ma olen täiesti tagurpidiselt jõudnud järeldusele, et ütlusel “mida rohkem teed, seda rohkem jõuad” on tõepõhi all. ehk siis teispidi, ma peaaegu et hakkan mõistma seda kunagist grupivenda, kes oli töötu, aga kellel olid pea alati suured võlad igas aines, sest tal ei olnud aega kooliasjadega tegeleda.
mul on nüüd umbes kaks aastat, kui ei ole kooli ega nn lisatööd; ka laps on kasvanud ja käib oma käimisi aina rohkem ise. aga kas mul on aega juurde tulnud? oh ei, sugugi mitte! vahel tundub, et pigem vastupidi, mitte midagi ei jõua ära teha. kuigi kui mõelda, et mida ma siis õieti teen – ei oskagi vastata. aga aeg kaob lihtsalt ära. mingeid tulemusi sel kulul muidugi ei ole (no nagu kooliajal või tööd tehes on).
ehk tegelikult on mul sellisest mölutamisest siiber, aga vot kui oled niimoodi mölutanud, siis on raske uuesti end kätte võtta ka, et liigutama hakata. seda enam, et tundub ju, et ei ole aega millegagi tegeleda. ja nagu näha, siis mõtted ka enam väga ei jookse. ning lugemata kirjutisi rss-lugejas on ka pidevalt aina rohkem.
kräpp, ma ütlen!
ehk siis mingitpidi mandumine, silmnähtavalt.
ehk siis aeg tekib, kui midagi teha 😛
kui ma sõbrale teatasin, et ma olen leidnud, et mida vähem ma teen, seda vähem aega mul on, vastas ta esimese hooga, et see on jälle mingi naiste olematu loogika. aga järele mõeldes oli ta vist isegi peaaegu nõus.