hoolitsev laps

oh neid lapsi küll..

kui poeg jõululaupäeva hommikul kuuse alla vaatas, tuli ta mulle kurtma, et väga ebaaus – temal on kolm pakki ja minul ainult üks. arvas, et äkki saab peale avamist ühe oma kingi mulle anda, et mul ka ikka rohkem kinke oleks. no ei saanud, väga talle suunatud kingid olid. nii et uuris siis mult, ega ma ometi väga kurb selle üle ei ole. ma ei olnud.

peale vanaema juures kinkide kättesaatmist saadab mulle smsi, et ta sai uue elektrilise hambaharja, aga sellel on ainult üks ots (st see hari). kirjutan vastu, et väga vahva ju ja ühest otsikust piisab ju talle. mispeale ta kirjutab vastu, et ‘sulle ei piisa ju’. helistame siis ka peale seda ja lapsel on tõsine mure, et kuidas me nüüd saame (vana elektrihari oli vahetatavate otsikutega, nii et sai juurde osta). ma küll lohutan, et ma saan tavalise harjaga ka. lõpuks siis lepime kokku, et kui koju tuleb, vaatan täpselt üle, ehk on selline, millele saab ka otsikuid juurde osta.

täna helistab vanaema juurest, et mulle öelda, et tädi ostis talle lastešampuse uusaastaööks ära. et ma ei peaks sellele enam mõtlema ja muretsema. ja et ta unustas seda juba siis öelda, kui me hambaharjast rääkisime. kuigi ma ei saa öelda, et ma oleksin selle pärast muretsenud, on see siiski nii armas.

samas on tunne, et kas see laps ei ole veel liiga noor, et selliste asjade peale mõelda ja omale nö vastustust võtta? aga ilmselt siis ei ole, kui ta seda teeb.

piparkoogi-šokolaadikook

nojah. ostsin siin piparkoogimaitseainet (lihtsalt mugavuse pärast, eksole, ei hakka ise segama ja katsetama, et kas nüüd on hea ja mida veel juurde), aga ilmselgelt ma rohkem tainast ei tee, ei ole mõtet ju seda lihtsalt söömiseks teha. ja piparkooke pole ka mõtet juurde teha, saaks nendestki jagu..
ning lisaks oli eile ees üks külaskäik, kuhu tundus ka viisakas olevat midagi kaasa võtta. selline plaadikoogi moodi asi on suht lollikindel.
täpi i-le pani RSS, kus just sobival hetkel jäi silma šokolaadi-piparkoogiribade retsept. natuke arvutamist (no kust ma tean, milline on tema 8-tolline plaat, neid on ju palju erinevaid), kohendamist ja asendamist ning sain oma versiooni edukalt valmis. see on siis suure elektriahjuplaadi jagu nüüd :)
enamik mõõte on mahuühikutes, sest minu meelest on mahu järgi kõige lihtsam mõõta.

100-150 ml kakaopulbrit + 2spl plaadile
600 ml nisujahu
20-30 g piparkoogimaitseainet
1,5 tl söögisoodat
200 g sulavõid + veidi määrimiseks
350 ml fariinsuhkrut
150 ml suhkrusiirupit või vedelat mett
3 muna
200 g hapukoort
100-150 g jämedalt tükeldatud (kondiitri)šokolaadi
(peotäis marju või kuivatatud tükeldatud puuvilju)
tuhksuhkrut

vooderda suur ahjuplaat korralikult küpsetuspaberiga, määri paber võiga ja raputa peale natuke kakaod. pane ahi soojenema 180 kraadi peale.
sega omavahel kakaopulber, nisujahu, maitseaine ja söögisooda. kui paned rohkem kakaod ja maitseainet, siis tuleb nö vängem kook, millest saab lõigata pisemaid tükke (ehk arvuliselt rohkem). kui paned vähem, tuleb pehmema maitsega – nii et saab veidi mängida. kui paned vähem kakaod, pane veidi rohkem jahu.
suuremas kausis sega sulavõi (sulata natuke varem, et jõuaks pisut jahtuda), fariinsuhkur, siirup või mesi, munad ja hapukoor. ära mikserda, sega lihtsalt puulusikaga kokku, kuni on enam-vähem ühtlane.
kalla vedelikule juurde kuivained ja sega samamoodi lihtsalt puulusikaga segamini. lisa maitse järgi šokolaad (mina kasutan tumedat, päris piimakas ilmselt ei sobi ka) ja sega kergelt. esimest tükki süües tuli pähe, et natuke hapukaid puuvilju-marju seal koogi sees oleks päris hea, ilmselt nt aprikoositükid või ka jõhvikad oleksid väga mõnusad.
vala taigen ahjuplaadile, aha lusikaga laiali ja tasanda pealt natuke. torka ahju ja küpseta umbes 30-35 minutit. proovi tikuga – kui puutikk tuleb koogist puhtana välja, on kook valmis.
lase koogil veidi jahtuda, eemalda plaadilt ning puista peale tuhksuhkrut.

õhtu

ei midagi üllatavat. isegi, kui ei plaani jõuluks midagi ega aastavahetuseks midagi, kuhjuvad ikka mingid tegevused. ehk ma lõpetasin umbes nüüd ja mulle avaneb vaade lakke.

euro hinda ei tõsta, ligi aasta hiljem

eelmise aasta lõpus kirjutasin hinnatõusust, just kampaania ‘euro hinda ei tõsta’ taustal.
enam ei viitsi sellest enam isegi kirjutada. seda enam, et halvad ajad ei ole mitte ainult meil. aga no minu rahakotti mõjutab meil toimuv siiski kõige rohkem. lühidalt – kui aasta tagasi oli raske, siis nüüd on nii raske, et ma üldiselt väldingi sellele mõtlemist lihtsalt ja rühin, hambad ristis, väljapoole malbelt hakkamasaavat nägu tehes, edasi. on muidugi helgemaid hetki (rahalises mõttes), aga üldine seis on nagu on.
ning tore on ju kuulda jõulupeol kolmandate inimeste käest, et tööl mind väga hinnatakse – kui aga ma pean selle juures elama neli? aastat samast palgast (ja tol ajal oli mul projekte lisaks, eksole), siis tahaks küll öelda, et see moraalne hindamine mind ei motiveeri enam ammu. tahaks lihtsalt ära elada.

kultuurinädal

jah, viimase seitsme päeva jooksul on kaks teatrikülastust ja üks, huh, kinokülastus, kui Novelli filmiõhtut saab selleks nimetada. Mary Poppins, Kuninga kõne ja Augustikuu, viimaselt just tulin. ja kuigi mõistus ütleb, et peab magama minema, sest homme on varane äratus, ei saa ma enne, kui olen värske emotsiooni kirja pannud.

mul oli tegelikult kerge hirm, sest mõni sel aastal nähtud etendus on minust kuidagi väga mööda läinud. Augustikuu ei läinud. taaskord tuli välja see ameerika mitmetasandilisus – nende üpris kohutavad pealiskaudsed filmid, ent teistpidi sügav, võimendatud dramaturgia.
äratundmiskohti võib-olla ei olnudki väga palju, aga samastumiskohti oli mitmeid. väga erinevas plaanis ja sõltumata minu reaalsest elust.
sidemed, mis on ainult sellepärast, et inimesed on juhuslikult geneetiliselt seotud, misiganes hea ütlus selle kohta näidendis oli. enese ja maailma eest põgenemine, abiks talbetid, alkohol, uimastid. piiripealsed mängud, suguvõsa kummalised saladused. pidepunktide kadumine.
ärge imestage, miks vanad naised on õelad.
tasandik on meeleseisund. minu jaoks ütleb see kõik.

toidutaoline toode

poest ei tohi enam midagi osta, kui ei tea, millega tegu. koostise lugemine ei anna ka mingit infot vahel. maitset sellest ei saa ju.

igatahes, eile õhtul ostsin Selverist paki makrat – lapsele hommikusele võikule, näiteks. kuna lumekrabi ei olnud, siis võtsin ühe suvalise makrapaki.
hommikul makrasaia tehes täheldan, et on selline kuivem, mitte nagu lumekrabi, aga ma ähmaselt mäletan, et need olidki sellised. majonees ka otsa ja lapse sööma.
hammustab suutäie ja ütleb, et seda ta küll rohkem ei taha. maitsen siis ka – öök, mingi mõttetu praktiliselt maitsetu pudi hambus. et absoluutselt saan aru, miks laps seda ei taha – ega isegi ei taha rohkem.
loen veelkord pakil oleva info läbi ja ei tuvasta midagi makra jaoks imelikku, nendes kõigis on hulk lisaaineid sees nagunii (mitte et ma peast teaks, mis just on).
nii et see järgijäänud pakike läheb äraviskamisele, kuigi ma ei ole toidu äraviskamise poolt. aga mis nad siis teevad toidutaolisi tooteid, ah? tehku toitu!

aastalõpu käsitöödest

no kurja küll, ma harutasin teist korda oma heegelkübara serva üles, sest kippus lokkima. muidugi heegeldan ma seda peast, sest ma ei suutnud ühtegi normaalset (ehk siis skeemina esitatud) juhendit leida – ja teisalt, mis seal ikka juhendada väga. kuigi mugavam oleks muidugi, kui ma seda serva päris katse-eksituse meetodil tegema ei peaks, sest harutamine on väga totter ja demotiveeriv ikkagi.
üldiselt jäävadki mul paljud käsitööd selle taha, et kui ma korra midagi harutan, siis.. ja valmis peab ka tegema kiirelt korraga.
samas on mul käsitööga see lumehelbeteema ka. et peaks ikka veel tegema. aga nüüd tuleb küll müts enne valmis jõuda.
kui ma mõtlen, siis viimasel.. ee.. kahekümnel aastal olen ma peamiselt mütse kudunud-heegeldanud. aga selle aja peale ei tule mütsi aastas ära. lumehelves aastas juba tuleb :P

kuid enne edasiheegeldamist (kolmas katse) on hoolekogu koosolek. nagu kuulen, on väljas jälle ‘tore’ ilm ehk mingit asja sajab vastu akent taevast alla. välistemperatuuri arvestades ei ole see lumi küll mitte.