jääkohv

siit on suvel mõnedki korrad jääkohvi otsitud. eks ma siis esitan oma versiooni selle tegemisest.

vaja läheb jääd, kohvi, suhkrut ja piima või koort. ilmselt on nii suhkur kui piim muidugi valikulised asjad, samas jääkohvi ma ilma nendeta väga hästi ette ei kujuta. aga eks see ole maitse asi.
ahjaa, metallist šeikerit või vähemalt mingit korralikult suletavat mitteklaasist anumat läheb ka vaja.

alustuseks valmista must kohv, natuke kangem, kui tavaliselt, misiganes meetodil harjunud oled. kui see on valmis, võid suhkru sinna sisse segada juba.
aseta jää šeikerisse, vala peale sobiv kogus piima-koor (mulle vahel meeldib kasutada 25% koort nt, tuleb selline kreemisem tulemus). edasi on vaja tegutseda kiirelt: vala šeikerisse kohv (see on kuum, eksole, seepärast peab kiirelt tegutsema ja seepärast ei tohi ka temperatuurikontrastide mõjul kergelt purunevast materjalist anum olla), aseta kaas peale ja loksuta korralikult, kunu tunned, et šeikeri sisu muutub külmaks.
tavaliselt on 4-5 loksutamisega juba tunda, ma loksutan umbes kümmekond korda.
kohvi tassi valades on maitse asi, kas valad järgijäänud jäätükid ka või mitte. mina tavaliselt ei vala.

Share

teisipäevased mõttekesed

selle Norra-jamaga meenus mulle kevadine loeng, kus just sellistel teemadel räägiti. ehk siis kuidas käituda relvastatud kallaletungi olukorras. ning peamiselt rõhutatigi seal, et kõige targem ongi põgeneda. aga kuhu sa sellisel väikesel saarel põgened? pealegi oli seekord päris hästi ettevalmistatud tüüp ka, mitte selline huupi-lahmija.
ühtlasi kuuleb peatselt, kui palju mu laps teemaga kursis on, peab hakkama talle ka seletama vist, kahjuks.

***
ma avan juba mitmendat päeva blogiadminni, et midagi kirjutada – ja siis panen jälle kinni. sest no ei tule midagi. mõtted, mis enne peast läbi käinud on, poevad peitu ära, niipea, kui seda ekraani siin näen.
mitte et ma üldse väga palju mõtleksin praegu, eksole. suvi ikkagi ja peab puhkama.
mida ma ka üritan.

***
see selg ei taha ikka veel heaks tagasi minna. korjasin mõnede füsioterapeutide-massööride numbrid ja võtan nüüd hoogu, et neile helistada. jah, tegelikult mulle juba anti mõista küll, et ma olen ise üle pingutanud ja üldse peaksin ikka veel võtma väga lõdvalt.
aga ei saa päris nii. tööl peab juba nagu käima ja muud elu ka vaikset nokkima.
kuigi, muidugi, ma püüan lamada nii palju, kui võimalik.
et siis püsti tõustes jälle kangeselgne olla.

***
selle palavaga ei ole õiget söögiisu. hommikuti ikka vägistan omale midagi sisse.
seda enam on isu a) konditsioneeritu tööl, kus kohvik on kinni b) õhtuti, kui aknast natukenegi õhku tuleb.
väga ebamõistlik.

Share

meie teeme plaane, aga..

kui ma eile õhtul sain teada, et me ‘oma’ mustikametsa sel aastal teatavatel (meist mittesõltuvatel) põhjustel pikalt viibida ei saa, siis oli see mulle täiesti üllatav hoop. selles mõttes, et ma pidin selle uudise edastama ka oma lapsele, kelle jaoks suvi ilma mustikametsata ei olegi nagu suvi. seal männimetsa all on ta teinud väga palju samme oma iseseisvuse teel, näiteks siis, kui ta linnas veel mu sabas rippus, lasi ta seal hoovi peal ise ringi, ma ei pidanud kogu aeg silma allgi olema. või siis, ma mäletan, mõni aasta tagasi, kui õhtul sinna jõudsime, siis ta lihtsalt jooksis paar ringi ümber hoovi suurest rõõmust. ning nüüdki uuris juba kevadel, et lähme ju suvel ometi. sest me oleme käinud seal absoluutselt igal suvel kogu tema eluea jooksul, kasvõi öö-paar kohal olnud.
ning ma olin tõsiselt kurb, et ma pean nüüd lapsele teatama, et kahjuks sel suvel mitte. et me võime ehk käia sealt mingil päeval läbi, aga me ei saa seal mõnda aega kohal olla, nagu tavaliselt.
ta ütles mulle, et saab aru, aga pettumus kõlas läbi.

peab ütlema, et ka mulle on olnud need suved seal olulised. õhtused istumised peretütrest sõbrannaga, või see eemalolu kõigest kodusest. kusjuures, kummalisel kombel, on mulle rohkem meeldinud see, kui ma olen saanud seal rohkem toimetada, köögis. jah, eksole, mis puhkus see on, mis koosneb suuresti söögitegemisest ja nõudepesust? aga näe, kuidagi on.
viimasel ajal aga on seda (jälle, minust mittesõltuvatel põhjustel) vähem olnud ja see on ka imelik, et moraalses mõttes on mul siis seal ka raskem pikemalt olla. et kui ma olin vajalik ja tegin vajalikke asju, siis oli mu sealolek nagu põhjendatud. niisama suvitamine on ka tore – aga samas natuke ebamugavam. ma nagu tunnen ise, et ma jään võlgu neile.

muidugi, nendest asjadest laps ei tea. ja ei peagi teadma.
tema jaoks on see üks suvemaa, kuhu ta tahab minna ja kus peab alati suvi olema (‘ema, ma loodan, et sel aastal ei tule eriti vihma, kui me seal oleme’).
eks siis järgmisel aastal jälle :)

Share

kesksuvi

jah, see juuli, kesksuvine juuli. kui päike käib kõrgelt, päevad on pikad, aga enam mitte värsked, taevas on pleekinudisinine ning teemaks on kirsid ja vaarikad. august oma pimedate, tähti täis öödega tundub veel kuidagi kaugel olevat ja aega on lõputult.
juuli.
kesksuvi.

***
olen lapse just ära viinud ja koju tagasi jõudnud (pfff, jalutada pole viga, aga maa on natuke liiga pikk ja trollis läheb palavaks ära), kui laps helistab ja teatab, et unustas telefoni koju, et kas ma saan selle talle ära tuua. ütlen, et mõtlen natuke.
enne, kui ma väga sügavalt mõtlema jõuan hakata, helistab lape uuesti ja küsib, et kas jalgratast ei saaks siis ka tuua. et teisel lapsevanemal on mingi plaan sellega.
mul lööb juhtme kokku selle peale (mina oma taastuva seljaga pean logitseerima, püüdku olla!) ja teatan lapsele kenasti, et mul ei ole midagi selle vastu, et ratas tema juurde saab, aga püüdku nad ise lahendus leida, kuidas just. et mina nüüd ei hakak küll trolliga, ratas näpus, sõitma veel ühte ringi.
laps ohkab õnnetult ja lepib olukorraga.

mina, tubli ema, muidugi leian lahenduse (haa, kasutan selleks ühte logistikut – ei, mitte lahenduse leidmiseks, logistik ongi lahendus ise, auto ja hea sõbranna näol!) ja õhtul saab ratas lapsele viidud. kiiver ja telefon ka.

***
rattast. laps on rääkinud, et talle on vist suuremat vaja.
on vist jah, kasvab ju. laps siis. ratas mitte. ma siiski ei ole veel suuremat otsimist ette võtnud, sadulat saab veel natuke kergitada. tubli ratas, sai kasutatuna odavalt ostetud ja poolteist aastat kenasti teeninud. kindlasti teenib järgmist omanikku edasi.
aga olgu.

täna, teine sõbranna, vanakraamipood. jalgratas. õigemini on neid seal neli tükki, aga üks on väike, üks suur ja ühe praagin raami-värvi tõttu välja. jääb sõelale üks. mudel sobib, käiguvahetused näivad töötavat (vajalikud junnid seal hammasrataste juures liikusid küll), pidurid ka. lükkan ratast, aga midagi on nagu imelik. hm.
hakkan pedaali ringi ajama – ja see käib ülestulles vastu tagaratta kahvlit, seda, mis sealt keti kohalt tuleb. st, mitte ei käi lihtsalt vastu, vaid jääb kahvli taha kinni.
jõllitan ratast veel, tagumine poritiib on mingi mõlgiga ja kui nii vaadata, ongi raam nagu natuke viltu. samas mitte kohearusaadavalt.
igaks juhuks küsin müüjalt hinda ja, saanud üllatava vastuse, teavitan teda ratta olukorrast. müüja noogutab ja ütleb, et jah, need kõik on sellised, mis tahavad natuke nokitsemist.
võinii. kas kõver raam ikka kuulub kategooriasse ‘natuke nokitsemist’? selle puhul pole ju kindel, et selle üldse kunagi korda saab, nii palju, kui ma teemat adun? ehk siis, kui peaaegu niisama saaks, võiks ju võtta ja proovida, aga selle (mitte küll soolase, kuid mitte ka just odava) hinna eest ei hakka ma ostma asja, mis võibolla jääbki kasutuna ripakile.

***
tuleme sõbrannaga, logistikuga, ratast viimast ja mulle tuleb mõte, et hüppaks läbi teelolevast ehitustarvete poest. magamistoas peaks tapeeti vahetama, kümne aastaga tüdib ära.
jalutame ringi, vaatame tapeete, arutan, mis võiks sobida ja kuidas. mõni on igav, mõnel on hind kõrge (jajah, paari tapeedirulli hinnaga oleksin selle jalgratta saanud ostetud!) – no üldse, ma ju tean, remonditegemine on väga kohutav, ma ei leia kunagi seda, mis mulle meeldiks. et mul on nagu enamvähem mingi tunne, mis võiks olla, ja tavaliselt seda muidugi ei ole. lasen kuude kaupa mööda poode ringi, enne kui midagigi sobivat leian. jaa, ma olen seda oma elus kogenud korduvalt.

aga siis, korraga, mingite allahinnatud ja jääkide kastide juures torkab silma üks rull. õigemini üks rull ja kaks jääki. muster selline, mida eespool sai arutatud, et see oleks hea – aga värv veel parem, kui ennenähtud!
otsimise peale leiame sobiva teise tapeedi ka, sest esmaleitu on seda tüüpi, millega kogu tuba ilmselgelt ei kata, vähemalt mitte sellist pisemat tuba. ka allahinnatute kastist.
siiski jääb me mõte kinni selle kahe pooliku, ilmselt näidiseks olnud rulli juures, mis ei ole kiles (ja millest üks tundub mahu järgi küll peaaegu täisrull olevat). püüame kinni ühe müüja, kes lahkelt ütleb, et lahtised rullid saab tasuta kaasa, maksma peame ainult selle kilesoleva eest. tasuta?!? tänapäeva poes?
esimene mõte on, et ‘ei saa olla’; aga tädi võtab taskust markeri, kirjutab rulliotsale ‘tasuta’ ja nii me, rullid näpus, kassasse lähemegi. võtan teist tapeeti ka mingi suvalise arvu rulle (pigem rohkem kui vähem), sest ma ei mõelnud ju üldse, et ostmiseks läheb, ja tuba on üle mõõtmata (no enamvähem ma siiski panen seinte pikkused paika, voodiga suhtarvus, eksole :P) ning maksan ära. hinnaks umbes ühe rulli normaalne letihind. st, kogu selle hunniku hinnaks. korralik, kvaliteetne, ilus. selline, mida oleksin muidu pidanud kuude kaupa otsima.
rõõmustame koos sõbrannaga.
vahel võib mul ka vedada.

***
sulgemiseelselt turult odavalt ostetud pool kilo kirsse (head ja plekivabad) on tänase päeva boonus.

Share

täidetud rullkõrvits

rullkõrvits, paarkümmend aastat tagasi kabatšoki nime all, uuemal ajal üsna eksliku nimega suvikõrvitsaks nimetatu, on hetkel üks toekamaid valmivaid vilju :) inglise keeles on ta küll ka ‘summer squash’, aga eesti keeles on suvikõrvitsaid kolm tükki:

Tasub meelde tuletada, et on olemas ka lame taldrikkõrvits ehk patisson ning spagetikõrvits, mille sisu tõesti meenutab spagette ning on kasutatav keedetult, analoogiliselt spagettidega.

Toidutare

täidetud rullkõrvitsat olen ma teinud aastaid. üldse, selle kasvatamise kombe tõin meie perre mina, Ukrainast, kui ma kunagi keskkooli ajal Lvovis mitu raksu käisin ja kabatšoki sealt no avastasin iseenda jaoks. ema võttis vedu ja sealtsaadik on seda igal suvel kasvatanud. edukalt, sest vilju valmib ikka palju.

seekord vaatasin kaasaantud pirakat ja mõtlesin, et kui ma seda klassikaliselt täidan (pikuti pooleks lõigatuna), jääb seda meile kahe peale paljuks. et täidaks küll, aga kuidagi teismoodi. mis siis ikka, otsustasin viilutatult täita.

4 paksu viilu (ca 3cm) rullkõrvitsat
100g toorsuitsupeekonit (Vana-Torokse pärissuitsupeekon on mu viimase aja lemmik)
300g korralikku hakkliha (mul oli 70% veis, 30% siga; aga võib kasutada ka nt kalkunit või muud, oma soovi järgi)
1 pisike sibul
1-2 küünt küüslauku
1 punane paprika
100g juustu (riivitult)
soola, pipart, hakitud peterselli

ära rullkõrvitsat koori. uurista viiludest seemnetega südamine 2/3 ulatuses välja, jäta põhi terveks. raputa üle soolaga ja jäta seisma. pane ahi sooja 180 kraadi peale.
tükelda peekon väikesteks kuubikuteks ja pane pannile, keskmisele kuumusele. pruunista ja hauta rasv välja, aegajalt segades.
vahepeal puhasta ja tükelda sibul ja küüslaugud. kui pannil on juba kenasti rasva, lisa need peekonile ja küpseta üsna madalala kuumusel – pruunistada ei ole vaja. paari minuti pärast lisa hakkliha ja kuumuta segades veel ca viis minutit. hakkliha ei pea olema läbi praetud, küpseb ahjus ära kenasti. maitsesta segu soola ja pipraga.

eemalda paprika saba ja seemned, lõika paprikast ringid.
võta ja vala rullkõrvitsaviiludest väljaimbunud vesi ära, vajadusel kuivata viilud majapidamispaberiga üle. aseta viilud ahjunõusse, tühimik ikka ülespoole. pane iga viilu peale paprikaring. ülejäänud paprika hakkisin peeneks ja panin rullkõrvitsaviilude põhja.
jaga hakklihasegu viilude vahel ära ning aseta täidetud rullkõrvitsad ahju.
ca 30 minuti pärast raputa toidule hakitud peterselli ning puista üle riivjuustuga, lase küpseda veel kuni 10min.

kui on paksema koorega vanem suvikõrvits, nagu mul, siis enne sööma hakkamist lõika koor õhukese ära.

õhtukseks magustoiduks läks vaarikajäätis väikese mustsõstra-punasesõstralisandiga külma :)

Share

üksolek ja üksindus

ma olen selline, kes on enamvähem kogu oma täiskasvanuea (ja natuke varemgi) olnud arvamusel, et ei suuda eriti üksi olla. et üksindus (emotsionaalses mõttes, eksole) on midagi, mida peab iga hinna eest vältima. ja see tähendab ometi ju, et füüsilise üksioleku perioode peab ka ometi vähendama. ilmselt seetõttu olen aegajalt enda ligi kuhjanud ka mingeid absoluutselt ebavajalikke suhteid (kuigi küllap on iga neist siiski mingis mõttes vajalik olnud) ja aegajalt klammerduma kippunud (huhh, piinlik muidugi).
ehk siis, ma olen kartunud üksijäämist, ilma, et ma seda õieti kogenud oleksingi. ja sellest tulenevalt teinud suure hulga nii mõistuslikus kui emotsionaalses plaanis kummalisi otsuseid enda sees – sest, nagu öeldud, tundus mulle, et emotsionaalse üksinduse vältimiseks peab vältima ka füüsilist üksiolekut.

hah!
ma olen pimeduses elanud suure hulga oma parimaid aastaid!
sest tegelikult, olles füüsiliselt (parnterluse mõttes, eksole; ma ei räägi siinkohal ei lastest ega seksist) üksi, väheneb emotsionaalse üksinduse mõõde oluliselt. lihtsalt, ilmselgelt saab ka see mittemõistuslik pool aru, et midagi ei ole ja pole lootustki – ning kui midagi pole oodata, siis on ju hea ja rahulik olla ometi.
selles mõttes on füüsiline kaksiolek, kui sealt on kadunud emotsionaalse kaksiolek, hullem. sest kuskil alateadvuses tiksub ikka teadmine, et see emotsionaalne pool võiks olla ning see närib seestpoolt hullult. energiat kulub ka sellele närimisele omajagu, isegi, kui mõistus ütleb, et tegu on ilmselge enesepettusega.

ehk siis ma olen nö suhtes olles kogenud palju rohkem emotsionaalset üksindust kui ilma suhteta. ja et üksiolek ei ole midagi hullu ega koledat, enamasti pigem vastupidi.

Share

merepäevad ja kohtumine tundmatuga

nagu ikka – kui mõni aasta tagasi oli selline natuke rahulikum üritus, siis nüüd on hullud massid koos. sel aastal olid sabad isegi nendele laevadele, kus neid tavaliselt olnud ei ole, no näiteks Suurele Tõllule ja Tarmole tabasin sabad. Krusensterni pea Rimini ulatuvast sabast ei tasu rääkidagi (laps vahtis saba lõppu, laeva kaugust ja teatas, et ei, me ei lähe sinna. pole parata, ma olin ta otsusega nõus).
lastealal Rannarahva muuseumi telgis sain teada, et mu laps oskab puutüki ja noaga täitsa ise täitsa kenasti ringi käia ja välja tuli sealt tillukese kahemastilise isetehtud purjekaga. see juhendaja aitas seal natuke teda, aga suurema töö tegi poiss ise. leidis, et see on tõesti lahedam, kui mingi mõne euro eest oleksime osta saanud – ilmselge hiina masstoodangu.
Vana-Torokse peremees vabandas, et kaelakarbonaad on otsas ja palus helistada, mis päevaks turule jõuab. turu juures aga gruusia šašlõkki ei olnudki. ma nii lootsin.
kuna eile käisime juba merel, siis kahe sadama vahel kulgesime mööda kultuurikilomeetrit. laps ikka uuris mult, et miks see kultuurikilomeeter on, et pole ju eriti mingit kultuuriasja seal, ajasin talle siis häma sellest, et kunagi tuleb. võijah, kas see just häma on muidugi. ja siis oli tal küsimus ka selle kohta, et miks asja nimi on kultuurikilomeeter, kui tegelikult on pikem (ma pakuksin, et kui nüüd võtta reisisadamast kuni Tööstuse tänavani, siis pigem 2km jah) – ma pakkusin variandi, et see on mugavam nimi kui kakskilomeeter. või siis et äkki kultuuri tuleb kilomeetri jagu :P
Lennusadamas turnis laps enamiku laevu läbi (ma hoidsin end ja roninud nii palju) ning suundus selle basseini poole, kus laevukesi sai ujutada. eelmisel aastal lasi puldilaevaga seal ringi. vaatame: puldikad on, aga mitte vees. leidsime asjaga tegeleva tüübi ka, see vabandas, et laevad tahavad vahepeal kuivama, et seal neid pritsitakse jms ja osa elektroonikat saab märjemaks, kui vaja oleks. proovis ühte, sai käes mootori tööle, aga vees jäi kohe seisma.
käisime siis veel ringi, vaatasime natuke jahtide võistlust, poeg proovis kuival maal meresüsta, veel mõnel laeval sai käidud ja suundusime tagasi. seekord sai ikka ühe paadi tööle ja laps sai mõned ringid ja manöövrid sellega vees tehtud. õigel ajal taipasin hoiatada, et liiga serva ligi ärgu sõidutagu – sest kohe oli mitu paari käsi, mis tahtsid paati haarata.
mängualal tuli ta mu juurde küsima, et äkki teeks näomaalingu – ja siis tõdes ise, et tegelikult on ta selle jaoks vist natuke liiga vana juba.

jalutasime läbi Kalamaja pargi bussile, kui nägin, kuidas buss ära sõitis. peatusesse jõudes oli seal üks papi, kes ka graafikut vaatas ja kui ma läksin ka ligi, teatas, et ’58 peaks tulema’. kuna kell oli enamvähem täistund, siis tõdesin, et 58ne buss oli see, mis just ära läks ja teatasin seda papile ka. mõtles natuke ja hakkas jalutama. me mõtlesime ja hakkasime ka. trammile.
trammipeatuses (kuhu papi ka oli jõudnud) poeg proovis oma merepäevadelt soetatud osavusmängu (puidust varrega topsike, mille küljes on nööriga puidust kuul, mis tuleb siis õhku visata ja topsikesse püüda) ja tegi seda natuke liiga mu nina all (leida, et su nina suunas lendab puidust kuulike, mis sellest, et nööri otsas kinni, aga siiski päris lähedale) ning ma võtsin sõna, et seda asja peab pisut kaugemal tulema.
selle peale astus papi ligi ja küsis pojalt, kas ta tsirkuses on käinud ja näinud, et klounil on nina otsas punane pallike. laps muidugi sai jaatavalt vastata. papi teatas seepeale kavala näoga, et see ongi selleks, et nina haiget ei saaks igasuguste loopimiste ja trikkide käigus :P
igatahe poiss harjutas edasi (aegajalt edukalt) ja me jäime kuidagi rääkima. selgus, et papil on Põhja-Tallinnaga erinevaid seoseid ja andis edasi mõningaid värvikaid seiku ajaloost, nii üldisemaid kui isiklikumaid. sõitsime trammis ka koos ja alles peale trammi läksid me teed lahku.
ja siis, paar minutit hiljem, oli mul kuidagi kahju, et ma tema kontakte mingeid ei küsinud. ma ei oska isegi täpselt põhjendada, miks. ilmselt olen jõudnud sellesse ikka, kus tahadki rohkem teada ajaloost, mis minu praegust elu natuke puudutab.
et julgelt ütlen, et minu tänane päevaelamus ei olnud mitte merepäevadel, vaid see meeldiv vestlus trammipeatusest trammipeatuseni.

viimane pilt, mille sain seebikaga tehtud enne, kui see teatas, et ‘lens error’ ja keeldus objektiivi sulgemast. tavaliselt aitab sel puhul aku välja-sisse ja uuesti sisselülitamisnupp, aga minu ponnistused ei kandnud seekord vilja. kodus nüüd sain korda.

väsitav, aga huvitav, nädalavahetus on olnud.

Share