lõpetame kuud

isegi kiire ei ole olnud, et oma mittekirjutamist vabandada. pigem toimub mingi ajuline kärbumine. täiesti kohutav on kuidagi lihtsalt olla, ilma, et mõistus töötama peaks. sest lihtsalt ei ole vaja. ja kui nii võtta, siis paar aastat on üsna ‘lage’ aeg olnud selles mõttes. ning tagajärjed on siis käes – kui aju ei kasuta, siis ta hakkabki laisklema.
ehk siis ma pean hakkama kas õppima, soetama omale mõne projektitöö või vahetama totaalselt töökohta.
CV-ga olen viimasel ajal tegelenud ja seda täiustanud. Mõned asjad kirjutasin läbinähtavamaks.

ja mis jama sellega ikka on, et kui ma keedan kolm kartulit, siis üks jääb üle? ja kui on lihatükike ning mingi salat kõrvale, siis on tunde kõhus punntunne?

selle aasta novembris ma enam rohkem ei kirjuta.

Share

küpsetuskatsed

kes mind natukenegi tunnevad, need teavad, et ma pigem teen soolast toitu kui küpsetan. isegi pannkookide praadimise olen pojale delegeerinud.
aga vahel tuleb siiski olla korralik ema ja küpsetada.

tegin eile laari muffineid. lihtsama variandi banaani-šokolaadimuffinitest, mitte selle, mis siit lehelt leiab. olid head. mina sõin kaks ja ülejäänud 10 kadusid vähem kui 24h jooksul lapse kõhtu.
kuna kaks banaani oli veel alles ja šokolaadi ka, siis pakkusin, et teen täna veel. no muidugi sobis.
ja siis avastasin, et mul ei ole küpsetuspulbrit. midagi peab ikka puudu olema. küll aga oli olemas nii soodat kui sidrunhapet.
nii et mis seal ikka, asendan ära siis.
novot, ja nüüd ma ei tea, maitselt on need muffinid head, aga kerkisid teistmoodi, kuidagi laiaks ja pealispind on ka hoopis teistsugune. ehk siis see asendus töötas teistmoodi. jah, muidugi, nagu öeldud, maitse on korras ja kergitas ju ka, aga visuaalselt on tulemus kehv.
ja rohkem šoksi ka pole, et peale mingi glasuur teha. samas mu laps ei ole väga pirts toidu välimuse suhtes, kui maitse ikka hea on. seekord jätsin suuremad šokolaaditükid ka sisse, nii et peaks hoopis paremgi olema.

peaks panema pildid ka mõlemast portsust või?

Share

varjud

jah, kui publik vannituppa panna, saaks siin vahel päris vahvat varjuteatrit teha.

Share

murphy – ja natuke haiguslugu ka

nojah, ma olen nüüd selle nädala jooksul saanud vähemalt kaks erinevat varianti, kuidas PÖFFile odavamalt saada, sõbrapiletid vms. teoreetiliselt oleksin võinud ühe nendest saada reedel, praktiliselt ei saanud.
tore on.
sest rohkem ma sinna ilmselgelt ei jõua.
noh, nuuskan edasi või midagi. ja püsin kodune.

olen muide mõelnud aina enam sellele, millele CV vihjas – et midagi on siin mu kodus, mis mulle halvasti mõjub. kui täna hommikul välja läksin (pekki, kuidas ma ei tahtnud, aga ma ei hakanud tõesti varahommikul üritama seda asja edasi lükata), siis peale kahte tundi soolvee pihustamist ninna (toas) aevastasin ma neli-viis korda (õues, kus täna hommikul oli ikka täitsa niiske) ja peale seda oli tükk aega enamvähem talutav olla.
äkki on siin kuidagi kuiv? sest kui ma mõtlen, siis enne siiakolimist ei olnud ma pooltki nii tihti tõbine.
aga mis ma nüüd siis teen? viskan kogu aeg märgasid rätikuid radikatele või? see näeks päris ilge välja.
mingi imelik õhuniisutaja (vanaaegne, suur ja mölisev) on mul küll ka.. katsetaks või?

oh.. homme oleks küll nagu viimane aeg siia mõni pilt ka panna taas.

Share

PÖFF: vaheseinad

sain selle aasta PÖFFile siis linnukese kirja. viimasel ajal on see läinud väga laiaks ja ma ei ole suutnud end programmist läbi närida. seekord aga juhtus kuidagi, et jäi kusagilt üks film silma, mis mulle eile ajaliselt-logistiliselt väga hästi sobis: Medianeras / Vaheseinad.

kuigi jah, peategelaste vahel ei olnud niivõrd vaheseinu kui linnaõhk (aga vähemalt ühel oli ka vaheseina-teema täiesti olemas). jälle, ma ei saa üle ega ümber visuaalsusest – seal filmis oli väga huvitavaid kaadreis. ei midagi eriliselt ebaklassikalist, aga mingid rütmid, mingid detailid; olgu need siis linnavaated või 20 korrust treppi. täiesti hulle kohti oli: mismõttes ujulas ongi kõik nagu konkreetselt kroolitrenni tegemas? või mismõttes lihtsalt tehakse üks aken linnas suvalisse kohta juurde? nojah, Buenos Aires, tont teab, mis reeglistik seal selliste asjade jaoks on.
lugu ise oli esitletud küllalt visandlikult, meenutades Eesti filme. detailid, mida ei olnud liiga selgeks ‘räägitud’, kuid mis ometi andisd piisavalt infot, et lugu kokku panna. hollikas, teadagi, esitatakse enamus asju nii, et täitsa ohmu ka peab aru saama, mis toimub (ja mõistusega inimene teab juba ette, mis kohe juhtuma hakkab), siin seda ei olnud.
oma hämmastuseks sain ma aru mõnestki hispaaniakeelsest sõnast ja ka prantsuskeelsest (seda osa ei tõlgitud).

arvan siiski, et sellega mu PÖFF piirdub.

Share

ära ütle mulle, et..

ma peaksin praegu a) töötama läbi oma paarisadant lugemata postitust rss-is (see seisenab selles, et ebahuvitavad kerin edasi ja ca 10% loen sügavamalt) b) süüa tegema (söök teeb end ise õnneks) c) uuendama üht veebilehte (aga kuna nad ise kuude kaupa huvi ei tundnud, siis see ei põle ka) d) tutvuma mingite materjalidega, et ehk natuke raha kunagi teenida (aga tähtsamad mõtted tulid peale ja mul on terve nädalavahetus aega nendega tutvuda).

selle asemel aga avasin blogiakna, sest kartuleid koorides ja mõeldes mõnele lähiminevikus toimunud sündmusele-vestlusele erinevate inimestega, pidin ma ikka tulema, et kirja panna, et ausõna, mina ei taha end hetkel kohe üldse siduda. sest no nii hea on, kui on oma vaba voli ja ei pea kellegi pärast muretsema, kedagi ootama, kellelegi kaasa elama jnejne. selle kõige jaoks on mul laps.

jah, muidugi, eks ma saaksin ilmselt vastu ka midagi, kuid mul on tunne, et mu jaoks on see kaalukauss endiselt väga vales suunas kaldu ja ma ei näe seega mingit mõtet proovida, et kas äkki saab selle rohkem tasakaalu. kui saab, oleks hea, aga mõtle, kui ei saa?
ja selleks mittesaamise põhjuseks võibki olla just see, et ma ei taha. mh, mida ma siis ei taha? ei tahagi vabatahtlikult panustada hetkel noh. või nagu ma hiljuti juba kirjutasin, et mul ei olegi praeguses ajas midagi panustada lihtsalt.
ehk jah, nagu kõik suhteinimesed teavad, et midagi saada, peab ise panustama. kuna mul ei ole panustada, ei ole mul midagi saada. lisaks olen ma rahul, et mul ei ole üleliigset muretsemist, organiseerimist jms ja saangi loota ainult iseendale. olgu, vahel on see nats väsitav, aga vähemalt on kõik selge ja konkreetne.

nii et hetkes mind pigem pelutavad kõik katsed kellegi poolt seda olukorda muuta.
ja see ei ole kellegi kohta isiklikult. see on minu globaalne seis.

(kuni tuleb Kratt ja arvab, et ma ei ole lihtsalt hetkes Seda Õiget kohanud ;)

Share

lojaalsusest kliendina

ma sõin praegu šokolaadi, saamata sellest mingit naudingut. arusaamatu. siiani ootan seda mõnusat tunnet, mida aga ei ole. kräpp, ma ütlen. ja miks see nii on, ah? mina ei tea, aga midagi peab minu sees väga rikkis olema igatahes.
hämming.

pooltunnikese tagasi helistas tädi juhtiva mobiilioperaatori juurest ja pakkus mulle imesoodustusi, et ma neile üle tuleksin. no ausalt, esimesed kuud oleksin küll või sees ilmselt ja ei peaks suurt midagi maksma. aga teisalt on sellised asjad alati trikiga ning teadagi, aastakese-paari pärast oleksin samasugune vana klient, kellele midagi ei pakuta. nii et jäi ära, sest ma tõesti ei usu sellistesse asjadesse. isegi ajutise kokkuhoiu nimel mitte.
kuigi laiemas plaanis mind ikka häirib küll see (just telekommunikatsioonifirmade) suhtumine, et uus klient on hea, aga kes juba on pikalt olnud, sellele ei ole vaja mingeid erisoodustusi lojaalsuse eest teha.
ehk taas kord, lojaalsus on laiemas plaanis ikka mingi iganenud väärtus.

aga sellest hoolimata ei viitsi ma ringi tõmmelda ja vahetada teenusepakkujaid. seni, kuni ei toimu mingit suurt põhimõttelist muutust kellegi poolt.

Share