liigaasta veebruar saab ka lõpuks läbi

kuu lõpp.
ilmselt jääb üle loota, et uus kuu tuleb parem. onju? täiesti hullumeelne veebruar on olnud ikka, erinevatel rinnetel. kuidagi kõik kuhjus.
või ongi see mingi.. aja märk?

tuttav kirjutas just veidi aega tagasi feissbuukis, et ta imestab, kust on tulnud selline mõnitav, halvustav, tige ja kuri Eesti, mida ümberringi kahjuks liiga palju näha on. mina ka ei tea, aga see kuu on liigagi palju just selle tähe all möödunud.
lisaks mingid minusse mittepuutuvad killud siit ja sealt, mis laiemas plaanis ärapanemist näitavad.
ei taha neid teemasid kohe pikemalt kirjutadagi.

ma siiski tahan näha rohkem head.

laps kirjutas oma unistuste kodust. kummaline, see peaaegu ühtib sellega, mis mina kunagi mõelnud-kirjutanud olen.

une näod

hooti magan ma väga kehvasti, kogu väsimuse kiuste. üleväsimus?
viimane öö ei olnud selline.

unenägu, mida ma mäletan, oli täis soojust, lähedust, turvalisust, hoolimist. kõike seda, mille otsimisele ma päriselus olen käega löönud. muidugi, lapsega on need asjad teemaks, aga teadagi, ma räägin millestki muust.
aga selles unes olid need korraga olemas, ootamatult. ning piisavalt ebarealistlikult, et mind reaalselt mitte häirida.
ikkagi olid seal veidrad seosed.
uned ongi imelikud.

reaalselt toimub balansseerumine.
aga ma ei pelga. mul on veel piisavalt elusid. ning jalgadele maandumine tuleb aina paremini välja.

lõhepirukas pastinaagi ja porruga

seekordsed pühad on kalapühad 😛 ehk siis kui eile oli lõunasöögiks lõhepirukas pastinaagi ja porruga, siis külla sai võetud materjal kiluvõikude jaoks, profitroolid tuunikalatäidisega ning suitsukalasalat.
täna pakuti taas lõhet 😛

igatahes:
500g lehttaigent
400-500g kalafileed
1 pisem pastinaak
10cm jupp porrut
100g hapukoort
2tl võid
soola, valget pipart

maitsesta kalafilee vähese soola ja pipraga, jäta seisma.
puhasta ja tükelda pastinaak, keeda ca 20 minutit, kalla vesi pealt ja suru kahvliga peeneks.
viiluta porrulauk. sulata või väikesel pannil keskmisel kuumusel, lisa porruviilud, kuumuta segades 3-4 minutit; lisa purustatud pastinaak ja hapukoor, sega veel paar-kolm minutit, lisa natuke soola ja tõsta tulelt.

rulli taigen kalafileest veidi suuremaks; arvesta, et taigen peab kalale ümber ulatuma, aga mitte väga paksult jääma. tõsta tainas rulli abiga ahjunõusse nii, et küljed jäävad üle vormi serva. aseta keskele kala, kata pastinaagi-porruseguga, tõsta taignaservad peale ja suru õrnalt kinni. lõika taignasse peale pilud või torka kahvliga läbi.

nii, nüüd läheb kogu see kupatus nii umbes 40ks minutiks 200-kraadisesse eelsoojendatud ahju. enne võib pealt munaga määrida ka.
välja tõstes lase enne serveerimist veidi jahtuda.

lapse muusikakasvatus..

sel aatal peab vist Jazzkaarele teadlikult lähenema ja paar konkreetset kontserti välja valima, mida koos lapsega külastada. esmaspäevane Tafenau-Aimla Teatri Puhvetis läks talle igatahes väga hästi peale. muuhulgas oskas ta olla üllatunud, et oli ainus laps seal. nojah, mina ei olnud üllatunud.
aga tegelikult on mul tõsine probleem, et peaks teda ka muu muusikaga kurssi viima. Pärti ta muide teab juba 😛 terve hulk erinevat filmimuusikat on tal, siis näiteks Genialistide Entel-Tenteli töötlused.. ja mingeid asju veel. aga ilmselgelt ei ole ta kursis tänapäevase popmuusikaga- no et kui mõnel tuttaval on temast nooremad lapsed, kes oskavad mingite tänapäeva artistide kontserditele end nuiata, siis selle koha pealt oleme me mõlemad üsna tuhmid.
aga ma ei oska kuidagi sellele asjale läheneda ka.. või kas peakski?

pühapäev

ikka on kuidagi uimane olla. ausalt, tahaks kohe kuudeks kusagile rändama minna.
millise mõtte puhul meenus kohe, et eile oli taas ühe sõbrannaga juttu teemal, et tänapäeval inimesed ei oska puhata ega niisama olla. et ühelt poolt kõik oigavad, et tahaks puhata, ometi ei võeta selleks aega. ja lõpuks taandubki kõik selles artiklis öeldu juurde. ehk et kui mõistad, et selle aja oleks pidanud ise võtma, on võib-olla juba hilja. aga raha orjadena tundub alati, et peab ikka rabama, muidu ei saa elatud ega õnnelikuks..

käisime pojaga kinos. ‘Üks kass Pariisis’ oli vahva film, omalegi tore vaadata. aga välja tulles oli laps pettunud, et nii lühike. samas väiksemate laste puhul on see vast pigem pluss, et ei ole liiga pikk film. lugu oli ju küllalt lihtne, ometi oma nüanssidega, et ei muutunud igavaks.
pärast oli raamatupood (kust väljusime küll raamatuteta, kuid mõne muu asjaga) ja rämpstoit (vahel võib ju). ja jääskulptuurid, kahjus kohati juba katkised. aga pole ka ime, kui rüblikuid umbes nende peale tõstetakse.

nüüd on vaikne jazz plaadilt. kahjuks arvutis, sest muusikakeskuse mängija keeldub aina enam ja enam plaate tunnistamast. eile selgus ka, et vinüülimängija ei tööta. peaks kunagi uurima, kas ja kuidas neid korda saaks..

arusaamatu..

läksime lapse ja ta uute suuskadega õue, kena ilm, proovime siis järgi, kuidas on. ja no tee mis tahad, ei saa suuski jalga. saapad on teise-käe omad, profiil ometi sama ja visuaalselt on kõik korras. aga no ei käi seda klikki, et nüüd on klamber lukus. selline tunne jääb, nagu saapal oleks see pulk natuke jämedam, kui klambrisse mahub – samas, no mismoodi see saab olla nii, lisaks peabki ju tihkelt käima, et suusk ei loksuks.
proovisin aidata ka, ei midagi.

kodus nüüd katsetasin ise. saabas läheb õnneks mulle omale õhukese sokiga ka jalga.. no nagu hakkab minema klambrisse, kuid ikka sama, ei lähe lõpuni, et klamber kinni saaks.
täiesti arusaamatu.

lisaks ei suutnud mina neid suuski ja keppe omavahel kompaktselt ära ühendada, nagu need olid, kui lapse nendega tuli.
ema või asi..

niidiotsad

kui tuli sõbrannaga millalgi nädala alguspoolel jutuks, et pidada magnettorm olema, siis meenus, et Päike pidi sel aastal aktiivne olema. ilmselgelt see siis mõjutab ka erinevaid protsesse mu ümber ning seletab mu jubedat peavalu mitmel päeval ja seda hullu väsimust.
õnneks hakkas eile poolest päevast asi paremaks minema. mingid asjad hakkasid hargnema, mingid positiivsed emotsioonid, paar tundi puhast lõõgastust.

arenguvestlusel tõdesin taas, et mul on ikka hea ja tore laps. isegi, kui ma vahel sellega päris nõus ei ole, on ta siiani ikka täitsa mõistlik inimene olnud. endiselt rõõmustab see ema südant 🙂 nagunii on ju ikka vahel peas mõtted ja kahtlused lapse suunamise (sest ega teda enam kasvatada ei saa) osas. siis on ju tore saada välist tunnustust, et midagi on ka õiges suunas liikunud.

selmet rahus reedeõhtut veeta, loen ma mingeid dokumente..

kolmeteistkümnes

ma ei ole ebausklik. kolmeteistkümnes kuupäev on nagu iga teine. nagu Karahh tabavalt veel märkis, “‎13. ja esmaspäev on palju hullem kui 13. ja reede. Umbes samapalju hullem kuivõrd suvaline esmaspäev võrrelduna suvalise reedega.”
aga ilmselgelt ei ole tänased probleemid seotud ei kuu- ega nädalapäevaga. ilmselt lihtsalt on selline kuuseis, et asjad tõusevad pinnale, mind üht- või teistpidi riivates. ehk siis aeg taaskord mõelda, kas üldse tasub püüelda ja pingutada. kui asjad, mis on oma meelest korralikult (ja oma teadmiste-volituste piires ongi) tehtud, osutuvad hiljem vigasteks (aga info selle kohta tuleb kunagi siis, kui enam ei saa olukorda muuta) ning kõik vaatavad minu poole.. kui ühe teise, vabatahtliku tegevusega seotult, tõuseb üles nii palju jama ja vassimist ja kummalisi fakte, mis sisuliselt teeb edasitegutsemise võimatuks ja hetkel olen ilmselt mina see, kes peab nüüd midagigi otsustama (aga sellel otsusel ei ole jõudu, kui kõik muu ei vasta reeglistikule).. ja veel mõned õhus hõljuvad ‘asjakesed’..
.. siis tekib jälle vägisi kõigele käega löömise tunne. milleks see kõik, milleks? mina ju kulun ka seeläbi.
aga teine pool on see kogemusepool. igast asjast on midagi õppida, alati.
ning kui mina tahan, et mingid asjad oleksid paremad, siis on ka minu kohus mingeid asju püüda muuta. need asjad ei pea siinkohal olema ekvivalentsed, pigem on see mingi ‘jäävuse seaduse’ moodi mõtteke.
päev pole muidugi veel kaugeltki läbi..

aga jah, niipalju siis lõõgastumisest 😛