neid asju juba raha eest ei osta.
aga jah, eks sama ole teatripiletitega ka. Tallinnas kipuvad kallimad olema, välja arvatud nn suveetendused, mis on ka mujal kallid.
ja muidugi mõistan ma ka seda, et on terve hulk kultuuriüritusi, mille jaoks Tartu, Pärnu või Kapa-Kohila inimene peab alustuseks Tallinnasse tulema, kuna see üritus ei lähe iialgi tema juurde.