ärimudel?

ma ei saa aru, Sadama turg on olnud lahti ee.. natuke vähem kui aasta?.. ja läheb nüüd remonti nii paariks kuuks. ehk siis kõik püüdlused omale sealkäimist sisse harjutada lähevad aia taha. see on niigi lühike aeg mingis lambikohas (ei, see pole ka lambikoht, keskmise tallinlase jaoks on see asukoht ilmselge – kuigi seekord vale – märk, et see on jälle mingi soometuristide viinapood) käima harjumiseks, kogu hea (kuid kohati muidugi kalli) kauba kiuste, nii et kaks kuud pausi on tugev tagasilöök. pealegi ma ei lähe vahepeal Lasnamäele paari ärakadunud kaupmeest taga otsima. lubati küll, et tulevad tagasi, aga no ma ei tea..
nagunii on homme sinna asja, eks siis uurin igaühe käest eraldi.

mingi imelik teema, kui tundub, et pikapeale hakkab midagi sujuma, siis on vaja kohe midagi _teha_. Rotermanni turg esimesel aastal toimis, kuigi kliente oli (veel vähe), järgmisel hingitses, sel (ehk kolmandal) suvel nägin ma Rotermannis küll rahvast, aga turust oli umbes kaks letti käsitööd heal juhul. ma saan aru küll, see ala oli nii kaua linnale suletud ning seejärel tehti sinna mingid kallid butiigid, mis ka ei tõmmanud tavalist inimest sealt läbi jalutama – kuigi sealne linnaruum on nüüd ju vägam õnus. ja ausalt, tegelikult on Rotermanni jalakäija jaoks parema koha peal kui Sadama turg. viimane on üsna mugav minu-suunast autoga tulijale (jala ei ole küll ka palju trammile jalutada, aga täis kotiga siiski omajagu), kuid teisel pool linna elades ei satu sinna, kui väga spetsiaalselt ei lähe.
ja see, lisaks asukohale sadamas, millega seonduvale arvamusele ma juba viitasin, on ka üks keeruline asi Sadama turu juures – see ei jää kusagile tee peale, kui sa tõesti just laevale ei lähe-tule. suured, ajalooga, toimivad turud Tallinnas on mingite väljakujunenud sõlmpunktide lähedal ning nö möödaminnes läbitavad. ehk jah, sa astud transpordivahendi pealt maha, käid mõne sammu (Keskturul natuke rohkem kui Jaama või Nõmme turul), ostad vajaliku kraami ning lihtsalt sõidad edasi. autoga pole neisse ehk tõesti nii mugav minna, aga mul on mulje, et turukontingent ongi rohkem ühistranspordiinimene (kes ei hädalda, kui kole on tramm ja turg). aga Sadama turule nii ei saa. ma pean planeerima ja aega võtma. Jaama turult käin töölt tulles nii läbi, et kaotan ehk 10-15 minti; Sadama turule minekuks pean rohkem aega varuma ja selle spetsiaalse põike sisse tegema. aga see juba peaaegu on toimima hakanud. see ka, et võimalusel on meeles ka autoga sinna minna. nojah.
muidugi käib kõik paremaksmuutmise nimel ja jääb üle loota, et a) see ka toimib nii, mitte et veel aasta pärast pakitakse päris kokku b) et ma ikka jaksan veel harjutada end sinna käima.

Share

ükskord tuleb see taipamine..

mingil kenal õhtul läks teiste naistega jutt kuidagi suhetele ja kooselule ja kompromissidele ja sellele, et suhe ei toimi ju, kui ei ole omalt poolt midagi anda, vaid ainult võtad.
ja vot siis ma taipasin, et selles ongi minu praeguse iseendana üksiolemise võti: mul ei olegi hetkel emotsionaalses mõttes midagi anda. ma olen end ilmselt nii ära andnud, et see tasakaal on laias laastus väga paigast ära. st kuigi ma olen hooti väga palju saanud, ongi see olnud (päris tihti, aga õnneks mitte ainult) hooti; samas ma ise olen püüdnud anda kestvamalt (aga ma muidugi ei tea, kas teine pool on sellest alati nii aru ka saanud). lõpmatult ei jaksa niimoodi. need vahepealsed süstid, kui mullegi on antud, on väga innustavad – aga mingil hetkel sellest ei jagu enam. see jaotus võiks kuidagi stabiilsem olla. ning kui see seis on kestnud väga pikalt, siis pole üldse ime, et lõpuks ongi vaja seda perioodi, kus ei olegi mingit vajadust-alust kellelegi anda.
ning ei, ma ei pea mingit arvestust maiteamilles, et palju ma saanud ja palju andnud olen, hingeliselt ja emotsionaalselt. seda ei saagi pidada. seda enam, et see tõdemus tuligi nüüd takkajärgi. et avastasingi enese seest, et ma olen endast nii palju andnud, et ei ole anda enam. mis seletab väga hästi, miks ma hetkel naudingi seda, et mul on mu vaiksed üksiolemise-õhtud ja pikad rahulikud hommikud.
ning jah, selles seisus ongi ausam üldse mittemidagi otsida (või ka ligi lasta). sest kui mul ei ole anda, oleks see teise inimese suhtes vale.
ju ma tunnen, kui jälle anda on ja enam ei tunne, et õhtul üksi küünlavalgel istuda ongi mõnus, vaid tahan kedagi kõrvale.

Share

ah et miks mul siis ei ole aega?

ma olen täiesti tagurpidiselt jõudnud järeldusele, et ütlusel “mida rohkem teed, seda rohkem jõuad” on tõepõhi all. ehk siis teispidi, ma peaaegu et hakkan mõistma seda kunagist grupivenda, kes oli töötu, aga kellel olid pea alati suured võlad igas aines, sest tal ei olnud aega kooliasjadega tegeleda.
mul on nüüd umbes kaks aastat, kui ei ole kooli ega nn lisatööd; ka laps on kasvanud ja käib oma käimisi aina rohkem ise. aga kas mul on aega juurde tulnud? oh ei, sugugi mitte! vahel tundub, et pigem vastupidi, mitte midagi ei jõua ära teha. kuigi kui mõelda, et mida ma siis õieti teen – ei oskagi vastata. aga aeg kaob lihtsalt ära. mingeid tulemusi sel kulul muidugi ei ole (no nagu kooliajal või tööd tehes on).
ehk tegelikult on mul sellisest mölutamisest siiber, aga vot kui oled niimoodi mölutanud, siis on raske uuesti end kätte võtta ka, et liigutama hakata. seda enam, et tundub ju, et ei ole aega millegagi tegeleda. ja nagu näha, siis mõtted ka enam väga ei jookse. ning lugemata kirjutisi rss-lugejas on ka pidevalt aina rohkem.
kräpp, ma ütlen!
ehk siis mingitpidi mandumine, silmnähtavalt.
ehk siis aeg tekib, kui midagi teha :P

kui ma sõbrale teatasin, et ma olen leidnud, et mida vähem ma teen, seda vähem aega mul on, vastas ta esimese hooga, et see on jälle mingi naiste olematu loogika. aga järele mõeldes oli ta vist isegi peaaegu nõus.

Share

bulgurisalat kana ja rosinatega

niisiis, paar nädalat tagasi oli see, kui kirjutasin, et ostsin Sadama turult igasugu veidraid asju, sealhulgas ka bulgurit. ega ma ostes üldse ei mõelnud, mis sellega teha. aga peab ju ikka järgi proovima. nojah, google ette ja otsima. tüüpiliselt minu puhul ei otsi ma miskipärast väga eesti keeles. igatahes, lugesin retsepte, keerutasin mõtteid, tegin valmis ja täiustasin veel. eks natuke täpsustan retseptis ka.
ahjaa, ma ei osanud seda kuidagi väga normaalselt pildistada ka, siuke pudipilt on.

250ml bulgurit
500ml vett
0,5tl soola
1tl sidrunimahla
250-300g kirsstomateid
300g värsket kurki
1 pisike (punane) sibul
2 küpsetatud kanafileed (kui on toored, siis viska ahjust või pannilt läbi enne)
100g fetat (soovi korral)
ca 20 suurt (kalamata) oliivi
peotäis rosinaid
2spl hakitud lehtpeterselli
1spl hakitud basiilikut
3tl sidrunimahla
4spl head (oliiv)õli
maitse järgi soola, värskelt jahvatatud pipart

bulguri keetmiseks on mitu versiooni, osad ei eeldagi keetmist. ma siiski keetsin. ehk siis, pane potti bulgur, 0,5tl soola, 1tl sidrunimahla ja vesi ning lase keema, vahepeal segades. kui on keema tõusnud, sega veel, võta tulelt ja jäta seisma ca veerandtunniks või kuni vesi on sisse tõmbunud. seejärel lase jahtuda.
tomatid lõika sõltuvalt suurusest pooleks kuni kaheksaks, kurk tükelda kuubikuteks. sibul haki peeneks. loputa rosinad läbi ja nõruta. kana haki samuti mõnusateks salatitükkideks ja kui kasutad fetat ka (ma ise jätan järgmine kord ilmselt välja), siis see samuti. oliivid lõika seibideks. kuhja kõik ühte suurde kaussi.
kui bulgur on jahtunud, siis kalla see ülejäänud salatiainetele, lisa hakitud maitseroheline.
sidrunimahl, õli, sool ja pipar sega eraldi anumas ning vala kõige peale. sega ning lase ca pooltund maitsestuda.

üldiselt ma usun, et seda võib väga edukalt ka kuskusist teha.

Share

reede õhtu

reede õhtu. jälle üks kiirelt möödalibisenud nädal. mina ka ei saa aru, kuhu see küll kaob. aeg siis. ma ju ometi ei tee midagi asjalikku kogu aeg? isegi selg ei ole reeglina väga väsinud enam (kuigi vähegi vale liigutuse peale annab tunda). aga midagi ma ju sebin ikka ka. lapse mütsi sain valmis, suur asi seegi – kuigi tegelikult mitte väga suur :P

vedelen praegugi diivanil ja vaatan seda venemaa-saadet. üldse ei hirmuta, väga tahaks minna. Peterburi, Petseri, Moskva. neist ühes ma ei ole käinudki.
Peterburis sai noorena ikka palju käidud. peakski tegelikult poja sinna viima ka. muidu on eelarvamused Venemaast ja venelastest kiired tekkima, aga ma ei pea seda õigeks.

tahtsin ühe retsepti hoopis siia panna, aga ma ei tahtnud kunstvalgusega pilti panna.

kirjutamisega on ikka nagu on. midagi säravat ei tule kuidagi.

Share

sügise lähedus

eelmise nädala algul oli mul tervis käest ära. nädalavahetuseks sain nagu enamvähem normi – et siis nüüd jälle saaks kehv olla, veel kehvem, kui nädal tagasi oligi. ning ma ei arva, et sellel on mingi seos saabunud hallide ilmadega, pigem need päikesesegused petavad ära: päikese käes on palav, samas on mingi jahe tuul.
aga ma pean ütlema, et mu tõvehooaeg algas nädalaid hiljem, kui suurel osal mu tuttavatest; ning ei ole ka liiga hull (seni veel).

ühtlasi algas kudumishooaeg (mainisin seda juba kunagi või?). suvel ma ei suuda lõngade ja varrastega mässata, aga praegu on mõnus. kuni see ei ole kohustuslik ja ma saan teha just nii vähe, kui tahan. heegeldamine istub mulle nagunii natuke paremini. aga vahel midagi kududa on ka täiesti okei.

üldiselt on praegu siuke imelik hooaeg. ei tasu valesti mõista, mulle meeldivad kõik aastaajad, aga ma ei oska midagi selga-jalga panna. no näiteks pole mul, jalatsifriigil, praeguse aastaaja porijalanõusid. on kõrgeid kingi ja on saapaid, aga sellist poritänavakinga ei ole. müügil pole ka ühtegi, mis meeldiks. või, nagu ikka, kui leian, siis on pelutav hind.
siis ei ole mul mingit jopet kui sellist. igasuguseid jakke ja mantleid on, aga ma ei ole üldse jopeinimene. sellest hoolimata tunnen ma vahel sellisest esemest puudust.
ja peakatted, ma ei tea, see on täiesti hull teema. kevadel ostsin lausa mingeig lõngajääke, et heelgedada barett – ja napilt jäi puudu. ühes käsitööpoes proovisin heegeldatud kübarat pähe, see oli täiesti kena – aga ma ei osta seda, sest tundus nii lihtne teha. nüüd hakkasin mõtlema, et kas ma ikka tulen niimoodi ilma mustrita toime. ahjaa, lõnga on ka selle jaoks vaja ju. see võiks küll olla järgmine käsitööprojekt (nendest poolikutest projektidest ma vaikin :P).
pükstega on ka kehvasti. mul on küll mõned teksad, aga mulle tegelikult ei meeldi teksad. samas ma ei oska mitte mingeid muid pükse ka osta. viikareid ma ka ju väga ei kannaks, mu riietus ei ole reeglina kuigi formaalne. aga milliseid siis? velveteid?

blogi välimus, muide, jääb nüüd selliseks mõneks ajaks. nagunii enamik püsikülastajaid loeb läbi mõne rss-i.

Share

kujundame blogi

see oranž kujundus siin – no oleks tahtnud mudimist. ja mõtlesin, et vahetan üldse ära. aga midagi, mis tõsiselt meeldib, on raske leida. niisiis on praegu selline (kui loed rss-iga, siis muidugi ei tea sa sellest midagi). tuttavad juba ütlesid, et see on sünge ja üldse mitte minulik. aga ma ei tea nüüd.. iga teema on natuke isemoodi ja tahab natuke isemoodi mudimist saada. kuna ma ei tee seda igapäevatööks, siis on iga mudimine ja iga teema ‘avastamine’ jupp tööd.
eks ma otsin edasi, äkki jääb midagi etemat silma.

nii et lähiajal võib siin olla kaootilist kujundust. arvamused on teretulnud.

Share