paar mõtet hariduselust

jälle on seis, kus saab oma peavalu ajada täiskuu ja magnettormide ja päikesetormide süüks. nii tore ju. isegi, kui ma saan aru, et oma (pealesunnitud) mõtetega olen ise selle valu omale täna kokku keeranud.
lahtisaamine ei ole nii lihtne. lõdvestusin jupp aega, aga see pusa on seal otsaees ikka ja päris ära ei kao.

natuke streigilugemist ka. ehk jah, me võime ju lõuata, et õpetajad saavad niigi palju palka, palju puhkust ja tööpäevad on lühikesed (hm, on ikka või?) – aga kui palju on sellist tööd, mida me ei näe? ja mida ei saa teha ainult koolivaheaegadel, vaid mida peab tegema jooksvalt? ja üldse, kuni ka korralik kool on sunnitud mõnelegi erialale võtma tööle selle inimese, kes on üldse nõus sinna tulema selmet valida mitme(kümne) kandidaadi seast omale parim, ongi õpetajaamet alahinnatud. ja mitte ainult rahaliselt.
ja ausalt, et ma oleksin näiteks nõus päevast päeva õpetama mitut klassitäit nagamanne olukorras, kus teise klassi õpilane kannab nuga kaasa ja ähvardab sellega kaaslasi; kus sul ei ole sisuliselt mingit õigust õpilast karistada, küll aga võib tema sind igale poole saata; kui vanemad kaitsevad oma ilmselgelt õppetööga toime mittetulevaid lapsi jnejne – ma oleksin seda nõus tegema võibolla alates õpetajate praeguse keskmise palga kahekordsest.
missioonitundetu.

nädalaalguse ostetud lõputööde teema meenus ka sellega. selle koha pealt olen ka missioonitundetu: kui inimene väidab, et tal ei ole aega tegeleda oma misiganes tasemel tööga (just kõrgkoolis), siis ta lihtsalt ei olegi seda diplomit väärt. ehk kuigi mult on seda isegi palutud, ei ole mina eesti rahva statisilise harituse protsendi tõsmise nimel valmis teiste eest vaeva nägema.

kuulutame nädala asjaliku osa lõppenuks.
alustame parem nädalavahetust.