kokkujooks

mõni päev lihtsalt on keerulisem, kui teised, ning kulutab rohkem närve ja energiat, kui teised.
minul on selline päev täna. mingid asjaolud langevad ühtepidi kokku, mingid teistpidi. kokku on tunne, et ma ei saagi midagi olukorra päästmiseks ära teha. pall veereb mäest alla ja mina ei jõua järele. omaenese saamatuse tajumine toob silma jõuetusepisarad; piisab ühest kõrvaltorkest, et marru minna.
see, et lapse asjad venivad, annab ainult hoogu juurde. ‘miks minu laps on see, kellel võtavad kirjalikud tööd NII kohutavalt aega?’, süüdistan ennast, kuigi ma tean, et mitte keegi ei saa sinna midagi parata. selmet vahepeal hinge tõmmata, hoian lapsel õppimise kõrval kätt ja tean, et õhtul ohkab ta mulle, et täna jälle ei jäänud aega mängida.
‘miks just täna kõik niimoodi kokku jookseb? miks just minu selg peab selline nõrk olema? miks .. ? miks .. ?’. mõttetud enesehaletsusküsimused.
ja pall muudkui veereb..

selleks hetkeks, kui hoog pidurdub ja mul on lootust see pall kätte saada, olen ma nii laipväsinud, et lihtsalt ei jaksa enam pallini astuda.