viimane oktoober

ma ei saa aru, kuidas see kuu nii kiirelt juba möödas on? õudne!

viimasel ajal panen tähele, et mu päevad jagunevad kaheks: kas need, mil ma ei tee mitte midagi (ja see tähendabki, et mitte midagi peale selle, mis on eluliselt hädavajalik mulle või mu lapsele või kassile) või siis on need päevad, kus ei ole hoo ja hoobi vahet. ehk nagu on täna (ja oli reedel), et ma olen praktiliselt 12h kodust ära.
ilmselgelt on mõlemad äärmused vajalikud.

uues kuus uued mõtted.

Share

linnapäev

kui poeg väiksem oli, sai temaga rohkem linna peal jalutatud-käidud, viimasel ajal on aega vähem.. või olen ma vähem aega võtnud selleks. eks need asjad, mida nii nelja-aastaselt nähtud said, pole enam ju meeles ka.

igatahes, mõni aeg tagasi ostetud Citytouri bussi soodusvautšerid läksid täna käiku ja sõitsime kahes suunas ringid läbi. et siis Pirita ja Vabaõhumuuseumi suunad. buss oli üllatavalt täis ja imelik oli vaadata, kuidas osa inimesi üsna suvaliselt sisse tormas, põmst järjekorrast mööda.. ja no ma ei tea, kas neil kõigil olid mingid etteostetud piletid või miskit, tegelikult ju bussijuht väljastas ka mingi paberikese. enamik neist istus pärast ilma kõrvaklappideta (mh, ma võin ju niisama ka mööda linna sõita või mis, eriti kui ma kohalik olen?), sest need olid ka juhi juures..
igatahes sõitsime tuttavates kohtades ja kuulasime juttu juurde. eks see audio oli ka selline kohati üsna juhuslik: mõnest, üldse mitte väga lähedale jäävast asjast oli küllalt palju juttu, aga mõnigi objekt, millest mööda sõitsime, jäi tähelepanuta. osa olia ka aegunud, osa oli siiski jupiti uuendatud. aga sellest hoolimata sain minagi mõne asja teada, lapsest rääkimata.
kahe sõidutunni järel koogipaus (tänud sünnipäevaks saadud vautšeri eest!), see magus maitse on mul suus siiani :P ehk siis ma väga ei naudi ülimagusaid asju, endiselt.

Viru keskuse Laseringist astusime läbi, et vaadata natuke saksofoniplaate. mida, noh, väga ei ole. on jazzu jms, aga väga raske on valida. lasen lapsele vahel youtube’st midagi, aga ma ju ka ei oska otsida.
poes aga sattusime väga sõbraliku teenindajaõpilase otsa, noormehe nimi ei jäänud meelde. igatahes tundus, et ta täitsa jagab muusikat, otsis paar plaati välja ja mainis veel mõned nimed (kelle plaate küll kohapeal ei olnud). kuni laps plaate üle kuulas, uuris teenindaja natuke tausta ka ja leidis, et see on väga lahe, et selline pisike jõmm ise saksi õppida soovib.
ost jäi küll kahjuks sooritamata, sest konkreetselt nendel plaatidel olev muusika pojale väga ei istunud, selline swingilikum jazz oli, ta tahab hetkel midagi rahulikumat. väga meeldiv teeninduskogemus jäi sellest hoolimata.
(ja ma leidsin nüüd wikipediast terve mingi ülipika listi maailmas tuntud saksofonistidest, Veskis ja Tafenaud see küll ei sisalda ;)

kuna juba hakkasime linnaga tutvuma, siis viis tee läbi vanalinna Linnamuuseumisse, mis on ilmselgelt hea võimalus tutvuda Tallinn ajalooga. jälle kiidan sealseid teenindajaid: nii piletimüüja kui ülakorruse vana giidi-onu olid väga toredad ja sõbralikud, suunasid ja seletasid. ja näiteks kui ma uurisin midagi id-kaardiga piletiostu 10% soodustuse kohta, mis, nagu selgus, ei tööta, lubati mul tasuta pildistada (selle eest tuleb muidu maksta). ma küll väga seda võimalust ei kasutanud.
muuseumi ja bussijuttu sai kohati päris kenasti seostada, sest eks linna ajalugu olegi ju sama mõlemal pool :P
poeg ostis seal omale veel cd, kus on nelja linna (Tallinn, Helsinki, Stockholm, Peterburg) elu ja ajaloo tutvustus 17. saj lõpul – 18. saj algul, nähtuna läbi ühe tegelase. lisaks on seal veel mängud ja läbijooksev viktoriin. ehk siis annab mõnekümneaastasest perioodist (kuhu mahub ka nt Peterburi ehitamine) üsna hea ülevaate.

päev andis päris mitu ideed, kuhu võiks lapsega veel minna ja mida vaadata ja (üle) rääkida.
Katariina käigu klaasitöökojas vaatasime veel natuke klaasitöö tegemist, Pika jala otsas vaatasime üle Pika jala torni (sest laps ei olnudki seda varem ära fikseerinud) ning jalutasime läbi veel siit-sealt.

täitsa ära väsitas, aga poeg on paksult rahul.

Tallinna Püha Vaimu Kirik
Share

areneda pole kunagi hilja

koolituda on tore. olgu, kõik koolitused ei ole alati tasemel, aga aju panevad tööle igatahes. ning lisaks sisule on oluline ka, kes ja kuidas räägib. ma olen need esmaspäevaõhtud läinud kohale sellise pärastlõunase unisusega ning hirmuga, et ma jään seal lihtsalt magama – aga ei jää mitte. tempo ei ole kõrge ja jutt üsna lihtne-loogiline, ent loengud on kuidagi haaravad. ja noh, muuhulgas on selgunud tõsiasi, et ka turunduses suudaksin ma mõnda aega ilmselt blufi peal hakkama saada. sest juba mitmes kursakaaslane on mult küsinud, et kas turndus on mu igapäeva- või põhitegevus, sest ma näin teadvat. mmh, näin. seal on lihtsalt nii palju asju, mis on tulnud elukogemusega või siis kohapeal natuke oma aju pingutades on väljamõeldavad.
vahelduseks võtaks meelsasti muidugi mingi linoolilõike jälle.

tuttav meesterahvas selgitas mulle hiljuti, et selline elukestev õpe ongi tema meelest rohkem naiste teema ja imestas, et kuidas ma küll viitsin. et keskmine mees harib ennast ära ja siis on sellega lõpp. igasuguste kursuste-koolide kogemus ütleb, et nii see vist kipubki olema. sest naisi koolitub alati rohkem. tea, peaks minema keevituskursustele äkki, et vastupidist näha?

Share

idioot, see film

tunnistan, et Dostojevski Idiooti lugenud ma ei ole. ehk ma läksin kinno täiesti puhta lehena, teadmata, mis mind ees ootab. ega ma filmiarvustusi vms ka lugenud ei olnud. lihtsalt otsustasin, et nüüd on aeg minna.
jah, võib öelda, et eestifilmilikult ei olnud seal üldiselt tempot (see-eest oli mõni koht vägagi tempokas) ning üsna palju oli kujundlikkust, vaataja tekitatud seoste ruumi. ehk siis kindlasti ei ole tegu mingi kerge, meelelahutusliku teosega; otse vastupidi.

aga mis mind täiega lummas, oli pildikeel; just pildi, valguse, kujundite mõttes. nagu öeldud, ei tea ma tausta, aga see kõik oli filmitud ilmselgelt paaris hoolikalt valitud paigas, mis moodustasid vastavalt vajadusele erinevaid ruume.
ja valgus, see valgus. minu meelest tänapäeva kino masstoodangus, noh, ei kasutata väga palju valguse võimalusi; selles filmis oli valgusega mängitud üllatavalt (aga ma ei ole filmispets, vabalt võib vaielda). või siis oli küsimus selles, kuidas just seda valgust oli kasutatud.
kujundid ja detailid. riietuse värvid. must, valge. roosa, lilla, kollane. üksainus hele ülikond. pudenev juuksekinnitus. üks kala suures tühjas akvaariumis. verine röga padjal. päikeseprillid.
eriti see kala. ma näen seda ilmselt unes ka.

suurepärane film laupäeva lõunal üksi vaatamiseks.
võimalik, et ma kordan seda veel. teisel ajal, teises kohas.

Share

kooli-elu

kui ma täna järjekordseid vorstikesi tööl fuajees üle andsin ja natuke seltskondlikku juttu juurde ajasin (no nagu ikka, kui kellegagi üle tüki aja kokku saad), jäin mõtlema, et see valvelauaametniku töö on selles suhtes ikka huvitav küll, nad kuulevad seal igasuguseid asju ilmselgelt. midagi olulist küll vaevalt, aga nii põhimõtteliselt.

aga tegelikult tahtsin rääkida sellest, et eile olid väga huvitavad koosolekud koolis, klassi ja kooli omad siis. laiendasid nimelt taas mu silmaringi. igal sammul on ikka midagi õppida. et mida ollakse valmis tegema, et olla uues koolis popp ja et ilmselgelt suur osa vanemaid ei oma ülevaadet oma lapse ajast ega asjadest ning seda juba kolmandas klassis. detailidesse laskumata (sest ma ei tea neid väga täpselt nagunii), see oli ikka täiesti karpilahtivõtvalt üllatav. aga eks ma teangi, et elu võib selline olla. üllatav siis ikka. ning et kohati jääb mu fantaasia väikeseks, et aimata, mis kõik toimuda võib.
üldkoosoleku põhiteemaks oli hoolekogu.
ning jah, mida me tahame lastest, kui vanemad ei suuda saalis olla piisavalt vaikselt, et ei segaks koosolekut, kui uks käib kogu aeg, telefonid helisevad.. ?

ma tunnen end vahel dinosaurusena. vana autokraatlik ja konservatiivne ema. ja seetõttu on mu pojal käitumune ja hoolsus endiselt ebapoisilikult ‘eeskujulik’.
ahjaa, hoolekogus olen ka. võiks öelda, et peaaegu ise trügisin (loll või aktivist?), kuigi ma ikka ei esitanud oma kandidatuuri ise. tore oli, et ka päris reaalselt oli oma toetajaskond olemas. nüüd olen umbes nagu rahvaasemik :P

Share

enesevaade

energiatase on igatahes tõusnud. mitte, et eriti vinge oleks, aga ma jaksan jälle teha midagi. positiivne.
iseasi, et ma praegu väga ei tee. selg, juunõu. kuigi see on nüüd ka paar päeva olnud siuke enamvähem normaalne.

ja üldse. selle koha pealt olen ma tüüpiline naine, et vahel peabki olema halb ja vahel tahan kurta. mis ei tähenda, et alati peaks keegi hoobilt lahendusi välja pakkuma. lastagu mul olla need kehvemad perioodid ja see möödub. just täpselt siis, kui ma selleks valmis olen. kätt võib natuke hoida selle juures muidugi, ja õlga pakkuda, pealetükkivalt lahendusi pakkuda ei aga ole mõtet.
vahel piisab teadmisest, et mind ja mu muret on tähele pandud.
siia miskipärast jõuavad need kehvemad perioodid rohkem, kui head. mis teha, halb inspireerib kuidagi rohkem. vale, ma tean.
päris tõsised asjad aga ei jõuagi siia. sest nendega tuleb lihtsalt tegeleda.

Share