teada on hea, aga..

selles mõttes on muidugi parem, et on teada, mis selja-jalaga viga ning et tegu pole mingi müstilise asjaga, vaid väga levinud probleemiga. ehk siis selle lahendamine ei nõua ka mingeid imevõtteid või midagi.
aga teisalt on ebakindel ja ebamäärane tunne ikkagi. sest selline päris-op on asi, mida mul olnud ei ole. paar mingit torkimist on olnud, aga siis pole midagi lõigatud. nii et pisut hirmutav, kuigi, jajaa, ma tean, see on väga tavalineja igapäevane asi.
ja siis see ajastuse küsimus. mul ei ole halli aimugi, kui pikad on järjekorrad sellisele opile. nädalates või kuudes? aastates vast mitte 🙂 ja näiteks kui pakutakse juunisse, siis ma ei saa ju. sest kuuldavasti võtab taastumine päris korraliku aja ja juuni lõpul on see pikaltplaanitud reis ju, ammu kinnimakstud lapse unistus. ehk siis selle ärajätmine tuleb kõne alla ilmselt ainult elu ja surma küsimuse korral. mida mu häda küll ei ole. jah, jüle nõme valik, loomulikult peaks valima tervise – aga oma laps ja tema ülisuur soov (+ muidugi minu jaoks väga suur raha) võivad olla olulisemad ju? samas, kui imekombel peaks pakutama suhteliselt kohe, siis läheb loosi, sest sel juhul olen ma juuni lõpuks juba liikumisvõimeline küll. ahjaa, valikutest veel, ilmselt mõne neurokirurgi juurde kusagile tallinnas oleks saanud muidugi ka veel aja, aga seal konkreetselt oli nagunii järgmine tasuta vaba aeg paari kuu pärast umbes. ehk siis, kui ma saaksin arstile alles heal juhul juuni lõpus, siis võib ju juunikuise opiaja ära öelda..

muidugi, kogu selle asja tulemusena olen ma suhteliselt närviline. mitte et ma muidu väga nunnu ja stabiilne oleksin, aga praegu ma tajun ise ka väga hästi, et olemine on habras.

olgu, loodetavasti homme keskpäevaks olen targem mõnes asjas.