haug (või koha) porru ja tomatiga

teatavasti on kalasöömine igati kasulik. aga isegi ilma selleta maitseb kala mulle päris hästi. ja viimasel ajal on värske kala valik veidi suurem ning ka ostukohti on rohkem, kui mõned aastad tagasi.
igatahes. koha on muidugi imeline ja Sadama turult oleks seda ka saanud, lausa roogituna; aga ma ostsin täiesti rookimata haugi hoopis Jaama turult. selline kena pisike kala. ammu pole olnud ja üleeile vist sõbranna tegi ja ajas isu peale. lisaks, haug on maru lihtne rookida – või siis on see üks kala, mille rookimine on mul kuidagi käpas. miinuseks on muidugi väikesed luud.
ja muidugi, korralik rasv, mida ei pea olema palju, annab toidule hea maitse.

1 valge kala (ca 800g; haug on hea, koha ka; külmutatud ookeanikala ajab ilmselgelt samuti asja ära, kui see aeglaselt sulatada) – kui on rohkem sööjaid, siis olgu kala rohkem
1 pisem porrulauk
2 tomatit
50-70g võid
50ml 35% koort
soola, jahvatatud valget pipart, 8-9 tera vürtsi, loorberileht, tilgake vett

puhasta kala. võid selle panna ahjuvormi nii, et pea ja saba on küljes (sisikond kindlalt välja); võid ära lõigata (mul laps ütles, et tema ei taha peaga kala :P). fileesid võib ka kasutada, siis on küpsemisaeg muidugi lühem.
kui vormil kaant ei ole, siis vooderda vorm enne kala sinnapanekut nii, et fooliumi otsad saab pärast kala peale keerata.
pane ahi sooja 200 kraadi juurde.
maitsesta kala seest ja kõhuõõnest soola ja valge pipraga.
lõika porru heledast osast diagonaalsed lõigud. tomat lõika veeranditeks ja viiluta. aseta porru ja tomat vormi kala juurde, topi osa kala kõhtu. poeta vürtsiterad ja loorberileht samuti kõige juurde.
vala vormipõhja tilgake vett, pane kala peale võitükid.
küpseta ahjus umbes 20-25 minutit, siis võta välja ja lisa rõõsk koor. küpseta veel maksimaalselt 10 minti. küpsetusaeg sõltub kala suurusest muidugi ka.

kui söömisel haugile õigesti läheneda, saab ka peenikestest luudest lahti; kohaga seda muret ei ole.

kevadkoristus

ma olen viimastel päevadel peamiselt koristanud. tähendab, mitte selles tolmu ärapühkimise mõttes, vaid pigem sorteerinud ja ümber paigutanud. asju. mida on ilmselgelt liiga palju ja osa on seega ka prügikasti või vanakraamipoodi paigutunud.
aga see tööpõld on veel lai. täna näiteks tunnen täiega, et olen üle pingutanud. selga annab tunda. kuigi, ma peaksin selja järgi vist üldse pikemalt puhkama mingi aja.

nii et täna siis ei tee suurt midagi. turul käisin ja seega tahab kala tegemist; sorteerin lapse kunstiteoseid alates lasteaiast ja üritan need ära paigutada; lilled pean homseks hankima ja ühe tiramisu keeran ka kokku.
mis meenutab mulle ühte tuttavat, kes oma meelest ei tee ka kunagi midagi, aga ometi sebib nagu kogu aeg midagi toimetada. kui nüüd veel mõelda, siis on neid mitmeid.
aga mina ju ei ole ometi selline, sest ma hetkel just lebangi täiesti niisama voodil. isegi ei koo ega heegelda – aga raamatu võtan küll ligi vist.

suvelõpu tegemisi

sest pole parata, laps läheb kohe kooli ja sisuliselt ongi suvi sellega läbi ju. enamus suvest on siin kirjas küll vaid märksõnadena. visandatud suvi, ma ütleksin.

muinastulede ööl käisime jahiga Tallinna lahel. nägime Turu poole põgenevat Blue Siriust, kultuuripealinna tuld Patarei juures, mitmeid lõkkekesi merekaldal. üllatusena tuli ilutulestik Pirital, aga ma ei ole jõudnud uurida, mille puhul see oli (Birgitta festivali lõpetamine?). vaatasin, et osa jahte liikus ka lahel mootori jõul, me ikka purjetasime.
sadamasse tagasi jõudes olid peod soomest tulnud kruiisiseltskondadel täies hoos. väga kuuldavalt, ma ütleksin.

suur köögikoristamine eile. pinnad said puhtaks ja maitseaineriiul natuke sorditud, aga muud kappide-sahtlite sisud jäid ikka puutumata. no ei jaksanud kuidagi. see-eest said korralikult küüritud mõned pinnad, mille ligi ma pole see ca 10a saanud, mis see köök kasutusel on olnud. asi seegi.

ilusad maisitõlvikud Maximas kutsusid ostma ja grillima. korteriinimesele on RMK loodud võimalused väga mõnusad. seekord ei olnud küll puid kenasti ootel, aga õnneks juhtus oma söelõpp kaasas olema, millest piisas täiesti.
miskipärast on tunne, et rohkem maisigrillimist sel aastal ei tule. aga natuke on saanud ka 🙂

poeg on nüüd kodune ja igapäevakohustused algavad taas, nii temal kui minul. järgmise paari nädala jooksul peavad paika loksuma huviringide tegevused. omale pean ka midagi otsima.

muide, lapse legotamise insener-tehnilised oskused kasvavad muudkui. näiteks, kuna kurja emana ma ei luba tal relvi osta, on ta ise legost ehitanud püstoli. laseb mingeid kummiotsaga asju, ma ei mäletagi, ilmselt mingi starwarsi komplekti relvad. tore on see, et on päästik ja on ka lukk – et kui relv on lukus, siis ei tulista. no täitsa peen värk, ma ütlen, ma ei olegi ise süvenenud, kuidas see tehtud on ja nii hoobilt välja ei mõtle.

Kajsamooril käisime lõunal juba paar nädalat tagasi. oli ilus ilm, natuke tuult ja päikest. kalasupp oli korralikku rammusa koorega (ise nägin, kui seda supi sisse valati) ja kapten(?) rääkis laevast ning Tallinna merendusest huvitavalt ning pikalt.

tihe suvelõpp.

see va koolide edetabel

see on ikka üks imelik asi. vaatan ja mõtlen, et olgu, mingi üldise trendi ehk annab, aga kui eelmisel aastal 147. kohal olnud kool on nüüd 37ndal või 95ndal kohal olnud on nüüd 231ne, siis – mida see ikka näitab õieti? mu lapse kool ja minu endine kool on sel aastal kohad enamvähem vahetanud, lapse kooli kasuks. kas see näitab nüüd kooli taset tõeliselt või? või siiski pigem, milline lend juhtub olema?
GAGis (nii eelmisel kui sel aastal stabiilselt ca esimese kümne hulgas) vaatasin seinal just paar päeva tagasi, viimastel aastatel on hull hulk kuldmedaliga lõpetanud, nö minu ajal ei olnud seal aga mitte igal aastal õpilast, kes seda teinud oleks. kas on siis nüüd õppetase nii palju tõusnud või? õpilaste motivatsioon teine? või ikkagi võimalus valida omale nö sobivaid õpilasi (midaiganes see siis mingi kooli jaoks ei tähenda; ning muidugi ongi neid lapsi, kellele juba algklassidest meeldibki pingeliselt õppida)?
olgu, edetabelist saabki teada need koolid, kes valivadki omale õpilased, et seal eesotsas püsida.
aga kui laps nagunii sellises koolis ei käi, vaid selles tavalises, kus õpetajad peavad hakkama saama igasuguste õpilastega igasugustest kodudest (sh sellised, kellel puudub kooli vastu igasugune huvi ja kodust toetust ka ei ole; hea, kui kodugi on) – siis mida see edetabel annab? ainult pinget nendes kodudes, kus leitakse, et laps peaks ikka ka ühes nendest ‘parematest’ koolidest õppima. või tõdemuse, et kuigi ma vanemana toetan oma last ja tema haridusteed, on mul kahju nende õpetajast, kes peab suure osa tunnist kulutama mõne lapse peale, kelle tase on väga erinev või kellel on käitumisprobleeme – samas omale aru andes, et kusagil peavad ju ka need lapsed ometi õppima. ja selge see, et kõik ei mahugi nö koolide marjamaale ja veel edasine koolide kihistumine oleks veel hullem. niigi on õõvastav kuulda erakoolis õppiva lapse tõdemust peale sellise keskmise riigikooli külastust, et see on nii jube ja tema sellises kohas küll õppida ei tahaks.

ah et miks ma üldse sellisest asjast end häirida lasen, kui see tabel mu jaoks ei näita midagi – või vähemalt mitte midagi uut ja huvitavat ning mingi tavalise kooli koht seal tabelis ei näita mu meelest midagi? no sest seda tabelit kahjuks kohati tähtsustakse ikka väga ja mulle jäi silma ning tekitas mõtteid.
eks seegi ole lihtsalt mingi statistika.

hoolimata oma lapse kooli kõikuvast veidi alla keskmise tasemest ja mõnest keerulisemast lapsest klassis olen ma ikkagi rahul, sest kool on kodu lähedal ja seesinane klass on mõnusalt väike.

enne veel, kui suvehooaeg lõpeb..

.. tuleb kogu võimalik enamvähem vaba aeg tihedalt sisustada. ehk siis ma olen väga palju ‘lennus’ olnud ja kirjutamisaega on vähe. piltide töötlemise aega ka (kuigi ma ei tassigi suurt kaamerat väga palju kaasas).
nii et Hiiumaa-käigust ma ei kirjuta (see oli jälle lühem külastus, kui ma sooviksin; aga ega sealt pole väga pilte ka tulemas), Tabasalu Jazzist ka mitte (sest sealt tuleb pilte). teatrist võiks ju kirjutada, sealt pilte ei ole, kuid seda jälle nö augutäiteks ei kirjuta ju. ehk siis see kõik nõuab natuke aega ja sobivat tuju. hetkel olen ma aga lihtsalt väsinud.

poeg, muide, hakkab siis nüüd saksofoni õppima.

Vormsi

kolmapäev viis meid Vormsile. lihtsalt juhtus nii. lapsele kuues Eesti saar ja minule kaheksas, kus käidud on. keskmise eestlase kohta ei ole paha saavutus.
“Vormsi on Eesti suuruselt neljas saar, seda peab ikka teadma”, ütles poeg. seesama, kelle nõudmisel läheme homme mitte Vabaduse laulule, vaid Tabasalu jazzile.
autoga on nüüd ring peale tehtud, pikemaks uurimiseks peab ratastega minema. saab ligi ka igale poole.

Sviby

oh seda statistikat

vahtisin mingi päev seda uut aidsi-vastast reklaami, stiilis, et ainult 18% eesti naistest kannab kondoomi ise kaasas – ja vihastusin natuke.
esiteks, kondoomi kannab kaasas ainult see, kes on valmis juhuseksiks. kuna neist ka mingi osa ilmselt ei kanna kaasas (kas teadmatusest või mõnel muul põhjusel), siis ilmselt on neid, kes on juhuseksiks valmis, veelgi rohkem. ma nüüd ei tea, ma eeldan, et on ikka võetud sobiv vanuseklass, selle puhul peaks äkki arvestama, et mingi arvestatav hulk on püsisuhtes ja ilmselt neil ei ole praktilistel kaalutustel seega kondoomi vaja kaasas kanda. ehk siis ma leian, et 18% on päris hea tulemus (arvestades veel, et üks asi on suguhaigused, aga teine asi nt soovimatu rasestumine, millest hoidumine on nagunii rohkem naiste pärusmaa olnud meil) – isegi meil, kus püsisuhet väga ei väärtustata.
teiseks, tehtagu nüüd kõrvale statistika, kui paljudel meestel on kondoom kaasas ja kui paljud üldse on nõus seda kasutama. sest minu isiklik kogemus ütleb, et eeldada eesti mehelt ka esimesel korral kondoomi kasutamist on reeglina neile löök allapoole vööd. õnneks kõik ei ole sellised (ja ma loodan, et äkki nooremad on juba teistsuguse suhtumisega), aga väga paljud siiski on. ja ilmselt neid naisi ei ole ka liiga palju, kes juhul, kui mees siiski keeldub kummi kasutamast, keelduvad mehega seksimast.
tähendab, sellise statistika juurde tahaks rohkem tagamaid näha.

eilne töö sai edukalt kolme peale tehtud ja tapeet seina. tulemusega olen rahul 🙂 natuke on vaja nikerdada siit-sealt veel küll; no ja see vaip muidugi; ja kapp – aga jõudumööda.

nädal vahetatud

üks tuba on tänaõhtuse tapeetimise ootel, lõpuks ometi. eks muud uuendused seal tulevad aja jooksul. peaasi, on algust teha – ja teha seejuures iga etapp korralikult, mitte nö ajutiselt (ajutised asjad on kõige püsivamad, teadagi).
kõik muu on sellevõrra rohkem segamini.
väsitav. selg oli õhtul kange. ma tean, et ma ei tohiks selliseid asju teha – aga kes ja millal siis teeb? küll ma jõuan puhata ka.
järgmised kaks nädalat on ettenähtavalt tihedad.
aga siis tuleb kooliaja-rutiin. mis on kohati hea.

take a smile


see pilt võtab mu tänase päeva kokku. kui ma jaole sain, olid kõik naeratused võetud. aga ega mu tuju ja olemine ei olnud suurem asi enne sedagi.
otseselt ei olegi midagi. murtud rutiin, need puuduvad langevad tähed (mida ei näe linnas kuidagi). ei midagi hullu. sume august, mis mulle meeldib – ja siis olen ma siin korraga pidetuna. sellele ei tohi lihtsalt mõelda, siis läheb üle.

vana tapeet on maas, magasmituba pea peal. jätkutööd lähipäevil.
tee tööd, muidu tuleb igatsus ja armastus. kellele neid vaja on?

sadama turust inspireeritud salat

tegelikult sirvisin eile õhtul miskipärast hunnikut (ingliskeelseid) toidublogisid. ega seal ei olnudki salatid just ülekaalus, aga aastaaeg on selline, et torkavad silma. sest kui on kodused köögiviljad käes, on salati maitse ka teine kui talvisel.
nii et üldiselt võiks öelda, et tegu on salatitest inspireeritud salatiga. aga kuna siin sees on hulk häid asju, mis on pärit Sadama turult; ning ülejäänuid saab sealt ka, siis olgu seekord nii 🙂 panen kirja ka, kelle käest seal midagi saab.
kogus on seekord ühele, selline päris korralik kõhutäis. aga võib teha ka rohkem ja kaussi ja siis tõsta.

mõni leht jääsalatit (Uus-Kongo)
värske lühike kurk (Pekero)
suurem tomat või peotäis kirsstomateid (Pekero)
väiksem sibul (Pekero; punane sibul on muidugi parem, aga kõlbab ka tavaline)
viil arbuusi
keedetud kanamuna või 2-3 keedetud vutimuna (Pekero; vutimuna on loomulikult parem, aga seda mul lihtsalt ei olnud hetkel)
2 viilu sinki (Vana-Torokse)
mõned lehed värsket basiilikut (Uus-Kongo)
värskelt jahvatatud pipart

vinegrett-kastmeks:
1tl sidrunimahla
ca 1,5spl head õli (otsi nt papa Joe juurest)
0,5tl suhkrut
maitse järgi soola
0,5tl kanget sinepit
veidi jahvatatud valget pipart

singiviilud lõika ribadeks ja prae keskmisel kuumusel pannil mõlemalt poolt. hädapärast kõlbab ka poe toorsuitsupeekon ilmselt, aga sellele maasuitsuomale ei saa vastu. soovitan võtta kas kaelakarbonaadi või suitsuribi; seljakarbonaad on natuke kuiv praadimiseks.
kuni sink pannil on, rebi salat tükkideks taldriku põhja. lõika kurk pikuti veeranditeks ja seejärel viiluta (mitte liiga õhukeselt!). suur tomat lõika samuti ühtepidi veeranditeks ja siis viiluta, kirsstomatid poolita või lõika veeranditeks. arbuusiviil haki kuubikuteks, eemalda seemned. sibul samuti: sõltuvalt suurusest pikuti veeranditeks või pooleks ning seejärel lõika kenad viilud.
(vaikselt ütlen siikohal ära ka, et kurgid-tomatid-sibulad on mul emme käest, aga Sadama turul on täiesti hea kraam ikkagi olemas)
aseta koostisained salatipadjale (võid kasutada ka muid salateid sinna sisse muidugi; tammelehte, rooma salatit jms).

vinegretiained vala mõnda pisikesse korralikult suletavasse purki ning loksuta tugevalt, kuni ained on seganunenud. vala salatile. lisa purustatud pipart.

vutimunad poolita, kanamunad viiluta ning pane salati peale. lisa kuhjana nüüdeks kenasti praetud sink.
kaunista-maitsesta basiilikulehtedega.