üleeile oli aasta pikim päev, mis küll õhtul läks varakult pimedaks. pilved või midagi.
täna on jaan ja ma olen üks neid veidrikke, kes on linnas. ühtegi suurt läbu ei plaani ka. lapse pärast siiski läheme külla – praegused perspektiivid lubavad vähemalt õhtuks vihma lõppemist. iseenda pärast ei läheks küll vist kusagile.
inimesed ka ei üllata. vähemalt kaks teemat, mis on tänasega kaudsemalt või otsesemalt seotud, on ripakil. kes lihtsalt kaob ära, kuigi on lubanud midagi teha, kes lihtsalt peidab pead liiva alla ja põikleb.
õnneks on normaalseid inimesi rohkem 🙂