selvehallid, turud ja väikepoed

selvehallidest ja turgudest saab tänasest päevalehest lugeda.

nõus-nõus. ka mulle meeldib ehe Jaama turg, kõige oma kraamiga – kuigi ka seal on suur hulk vahendajaid, on seal ka rodu lette, kus peamiselt mitte-eesti päritolu memmed-taadid müüvad hooajakaupa. soolakurki antakse maitsta, juustutükki samuti ja sellist rikkalikku kuivatatud kompotisegu, nagu ühes letis vahel on, ei tea ma kusagil mujal müügil olevat.
keskturule satun ma harvem, aga kui seal olen, siis alati ka ostan midagi. odavam on kui jaamakas.
ja näiteks värske maisi ja arbuusi ostmiseks on turg kohe kindlasti parem koht kui pood, isegi kui hind veidi kallim on. kvaliteedis on ka vahel.

jah, mulle meeldib muidugi ka ‘trenditurg’ Sadama turg, sest no sealt saab kõige lihtsamalt pärissuitsusinki nt, aga ka gruusia pagarid on vastupandamatud. aga mul on tunne, et see jääb keskmise tallinlase liikumisteedest siiski eemale ja see on ehk üks põhjuseid, miks seal pilt hõredam on, kui turul olla võiks.

Rotermanni turust on natuke kahju. paistab, et sealsetel arendajatel sai ka vist raha otsa ja erinevalt üle-eelmisest aastast ei tehta olulisi pingutusi, et rahvast kvartalisse saada. ometi on see suurepärane linnaruum ja seda tegelikult otse kesklinnas. lihtsalt see piirkond on nii kaua inimestele suletud olnud, et selle nö taasavamine on keeruline. inimesed on inertsed. õnneks siiski mingi liikumine seal toimub, kuid kahjuks ilmselt liiga vähe turu jaoks. minu jaoks oli seal näiteks mugavam käia kui praegu Sadama turul

ning selvehallidest rääkides, ma tahaksin pisikesi spetsialiseeritud poode tagasi, kuigi ma saan aru, et see pole nii lihtne. lihtsalt ei tasu ära. nõukogude ajal ei olnud see ju probleem, raha tuli kusagilt mujalt ja inimestel olid olemas väikesed kodulähedased poed (kus küll valikut ei olnud ja piima- ning lihapäeva hommikul olid sabad ukse taga).
aga kunagi, siis kui ma siin ei elanud, oli meie maja esimese korruse praegu tühjades äriruumides saia-leiva-kommipood. ja ületee oli ühe nurga peal piimapood ja teise nurga peal lihapood. praegu müüakse ühes neist kõike, viina-piima-vorsti-pirukaid-lilli-shampooni ja teises kunsti-kontoritarbeid laias valikus kirjaklambrist nahkdiivanini. ja müüjad teavad mind nägupidi. ning ma arvan, et see on linnas keskmisest parem seis.
ning kohalik turg, küll pisem kui enne, on viie minuti kaugusel: sealt saab parimat kodust hakkliha, mida ma kaubandusest olen leida suutnud. ainult jalgratast ei ole seal mitte kusagil hoida.

muidugi, ma ei andesta Selverile mitte iial, et nad Minski poe välja sõid.

meelespea iseendale: ära pinguta!

täna on selg selline vaevalisem. eks eile sai vist natuke palju tehtud ka: väljaskäik (arsti ukse taga sai päris pikalt jalutatud-oodatud) ning hilisem fototöötlus, läpakas kõhu peal. viimane tegevus mõjutab ju ka otse loomulikult neid läbilõigatud seljalihaseid, ilmselt rohkemgi, kui arvasin. niipea seda tegevust seega ei korda.
ja kindlasti on oma osa pahasti magatud ööl. ikka üle pooleteise tunni unetut rähklemist vastu hommikut. seda öeldi kohe, et magamatus on hoobilt opikohal tunda, no ja ongi.

kuu pärast toimuv reis on aina lähemal ja ‘tõelisem’. pojale pole ma veel öelnud, et ka starwars on legolandis nüüd esindatud. eks ma üritan seal kusagil pikutada, kuni ta oma pool päeva selles sektsioonis veedab..

ei midagi uut

mh, mul ei ole siia midagi kirjutada. mõtelda ei viitsi, meediat ei jälgi, muu olukord on sama. kaua ma ikka kirjutan sellest, kuidas ma peamiselt laman, vahepeal liigun (natuke ka väljas), harjutusi teen ja siis jälle laman ja loen.
olemine läheb tasapisi paremaks, aga kui ikka selg täiega ära väsib, siis on tükk aega tunda.

auk seljas

eile õhtul läks see esimene uinumisemoment kuidagi üle ja jäin voodisse vähkrema. servadest juba lahtine haavaplaaster ka muudkui häiris ja lõpuks tõusin üles ja kiskusin selle ära. lasin käega üle õmbluse, siuke eenduv sakiline triip seljal – ja selle ülemises otsas oli korraga auk. ehk siis tuntavalt ülejäänud seljast nagu sissepoole olev asi. bfff. väga ebameeldiv avastus, kuigi ilmselt normaalne asi. ma küll ei kujuta ette, vaevalt see nüüd äralõigatud diskist on, ega selgroos ikka auku ei ole ja enne ei punnitanud sealt ka midagi välja. äkki väljaimetud pekk? 😛
igatahes oli see vastu ööd siuke päris õõvastav avastus, aga igatahes kadus see enneolnud häiriv tunne ära, no uus tuli küll asemele. sain oma mõtted kuidagi sellest eemale ja uinusin lõpuks.
täna võtsin (koos saatjaga ikka) ette väikese jalutuskäigu lähimasse apteeki ja tõin uue haavaplaastri. haiglast öeldi küll, et ei olegi vaja, aga kuna see haav on üsna vöökohal ka, siis on omal parem tunne, kui midagi peal. ja see auk ei häiri siis ka niimoodi.

terve see nädal, mis opist möödas, olen ma kogu aeg natuke nagu uimane või tajun asju läbi kerge loori. parasjagu nii, et toimimist ei häiri, aga tähele panen. rohtusid ma ju ei võta (haiglas võtsin ka minimaalselt, mitte et vastu ööd hulk valukaid + unekas veel peale ja päeval ka nii üht kui teist; ikka ainult siis, kui vaja oli ja unekas jäigi võtmata), nii et ilmselt on see mingi organismi reaktsioon võõrale häirivale olukorrale. muud ei oska arvata.
kaks hommikut on mingi kuklapeavalu ka olnud, selle peale olen ikka midagi võtnud. ilmselgelt pole peavalu nii ammu löögile saanud ja nüüd kasutab juhust.

töö-töö. mul on mingeid otsi vaja, mida saan kodus ilma pikema arvuti taga istumiseta nokkida. haiguspäevade eest teatavasti olulist pappi ei saa.

esimene esmaspäev

see on peaaegu nagu puhkus, ainult et ei ole ka. sest tegemised on ikka jube piiratud.
pühapäeval tirisin end sõbra abiga korraks õue ka. tõesti ei jaksa kaua olla, selg väsib ära ja hakkab tuikama. aga vaikselt peab harjutama.
muidugi võimlen kodus ka iga päev, teen iga päev harjutusi mõne korra rohkem, kui eelmisel päeval. eile õhtul üritasin telekast pikemat filmi vaadata, ei kannatanud. st istuda väga kaua ei saa ja niimoodi poolpüsti külili jaksan umbes seriaalitunnikese ära vaadata. mis siin ikka, jätsin filmi pooleli, tervis on olulisem.
siin blogis on pildipõud. mul on tegelikult näiteks päris mitu retsepti, mis on proovitud ja pildid tehtud ja võiks üles panna – aga see nõuab jälle süvenemist. hetkel on raske korraga süveneda istumisele ja muule tegevusele, nii et kannatan sellega natuke. eks peab hakkama harjutama, ma pean siin ühe projekti jaoks hakkama ikka asju liigutama. pluss paar opieelset jupikest on vaja lõpetada, et ühele poole saada.

pojal pidi täna spordipäev olema, jäi ära. nüüd on tal sõber külas. natuke häirib, et minuga teise lapse vanemad ei kooskõlasta, kaua mulle sobib, et külaline on. eks ma pean sellest rääkima ilmselt. õnneks on tegu sellise poisiga, kes väga ei mölla, nagu mõni. et asjad püsivad ikka omal kohal ja lärm ei ole ka oluline.

vaikselt kodune

kõik normaalsed inimesed sebivad täna õues ringi. hoobilt tulevad pähe Kalamaja päevad, leivapäev Sadama turul, kirbukas, üks õhtune privaatsem õueüritus.. aga mina ei ole hetkel normaalne ja olen toas.
selge, et ühtegi sellist suurt käimist-toimetamist ma niipea ette ei võta. ja üldse, ma ei tea, kas ma ka tervena oleksin päris igal pool käinud – kuigi ilmselt enamuses nimetatud kohtades oleksin oma nägu siiski näidanud. üleüldse meenus hetkel Sadama turu grusiinide nämma šašlõkk; õhtul on ju ka grill ja värske salat, mis on üks mu lemmikkombinatsioone suvesöökidest 🙂
aga täna jään ilma, mis parata. kardan väga üle pingutada lihtsalt.
muidu on täna päris hea olla, no nii hea, kui saab. midagi väga ei valuta, ka see vasaku puusa liigutamise-peale-valu annab endast vähem märku. toimetan veidi ringi, istun mõned hetked ja siis jälle pikali. ema on mulle söögi valmis teinud, seda vaeva ka pole. aga ikka tahaks veel midagi muud, nagu ikka.

mingite minust mittesõltuvate asjade liikumist ootan ka, nädalaid juba.
ja mõtlen ikka, et peaks oma riidekapile uue, mugavama sisu tekitama. korvsüsteemi või midagi. jajah. unistamine on tasuta 🙂

kodus

täitsa kodus olen olnud juba täitsa mitu tundi. aeg läheb kiiremini, kui haiglas. aga veidi rohkem inimese tunne on ka. kuigi ikka lööb siia-sinna valu, liikumine on vaevaline ja iga liigutuse eel peab mõtlema.
selja tugivöö ostsin ka ära, arst kirjutas nö retsepti sellele ja sain oluliselt odavamalt sellega. hea seegi, muidu poleks küll osta jõudnud. haigus lööb niigi rahavood sassi ja ma ei taha selles mõttes (taas kord) järgmisele kuule mõeldagi. aga küll siis saab. sest haiguse eelis on ka see, et ma ei käi kusagil väga. kui, siis rahulikult jalutamas.

palatikaaslastest peaks ka kirjutama, täitsa huvitavad tüpaažid olid, aga hetkel ei jaksa mitte.

teine opijärgne

täna on siis kerge tagasilöök -veidi valulikum ja kangem, kui eile, ja tilluke palavik, mis teeb uimaseks. täiesti normaalne lõikuse järelnähe, aga ikka väga ebameeldiv. ka mõjub ilmselt eilne pikk tatsamine kohvi järgi emme seltsis. tagasi jõudes tundsin muidugi väsimust ka ja võtsin õhtul kergemalt. täna arst ka käskis kergemalt võtta – no seda kerge palaviku uimasust arvestades ei kipugi väga ringi koperdama.
üldiselt ma arvan, et kui seda haigla kohustuslikku kraadimist poleks ja ma ei teaks, et temperatuur natuke üle 37 on, oleks mul parem olla :p platseebo, noh, ilmselt.
aga üldiselt pidi mu olukord selline keskmiselt hea olema 🙂

teine päev peale oppi

selg on kange ja haav annab tunda, aga mingit hullu valu ei ole. eile valutas kuidagi rohkem. kõndida kaua ei jaksa, selg väsib, nii et teen lühikesi tatsamisi, ilma toeta. kogu aeg pikali pole ka hea ju, pealegi ei saa päris vabalt aeleda. istumisega on nii, et mida vähem, seda parem. aga natuke juba võib. söön siiski seistes veel.
täna pandi mind juba natuke võimlema ka, homme rohkem. venitused on veel jupp aega keelatud, enne tuleb läbilõigatud lihased kokku kasvatada ja tugevaks treenida.

opijärgne

telefonist on tüütu toksida, aga igatahes on see parem kui mittemidagi.
ennelõunal oli opp ära, kella 11 paiku nägin enne narkoosi kella, järgmine kord oli ärkamispalatis poole ühe kandis. olemine on muidugi siiani uimane, eriti liigutanud veel pole. jalg ei valuta 🙂
arstilt tagasisidet veel saanud pole, aga opiaja järgi otsustades läks kõik plaanitult.
pikalt istuda ei tohi niipea, asju tassida-tõsta ja kummardada ka mitte. eks paistab, kuidas need esimesed nädalad kodus hakkama saab, siis läheb juba veidi lihtsamaks.