jalavalu anatoomiast mitteanatoomiliselt

oh, ma ei või! see jalg ja valu hõlmab viimasel ajal suurema osa minu tunnetest ja emotsioonidest – ja see skaala on lai.
ning kuna see on suur osa mu elust hetkel, siis ilmselgelt halan ma siin ka. nagunii sõbrad-tuttavad tunnevad huvi, kuidas mu jalg on (kõige muu kõrval; eile õnnestus ühel inimesel küsida kohe paar küsimust ära, mis mu blogi lugedes tekkinud olid), lihtsam on ühe korraga ära kirjutada. seda enam, et kui ta juhtub hullult valutama (nagu viimased tund või natuke kauem), siis on absoluutselt kõige parem, kui ma ringi liikun. nii ma sahistan siin korteris sussi, ikka magamistoast kööki ja köögist magamistuppa, tuimad ringid. ja vahepeal peatun arvuti kõrval, et kaks lauset jälle kirja saada. lamada ei ole hea, sest jala jaoks vähem valutavat asendit ei ole. istuda ei ole ka hea.
piki säärekonti ja reit mööda üles – või siis äkki vastupidi, reit mööda alla ja piki säärekonti – on üks tuline okastraat, mida keegi keerutab ja liigutab üles-alla ka. vahepeal suretab natuke pöida, ilmselt seepärast, et see ei valuta (veel?).
olen selle aja jooksul (ca paar tundi nüüd on suhteliselt hull olnud) sisse võtnud kokku kolm tabletti, mis peaks valu maha võtma. nagu mingi narkar, ma ei või. väga ilge. ja ootan, just nagu narkargi, seda vabastavat kergendustunnet – minu puhul siis seda, et oooh, jalg ei valutagi, vähemalt mõneks hetkeks! ja need hetked saan ma normaalset liigutada ja olla. noh, mida ma püüan muidu ka, lihtsalt, et valus on.
see on tegelikult nii rõve asi, et ei oskagi õieti kirjeldada ja jääb üle loota, et enamik ei tunne seda ka mitte kunagi.

mingil kombel on need päevad, kui ma olen sunnitud rohkem ringi sebima, kuidagi paremad. kuigi need on füüiliselt närvid, on ilmselge seos olemas ka nende nn emotsionaalsete närvide ja mõttemaailmaga. ehk siis kui mu mõtted on mujal, siis see mõjub nii, et valu ka väga ei ole.
selles mõttes on need päevad, kui tegemist vähem, hullemad.

ja kui siis see hetk saabub, kui valu enam nagu polekski (päris ära ei kao pea kunagi), siis tahaks ainult magada. sest täiesti kummalisel kombel võtab valu väga hullult läbi ja kui seda ei ole, siis on kohutav füüsiline väsimus peal.
mis meenutab mu sünnitust: tuhud juba käisid, aga oli põhjuseid, miks ma pidin veel tagasi hoidma. aga valus oli ju. ja siis vahepeal olid need tuhudevahelised hetked, mõnikümmend sekundit, ja siis ma magasin või peaaegu magasin! jälle see paarekümmend sekundit peaaegu teadvusetut olekut kuni uue valuhooni. ja need olid nii nauditavad hetked..
ja praegu on sama, ainult ajaühikud on pikemad. ja noh, valu on teine, teises kohas, teistel põhjustel. muu skeem on lihtsalt väga sarnane.

varsti-varsti peaksid tabletid ikka mõjuma ka..

meditsiini- ja kaltsukarindelt

neuroloogil käidud. mul pole aimugi, kui pädev ta on. eesti keelega sai hakkama 😛
tulemus: uus annus valuvaigistit (seda, mis veel ei aja öökima) ja saatekiri MRT-le: et kui ikka poolteist kuud on jama olnud ja järgi ei anna, siis pole mõtet huupi edasi tegutseda. MRT-d ma veidi pelgan, kuigi üldiselt ma ei tea endal klaustrofoobiat olevat. aga see on siiski umbes pool tundi seal kitsas .. anumas. nii et kuna see pole ka tööpäeval, siis võib-olla palun kedagi kaasa (peaks uurima, mis võimalused ja olud seal Merimetsas on muidugi). mõtlen sellele veel, aega on veidi. no ja MRT tulemus siis otsustab, kas tuleb nuga või ei. kuigi ausalt, hetkel ma oleksin saega ka nõus..

eile õhtul oli Paavli kaltsuka poolaastaüritus. et nüüdseks on siis nö uus kaltsukas olnud avatud pool aastat. enam ei pea kastides sorteerima (kuigi huvilistele on seegi võimalus), ruum on avar ja valge, maja soojustatakse ka väljastpoolt. kaupa on endiselt palju, lõbusam ja viljakam ongi käia koos sõbrannadega – esiteks omale ei jää kõik asjad silma ja teiseks on koos lahedam arutada. ning üksteisele leiab ka nii mõndagi.
eile pakuti ürituse raames lisaks söögile-joogile ka võimalust kaupa sorteerida ja hinnastada. arvestades rahva hulka oleks selleks pidanud olema muidugi rohkem ruumi, praegu käis suur kottide tühjakskallamine ja mul oli päris kahju nendest päris-töötajatet, kes pärast pidid muu kauba vahelt (seal lähedal oli just seda kastikaupa ka) seda sorteeritavat kaupa välja otsima. aga no vähemalt oli rahval lõbus ja ma arvan, et teinekord on ka poel kogemus, et selline abistamine tuleks väheke teistmoodi orgunnida.
mina oma panuse andsin küll, leidsime sõbrannaga kottide hulgast selle, kus olid ehted sees ja hindasime need kenasti ära, ja vööd ka. ning arvan täiesti tõsiselt, et hakkan aehajalt neil vabatahtlikuna abis käima.
saak eile kuigi suur ei olnud – kaltsuka asi, ega see käibki nii, et mõnikord saad suure hunniku ja siis tükk aega ei midagi. hästi kahju on ühest hallist lahedast lühikese varrukaga kampsik-jakist, mille sõbranna mulle kusagilt hunnikust välja tõmbas ja mille ma koos kahe teise asjaga panin sinna stangele, kuhu asjad pannaksegi, kui ise veel ringi vaatad ja käed täis. kui ma lõpuks maksma läksin, oli see kamps sealt kadunud 🙁 ega miskit, ju jäi kellelegi teisele silma, kes lihtsalt ei teadnud, et seal on nö bronnitud asjad. sinisilmne, nagu ma olen, ei usu ma, t keegi nüüd teadlikult võttis.
lohutuseks sobrasin lõngakasti läbi ja sain oranži ja tumekollast (äkki ikka liiga erk bareiti jaoks?) ning kolm tokki Islandi lopit. viimane peaks olema vist päris kallis, soe ja kvaliteetne asi, vähemalt nii saan ma KK blogist sotti. nii et külmad talved võivad jätkuda!
kes sinna poodi veel sattunud ei ole uuel ajal, astuge julgelt läbi. riideid on hulgim, aga leiab ka muud, nt mänguasju, köögitarbeid, eile oli kolm lastejalgratast (ma pakun, et 116-140cm lastele umbes) väga hea hinnaga, natuke tehnikat, lastekärusid, raamatuid, kotte-kohvreid, muid tekstiile, jalanõusid ehteid.. – ning võta aega sobramiseks uurimiseks, seal on täiesti tutikaid asju ka 🙂