eelmise aasta lõpus kirjutasin hinnatõusust, just kampaania ‘euro hinda ei tõsta’ taustal.
enam ei viitsi sellest enam isegi kirjutada. seda enam, et halvad ajad ei ole mitte ainult meil. aga no minu rahakotti mõjutab meil toimuv siiski kõige rohkem. lühidalt – kui aasta tagasi oli raske, siis nüüd on nii raske, et ma üldiselt väldingi sellele mõtlemist lihtsalt ja rühin, hambad ristis, väljapoole malbelt hakkamasaavat nägu tehes, edasi. on muidugi helgemaid hetki (rahalises mõttes), aga üldine seis on nagu on.
ning tore on ju kuulda jõulupeol kolmandate inimeste käest, et tööl mind väga hinnatakse – kui aga ma pean selle juures elama neli? aastat samast palgast (ja tol ajal oli mul projekte lisaks, eksole), siis tahaks küll öelda, et see moraalne hindamine mind ei motiveeri enam ammu. tahaks lihtsalt ära elada.