merepäevad ja kohtumine tundmatuga

nagu ikka – kui mõni aasta tagasi oli selline natuke rahulikum üritus, siis nüüd on hullud massid koos. sel aastal olid sabad isegi nendele laevadele, kus neid tavaliselt olnud ei ole, no näiteks Suurele Tõllule ja Tarmole tabasin sabad. Krusensterni pea Rimini ulatuvast sabast ei tasu rääkidagi (laps vahtis saba lõppu, laeva kaugust ja teatas, et ei, me ei lähe sinna. pole parata, ma olin ta otsusega nõus).
lastealal Rannarahva muuseumi telgis sain teada, et mu laps oskab puutüki ja noaga täitsa ise täitsa kenasti ringi käia ja välja tuli sealt tillukese kahemastilise isetehtud purjekaga. see juhendaja aitas seal natuke teda, aga suurema töö tegi poiss ise. leidis, et see on tõesti lahedam, kui mingi mõne euro eest oleksime osta saanud – ilmselge hiina masstoodangu.
Vana-Torokse peremees vabandas, et kaelakarbonaad on otsas ja palus helistada, mis päevaks turule jõuab. turu juures aga gruusia šašlõkki ei olnudki. ma nii lootsin.
kuna eile käisime juba merel, siis kahe sadama vahel kulgesime mööda kultuurikilomeetrit. laps ikka uuris mult, et miks see kultuurikilomeeter on, et pole ju eriti mingit kultuuriasja seal, ajasin talle siis häma sellest, et kunagi tuleb. võijah, kas see just häma on muidugi. ja siis oli tal küsimus ka selle kohta, et miks asja nimi on kultuurikilomeeter, kui tegelikult on pikem (ma pakuksin, et kui nüüd võtta reisisadamast kuni Tööstuse tänavani, siis pigem 2km jah) – ma pakkusin variandi, et see on mugavam nimi kui kakskilomeeter. või siis et äkki kultuuri tuleb kilomeetri jagu 😛
Lennusadamas turnis laps enamiku laevu läbi (ma hoidsin end ja roninud nii palju) ning suundus selle basseini poole, kus laevukesi sai ujutada. eelmisel aastal lasi puldilaevaga seal ringi. vaatame: puldikad on, aga mitte vees. leidsime asjaga tegeleva tüübi ka, see vabandas, et laevad tahavad vahepeal kuivama, et seal neid pritsitakse jms ja osa elektroonikat saab märjemaks, kui vaja oleks. proovis ühte, sai käes mootori tööle, aga vees jäi kohe seisma.
käisime siis veel ringi, vaatasime natuke jahtide võistlust, poeg proovis kuival maal meresüsta, veel mõnel laeval sai käidud ja suundusime tagasi. seekord sai ikka ühe paadi tööle ja laps sai mõned ringid ja manöövrid sellega vees tehtud. õigel ajal taipasin hoiatada, et liiga serva ligi ärgu sõidutagu – sest kohe oli mitu paari käsi, mis tahtsid paati haarata.
mängualal tuli ta mu juurde küsima, et äkki teeks näomaalingu – ja siis tõdes ise, et tegelikult on ta selle jaoks vist natuke liiga vana juba.

jalutasime läbi Kalamaja pargi bussile, kui nägin, kuidas buss ära sõitis. peatusesse jõudes oli seal üks papi, kes ka graafikut vaatas ja kui ma läksin ka ligi, teatas, et ’58 peaks tulema’. kuna kell oli enamvähem täistund, siis tõdesin, et 58ne buss oli see, mis just ära läks ja teatasin seda papile ka. mõtles natuke ja hakkas jalutama. me mõtlesime ja hakkasime ka. trammile.
trammipeatuses (kuhu papi ka oli jõudnud) poeg proovis oma merepäevadelt soetatud osavusmängu (puidust varrega topsike, mille küljes on nööriga puidust kuul, mis tuleb siis õhku visata ja topsikesse püüda) ja tegi seda natuke liiga mu nina all (leida, et su nina suunas lendab puidust kuulike, mis sellest, et nööri otsas kinni, aga siiski päris lähedale) ning ma võtsin sõna, et seda asja peab pisut kaugemal tulema.
selle peale astus papi ligi ja küsis pojalt, kas ta tsirkuses on käinud ja näinud, et klounil on nina otsas punane pallike. laps muidugi sai jaatavalt vastata. papi teatas seepeale kavala näoga, et see ongi selleks, et nina haiget ei saaks igasuguste loopimiste ja trikkide käigus 😛
igatahe poiss harjutas edasi (aegajalt edukalt) ja me jäime kuidagi rääkima. selgus, et papil on Põhja-Tallinnaga erinevaid seoseid ja andis edasi mõningaid värvikaid seiku ajaloost, nii üldisemaid kui isiklikumaid. sõitsime trammis ka koos ja alles peale trammi läksid me teed lahku.
ja siis, paar minutit hiljem, oli mul kuidagi kahju, et ma tema kontakte mingeid ei küsinud. ma ei oska isegi täpselt põhjendada, miks. ilmselt olen jõudnud sellesse ikka, kus tahadki rohkem teada ajaloost, mis minu praegust elu natuke puudutab.
et julgelt ütlen, et minu tänane päevaelamus ei olnud mitte merepäevadel, vaid see meeldiv vestlus trammipeatusest trammipeatuseni.

viimane pilt, mille sain seebikaga tehtud enne, kui see teatas, et ‘lens error’ ja keeldus objektiivi sulgemast. tavaliselt aitab sel puhul aku välja-sisse ja uuesti sisselülitamisnupp, aga minu ponnistused ei kandnud seekord vilja. kodus nüüd sain korda.

väsitav, aga huvitav, nädalavahetus on olnud.